Kulla Deerhunter, su järelduste ebaloogilisus on lihtsalt müstiline.

Kui neist kasu pole, siis pole nad jahikoerad, ükskõik mis tõugu nad ka poleks. Jahikoer on ikka see, kes jahis tööd teeb ja järelikult "kasu" toob. Saan siin kasust aru ikka jahisaagi mõttes, nt ka rebaste-kährikute hävitamine muu loomastiku kaitseks on kasu. Aga kui koer on jahiks kõlbmatu, siis võivad tal kõik paberid olla, võid näitustel käia jms kuid ära nimeta teda jahikoeraks.

Kui sa neid koeri kasvatad ja võibolla müüd(võin ka eksida) siis on ka see ju otsene kasu saamine.

antagu mulle andeks, ent ma ei saa küsimuse rõhuasetusest eriti aru. ehk on selle põhjuseks nüri taip, võibolla lõppenud tööpäev, aga ma tõesti ei saa aru, mida Pandora õieti öelda tahab?

kellele meist on uudis, et jahil ei käida otsese majandusliku (rahalise) kasu saamiseks? ja kui liha tahta, siis on see küll kordades lihtsam/odavam poest osta, kui jahil käies hankida. millisest kasust siis ikkagi rääkida?

see, mida mina näen, on fakt et lasen oma armastatud laikadel (tõepoolest on toredad koerad) enese ja jahikaaslaste huvides enda elu ning tervisega riskida. ei mäleta talve, mil mõni meie pere koer ei oleks sea poolt puruks löödud või kuidagi muul moel sugeda saanud. on olnud ka juhus, kus ühisjahi käigus on koer kogemata maha lastud

niisiis - kasu headest koertest saab jahiseltskond, mitte otseselt peremees, mistõttu on õiglane, et kui koeraga midagi juhtub, siis korjatakse ÜHISELT tema terveks ravimise raha kokku - tahavad ju sõbrad uuesti jahti pidada. ja tõttöelda ei olegi need koerad üles kasvatatud ja nendega vaeva nähtud rahalise tulu saamise eesmärgil. rõõm heast jahikoerast on tasu omaette.

Tõnuga täitsa nõus ja lihtsalt ühe jahikoera pidamine kuskil korteris või ketis oleks koera ahistamine, sest tema hing ihkab meeletult metsa. Tuttava laika on selline, et nagu peremes midagi oma jahitarvete juures kohmitseb on koer nagu pöörane kohe.

Sama, kui võtad laigulise mundri välja

Hmm, ma saan aru, et jahikoerad ja eriti tublid jahikoeradtunduvad tohutult väärtuslikud. Kindlasti nad seda ka on. Huvitav on aga see mõttekäik, et töötraumad jms tuleks kuidagi kompenseerida. Kas Teiste töökoerte traumad, töötraumad kompenseeritakse? Kui jah siis siitmaalt loen oma mõttekäigu lõppenuks kui aga ei siis kirjutan edasi.

Iga tõukoer on kallis. Nii rahalises kui ka emotsionaalses mõttes. Kas spetsiaalselt jahikoertele mingit kindlustusevärki ei ole siis välja mõeldud? Mujal foorumites on jäänud silma, et Ergo tegeleb sellega aga kui see on kõik meie kindlustusemajanduse poolelt siis on asi jah kurb. Sel juhul on üleüldine suhtumine koertesse, tõesti tublidele, pärjatud töökoertesse nõrk.

on olema küll kindlustus aga see ei korva jahil juhtunud asju ja paljusid muid asju ka nii et mõtetu asi olen seda uurinud mingi pool aasta tagasi ja oli kallim veel kui inimese elukindlustus kuu .
kuna võtsin endale uued laikad mõtlesin ära kindlustada aga ei leidnud mõtet äkki keegi teab veel mõnda firmat .

Kõigepealt paeks koer oskama peale karva ka ulukit ajada, et üldse mingi tasu kõne alla tuleks. Teiseks annab paika panna ka tööjaotuse, kes paneb sööta välja, kes tagab transpordi. Aga kui uluk saadi tänu heale koeratööle, ei tohiks peremeest unustada, selleks on mooduseid küllaga.
Kivi kotti!

Hagijaga jänesejahil kehtestasid vanad jahimehed, kes ka endise vabariigi ajal jahti pidanud, reeglid nii: esimene jänes läheb koera omanikule, edasi saab igaüks omalastud jänese, aga mitte üle ühe inimese peale. Ja jänes, kelle koer kinni võtab, on koeraomaniku oma. Ka koeraomanik ei võtnud enne teist jänest kui ring täis ja igal mehel jänes kotis. Tüli ei olnud, vahel koeraomanik ei realiseerinud oma õigust esimesele jänesele.