Olen igal sügisel mõned lasknud.
Esimesed said kütitud Abrukal siis kui jahieeskiri muutus ja kormorani jaht algas 1. augustil. Et olime abikaasaga Mare ja Jüri Loti (need samad Lotid, kelle on mitmekorruseline peldik) poolt sinna augusti alguseks küllakutsutud ja eelinfo saarelt ütles, et spinningut kaasa võtta pole mõtet, otsustasin püssi kaasa võtta. Kuresaarest sai RMK-st loa.
Esimene õhtu läks luure peale ja järgmine hommik läksin majaperemehe Jüri paadiga nende maja vastas asuva Kasselaiu põhjatippu, kust lend üle käis.
Esimene õppetund- paat tuli ringi viia endast ca 0.5 km- muidu lendas kaugel merepeal. Moonaks 12/70 nr 0 tšokid /// ja // kriipsu
Ise korralikult kivi taha peitu- ära tuleb kannatada kormoranide hapukas sõnnikuhais, sest kõik kivid on täissitutud. Kokku sain selle hommikul 6 tk mõned panid ujudes minema kah, sest paat kaugeja haava peale kormaranovits väga tugev.
Kulinaarne väärtus = o-iga. Nülgimise ajal võitled iseendaga, et mitte oksele hakata. Lõhn meenutab omaaegset kalapastat, millega kolhoosi sigalas sigu toideti. Maos oli kõigil 200- 300gr jagu ahvenat- sellist parajat õngekala.
Nülitud nad igatahes said- pererahva koertele aga kuuldavasti ei tulnud sellest kah midagi välja. Toorelt ei söönud ja keeta oleks saanud kuskil inimtühjas kohas.
Nüüd olen lasknud neid ainult vibulaskjast väimehe soovil- kasutab tiivasulgi noolte valmistamiseks ja sedagi muu jahi käigus.
Kas need sadakond kormorani, mis meil aastas kütitakse, kuidagi arvukust piiravad julgen kahelda. hiljaks oleme jäänud selle piiramisega.
Iga rannakalur ütleb küll aitäh, kui mõne alla tood. Võiste kalamehed ütlesid, et isegi 6 meetri
sügavusel käib kala võrgust võtmas ja võrk tuleb peale tugevat kormoranikülastust maha kanda.
