Mismoodi talitate, kui juhtub selline olukord - lask kõlas, olete kindel, et loom sai tabamuse, aga maha ei jäänud ja jooksis edasi. Kui hästi läks, nägite, et enne metsaveert siiski kukkus, mõnikord mitte... Olen kuulnud, et sellisel juhul peaks andma loomale aega nö kangestuda, mitte kohe järele tormama; õhtupimedas haavatud ulukit hommikul otsima minema näiteks. Samas võivad öine vihm ja kaste (vere-)jälje viia...

eks nii talitataksegi. suhtlesin ühe usa tegelasega kes ise vibuga jahis käinud. see asi näeb üldse nii välja, et nool lendu ja kui tabasid, siis istud paar tundi edasi ja siis otsima. aga pimedus on halb asi küll... ainult koeraga saab kätte... või ulukiotsijaga... või annab ka otsa komistada. see teema nüüd oli varitsusjahi kohta... ajujaht jm jahid on siis natuke teise skeemiga enamasti.

oma kogemustest võin nii palju öelda et loom mis kohe kukub ja uuesti jalule ajab on tavaliselt läinud,aga loom kes peale lasku natuke edasi liigub ja siis pikali viskab see ka sinna jääb , peale lasku tasuks 15-20min oodata ja siis loomale järgi minna ja üldse ükskõik kui lootusetu lask ka ei tundunud, looma tuleb väga põhjlikult otsida,olen kuulnud vindi mehi kes räägivad,et kui soku vindist lasta et sokk on kohe maas,sitagi ta on ,alles see suvi lasi mees 30-06st 150m pealt sokk pani peale pauku minema nagu poleks midagi olnud , ainuke asi mis reetis et loom pihta sai oli see et lõi karva pilve üles,olen ennegi tähele pannud et kui kitse,soku lasta ja loom pihta saab siis lööb nigu tolmu pilve üles,tagasi soku juurde ,liikus teine150m edasi ja oli pikali,kuul oli lläinud abaluu tagant rindkerest läbi,natuke süamest üleval,pole ju halvasti lastud ja vindi paugu kohta veel nii palju et kui loom pihta saab käib niuke tümakas ja pauk on nii öelda lühike juhtub aga mööda minema kajab mets vastu ,a mis ma ikka targutan küll jahimehed teavad seda isegi.

olen kõik sokud saanud kohe maha- kaela pauk ära ja kõik! Kes kuidas laseb otsustab ise!

vene ja usa mehed on just suurulukite puhul soovitanud 2-3 tundi looma mitte jälitada ja siis üles otsida, et läheb mõnisada meetrit ja viskab pikali ning jookseb vaikselt verest tühjaks, muidu aga paneb kümneid kilomeetreid enne kui otsad annab. Ei tea, pole põtra ja siga niiviisi varitsusest lasknud, ikka ajujahis ja siis on koer kohe turjas

Kuskilt on meelde jäänud veel selline teooria et liikudes liiguvad augud looma kere ja naha üksteisest mööda ja verejooks on väga väike, ning kui loom seisma jääb siis liiguvad augud kohakuti ning veri saab jälle välja joosta. seega lastes seisvat looma ning seejärel teda jooksus hoida siis verejooksu ei ole ning looma püsib kauem elus ning suudab ka kauem liikuda juhul kui aga loom jääb seisma siis saab veri välja joosta ning loom sureb kiremini.

Viimase vastaja teooriale lisaks kohe omalt poolt ühe, käigu pealt välja mõeldud teooria. Et kui loom rahuolekus (lamab vms), siis südametegevus aeglasem ja verekaotus seega väiksem, kui aga loom jookseb, siis selge et süda pumpab nii mis kole ja verd lahmab samuti. Igatahes mina eriti kannatlik ei olnud nädalavahetusel ja loom läks käest. Lasin, ootasin kuni peale mõningast tukerdamist maha jäi ja siis kohe juurde tahtsin minna. Aga võta näpust, nii paarkümmend meetrit enne temani jõudmist kargas maast ja pani punnu. Mul polnud padruneidki enam sees ja nii ta läks... Hommikuks oli verejälg kah lännu ja...

