Ise pidasin poja sünnipäeva ja antud üritust külastada ei saanud. Millised on muljed?

Ma siis muljetan alguseks Üldiselt oli paras gemüüse sinna saamisega, lõpuks haaksisin ennast lehepäälikule sappa, koos kahe teise transpordi vajajaga ning nii me sinna jõudsime. Kiire tutvumine grillkojaga (ning teadvustamine, et midagi sellist oleks omale jahimaale ka vaja), süvenesin võistlusesse. Pinnapealsuse tõttu avastasin, et algatuseks tuleb lasta jooksvat põtra ja jooksvat siga ka, ning nende arvestusel pääseb 20 paremat edasi. Üsna põnev avastus, arvestades, et ma polnud jooksvat põtra (suur sealeht antud juhul) kunagi lasknud ning kokku jooksis 4 notsut, kahe laskja kohta (mis oli harjumatu ka mõnele kogenenumale laskurile). Kui arvestada tõsist tuult, siis jäin enda esitusega rahule, saades algatuseks 19nda koha.
Järgmiseks tuli jooksev siga, milles, kui ma ei eksi, vääratas nii mõnigi kogenud laskur päris usinasti. Ise sain kirja 2 nulli, millest viimase saamisest on väga kahju, aga sel puhul ei saa isegi mitte tuuult süüdistada 1 kümme lipsas ka sisse ning ülejäänud olid 9 punkti väärilised, paari kaheksaga sekka. Ses suhtes jäin ise väga rahule (eriti kui arvestada, et esimesed katsetused, kõik teadmised omandatud Teesoo ürituselt, tugev tuul, jooksmine grillkoja vahet, laskmine Arlese relvadest, siga oli tema püssiga päris hea lasta, kindlasti parem kui minu enda omaga).
Ja lõpuks olingi kenasti 20ne hulgas, kes said kogu VSSi kaasa teha. Algatuseks sain lasta kitse, loomulikult oli, hoolimata eelnevast mõtisklusest sel temal, ununenud jooksvast notsust 6x suurendus peale ning esimese hooga ei jaganud seda äragi, ainult selline tunne oli, et rist ei püsi paigal, kätes pole enam jõudu, tuul kõigutab tugevasti jms, ning tulemuseks oma võistluste sees halvim kits (9,9,9,9,3). Järgmiseks tuli lammas, seal avastasin läbi häda kohe selle optilise ununemise ning edasi juba läks laskmine 12x suurendusega. Tuul, väsimus, .308 paugud kõrval (tuulavabasid hetki oli vähe ja juba üllatuslikult tulid need)... ning kohale jõudis arvamus, et võistluste kulg on katastroofiline (tulemus siiski enda võistluste sees parim, 10,10,10,9,8). Edasi sea juurde... rahunesin natukene, puhakasin ning alustasin keskendumist... nelja esimese lasuga jäi omast arust rahule, viienda lasu sooritamisel tegi tuul toreda krutski ning see siis läks arvatavasti turja... kusagilt oli aga veel 1 null tulnud ning tulemuseks elu halvim siga...( vist oli 10,8,5,0,0). Ronisin rebase laskmiseks mõeldud platvormile ning otsustasin 50 punkti hankida Püss seisis hästi, tulemus oli rahuldav, aga siiski talutav (10,10,10,9,9). Hilisem arvutus näitas, et antud tuulega võis kuul kanduda u 5,5 cm vasakule, võis olla ka. Nii ma siis lõpetasin ise võistluse peaaegu rahuldava 19nenda kohaga.
Grillimisest siis seda, et grillimiseks läks sokk, kenasti Arlese ja co poolt ette valmistatud, nii hakkliha kui ribimarinaad (retseptid tulevad vaba aja tekkimisel), lisaks Priidu, kes kokkuvõttes tegi ilmastikuolusid arvestades väga hea võidutulemuse, kohale toodud ja viilutatud metsseatükid (retseptidest mingi valik ka kunagi tekkimas). Hea oli see, et sissejuhatuseks oli valmis tehtud supp, seljanka, korralik, tummine, metsanotsust. Arlese tütred valmistasid fooliumis kartuleid. Loodetavasti jäid osalised selle osaga rahule, endal oli küll tore, teinekordki.

CSP laskatel oli ka väga põnev päev, äkki mõni osaleja või vaataja pajatab sellest siis ise.