Peale lasku tekib verejooks ikkagi. Kui augud ei ole kohakuti, siis lihtsalt veri ei jookse välja, aga sisemine verejooks tekib ikkagi. No see on minu teooria ja see ei pruugi päris õige olla. Mehed on ka rääkinud et peale põdra laskmist pani loom jooksu. nii kuis jaksas. hiljem leiti loom üles. seisi püstijalu, ise surnud mis surnud. Joostes pumpas süda ta verest tühjaks ja seisma jäädes tekkis kohe lihaste kramp/kangestus.
Üldiselt tasuks ikka oodata jah, enne kui haavatud looma otsima lähete. ei jää nad ka vindist alati kohe maha. Ise olen püüdnud looma(mõtlen kitse) lasta siis, kui ta metsaservast võimalikult kaugel on. Et peale lasku saaks vaadata kuidas loom reageerib. Ja meelde jätta, kus loom seisis. Tihti ongi jahimeestel probleemiks see, et peale laskmist ei mäletata, kus loom seisis. ja siis verejälje otsimine päris keeruline.
Ajujahi käigus uluki otsimine vähe lihtsam. Tavaliselt koerad abiks ja jahti peetakse valgemal ajal. Ja alati võimalus mehed kokku korjata ja kõik koos rivis mets läbi kammida

Shogun keda lasid kui saladus põle.

minu arusaam asjast selline
kui loom saab tabamuse siis soki ja vere kaotuse tagajärjel jääb ta uimaseks(uniseks) ja kui ta rahule jätta jääbki metsa jöudes ilusti magama aga kui üles ajada,siis teate isegi et kui korra und segatakse sis uuesti magama jääda on raske,siis loomal tekib suht tugev adrenaliini tulv ja see ongi mis teda edasi viib.politseil on narkomaanidega ka juhuseid(eestis vist eriti mitte)kus tabamuste järgi peaks nagu surnud olema aga adrenaliinist ikka tulevad edasi.
ja 20 minutist jääb kindlasti väheks et loom maha jääks,ikka tund vöi poolteist ja siis jääb ka suht kergete tabamustega loom magama ta ei pruugi ka surra aga keha on nii nörgaks jäänud et kui ligi minna siis töstab vaid pead ja ongi köik.
ainuke loom mis mul kaduma läks oli kits.kukkus 30 m peale tabamust ilust maha aga koera asendaja poiss läks vähe äksi täis ja ajas ta sealt üles siis läks metsa sisse ja heitis veel maha aga kutt tuli rigiga üle kraavi ja mööda metsa serva tagasi see ajas ta uuesti jalule ja siis enam maha ei jäänud 6tundi ajasime mööda raba taga poole maast nelja käpukil aga siis läks pimedaks ja jäigi kaduma 3 päeva hiljem kül leidsin aga siis oli rebastel pidu juba peetud.
tagantjärele möeldes oli ju tabamus suht hea kui 30m pärast pöllule puhkama jäi ja ca20m pärast metsas uuesti aga siis hakkas adrenaliin toimima ja oligi tank valmis
üks hea soovitus veel-käige rohkem hommikuti jahil siis looma otsimiseks aega maa ja ilm

Huvitav palju neid elektroonilisi ulukiotsijaid meestel on ja milline on efekt Kui keegi omab ,võiks sõna võtta! Kivi kotti!

Eile kui olin kitse haavanud siis mõtlesin selle jutu peale. Lasin talle 100m kauguselt 222Rem`ga toelt. Algul oli ema kahe tallega põllus ja peale pauku oli põllus näha ainult ema ja tall. Pool tundi hiljem hakkasin ligi astuma. Muidugi olin juba kindel kui nägin ainult ema ja talle jooksus, et kindel värk ja püss oli ka tühi. Vaatasin, et ongi tall nagu magama jäänud, et pea kere peal ja kõrvad püsti. Kui olin teisele juba suhteliselt lähedal siis kargas püsti nagu polekski midagi olnud ja metsas ta oligi.Mõtlesin siis selle foorumi jutu järgi talitada ja jätsin ta rahulikult ööseks metsatukka rahunema. Hommikul oligi teine metsas servast 15-20m eemal maas ja rebased juba kallal käinud. Sisikond ja tagumine kints olid ära söödud. Siit ka küsimus, et kas kellelgi siinsetest on midagi sellist ette tulnud ja kui on siis kas olete jaganud rebasega sama pala, st ise pärast selle ikkagi endale ära teinud?

Mul tuttaval Lätis on selline kallis ulukiotsija ja ütles et on täielik jama.

Mina olen. Ülemöödunud aastal juhtus sama lugu, lasin, kukkus, läksin juurde, loom läks metsa ja kadus, otsisin ei leidnud kuna läks pimedaks.
Hommikul läksin ja leidsin ilma suurema vaevata üles ja rebased olid kõhu lahti tõmmanud, tõin kodu, nülgisin ära ja võtsin sisikonna välja ning lõikasin ära need näritud kohad, tegin liha endale söögiks ja elan . Pole kunagi liha juures pirtsutanud, mis ikka hullu juhtuda saab. Kuigi mul pole nälga majas aga miks ma peaksin ta rebastele jätma.

Siis tegin õieti, et nülgisin ta ära ja tõin koju ooteasendisse. Kui mind siin jupil ajal mögisemast ei leia siis tähendab ...