Arlesele jt suur tänu antud ürituse eest.

norma.cc kalkulaator annab, et tuul täisnurga alt 4,5 m/s ja käes see 55mm ongi.

Ega see ilm tuule kohapealt just kiita polnud. Endalgi lasud (VSS)kõik natsa vasakul ja tänu sellele tuulele oli ka merevesi sõna otseses mõttes (silma)munadeni ja lühematel meestel vaat et üle pea. Ehk et pardijaht ei tulnud kuidagi välja. Ainuke tuulevaikne koht oli püstkoda, kust feeni süü tõttu ei tahtnudki välja minna
Ülejäänu oli vast ok. Loodetavasti olid kõik rahul. Järgmine aasta vast kordame jälle ja üritame veel paremini toimetada.I gal juhul tuleb kiita Arlest suure vaeva eest

Ma panin päevast väikese fotoreportaaži ka ülesse. Igati vahva päev oli, ka minule, kaasaelajale. Mehed lasid hullult sigu ja pigilinnulaskmine kujunes ka tänu tuule trikitamistele vägagi põnevaks. Nii mõnestki Kanakullist sai tõeline Kotkas ja Ahk pikeeris kullina maha, kuid mehed tõid neid tuult trotsides ka osavalt alla. JP (loe JSS jooksev supersiga) oli uhke vaatepilt ja polnud vist meest, kes oleks suutnud tõsiseks jääda. Ka vindimeestel oli tuulega laskmine (valli peal puhanguti 10m/s) paras pähkel. Kokkuvõttes ei olnud võistlus kergete killast kellelegi.
Kuidas Feen küll jõudis kokkamise vahelt ka veel Metspahril ennast kahekümne sekke tulistada on mõistatus. Ühel hetkel oli mees grilli juures ja nõks hiljem nägid teda juba tiirust välja astumas.
Jõudu Arlesele perega edaspidisteks Metspahrideks, igati tore laskmispäev.

Jah, piltide järgi ikka tore lugu oli kuigi ilm polevat kõige parem olnud.Aga palju nüüd jahilgi neid "kuldilmu" on.Feenist võib uskuda,et teda jagub igale poole, temale seda energijat on ikka antud, temal vist pisike aatom mootoriks.Vahel kohe imesta, et kas mees öösiti ikka magamas ka käib?

Kas saaks ka võistluse tulemusi kuidagi teada.

Tulemused saatsin jahilisti ja Mardi abiga saavad need vast ka kalendri alla.

Tänud kõigile korraldamises kaasa löönutele, sest üksi ei saa sellist võistlust mitte kuidagi teha. Seega VÄGA TUBLI meeskond oli.

Aitähh (täitsa suvalises järjekorras) Slavka, Aarne, Marin, Jahipaun, Maanus, Katre, Priit, Taavi, Meelis, Feen, Arvo N, Arvo K, Elis, EJS, Iris, Mait, Mart, Eve, Vahur ja kõik osavõtjad. Ilma osalejateta ka vähe raske ... või siis kerge.

Järgmise aasta eesmärgi seadsin ise-endale juba suurema, tea vaid kui suure vaimustuse see meeskonnas tekitab

Seega avaldamisele kuulub vaid palju-palju kaugem eesmärk - Eesti jahimehed võiks pooltki nii palju trenni teha ja end arendada, kui meie Soome naabrid seda teevad. Ja seda just rohkem kuulilaskmise poolel - haavlilaskmine kosub juba järjest enam niigi tänu ala atraktiivsusele.

Kõik juba sisuliselt öeldud. Täiesti maru üritus oli.... haavlilaskmise tegi raskeks just ilmastik(tuul keerutas märke kuidas aga juhtus), aga natuke põnevam seetõttu oli kah. Tänud korraldajatele ja Mardile kes transpordiga hädast välja aitas ja feenile kes kõhutäie eest hoolitses!

Irw : http://www.marandi.fie.ee/album/index.p ... G_5568.jpg

Eriti D! Ülejäänud on linnud, aga see diplodookus...

Ei kõik õige , mis lennutrajektoori puudutab, siis diplodookuse kehakujule vägagi iseloomulik. Alul sinna hammaste vahele ja siis kaelakuju järgides mataki vastu maad.
Ja oleks sa näinud kabenupu (väikse liialdusega) suurusi laglesi lendamas ja rukkirääku jänesehaake tegemas .