Kui ejsl-i litsentsinõuete tingimused tunduvad nii ebamõistlikud ja röövellikud
siis ei keela Eestis keegi moodustamast organisatsiooni,mis toimib ilma liikmetelt
raha võtmata kuid täidab liikmete kõik soovid ja ootused.
Jõudu!

Relvaseadus § 29 (2) Sporditulirelv on rahvusvaheliselt tunnustatud, laskmisega seotud spordiala harrastamiseks ettenähtud tulirelv. Sporditulirelva võib isik soetada, omada ja vallata tingimusel, et ta on vastava spordialaga tegeleva spordiorganisatsiooni liige.
§ 22 (4) Helisummutit on lubatud omada ja vallata sporditulirelva kasutamise eesmärgil lasketiirus. Helisummuti omandamise õiguse annab relvaluba, millele on kantud sporditulirelv. Helisummuti on lubatud kinnitada sporditulirelvale vaid lasketiirus.

Viimane väljavõte oli täpne ja hea. EJSL kui spordiorganisatsiooni jaoks on kaks põhimõtteliselt erinevat teed. Esimene maksimaalselt suur liikmeskond (mida oleks ka 1/3 Eesti jahimeestest) ning teine võimalikult kvaliteetne ja pidevalt tegelev liikmeskond. Kindlasti leiab ka vahepealseid sobivaid variante.
Minule tundub, et 5000 liiget, kellest ülisuurt osa tiirus pea ei kohta. Ainult raha pärast organisatsiooni teha (no ja sii, kui saame liikmetelt 5-10% asemel eelarvesse 20%) on ...
Arvan, et tänu uuele korraldusele (k.a. litsents) saavad ja jäävad mitmed asjad soodsamaks. Ahjaa, senisest 5000 litsentsist esialgu küll mingit, isegi 50.- kaupa laekumist vanades eelarvetes ja aruannetes ei märganud.

Ning veel, Mardi kommentaar sõnumitooja kohta - thnx, õige.

Järgnev on minu vabal käel tõlgitud jutt Soome Laskurliidu leheküljelt. "Soome Laskurliidu reeglite kohaselt vaid võistluslitsents annab laskurile võistlus- ja esindamisõiguse. Võistlusloa kõrval on litsentsi teine keskne tegija kindlustus.Litsentsimaksudega liit peab üleval võistlussüsteemi ja maksab litsentsi juurde kuuluvad kindlustusmaksud". Eraldi on veel välja toodud kui suur on omavastutus, vigastuste ravikulud jms. Tänapäeval ei saa kindlustuse osatähtsust allahinnata. Igasuguste koolituste osas on Kakukesel õigus ja mõni juhm ei saa ikka aru. Tegelikult aga 99% õnnetustest lihtsalt juhtuvad. Kuna EJSL ei korralda võistlusi(loe teemat" EJSL aktiiv") siis sellisel kujul nagu hetkel seda litsentsi pakutakse on seda vaja ainult EJSLi esindajana välisvõistlustel. Iseasi kuidas seda aksepteerivad välisorganisatsioonid. Ja siis veel üks asi. Minu jaoks usaldusväärsest allikast pärinev teave ütleb ,et on oodata muudatust relvaseaduses. Nimelt edaspidi ei saavat ühte relva registreerida nii jahi- kui ka sportrelvaks. Et saab olla vaid üks või teine. Millal ja kas selline muudatus tuleb mina ei tea. Vast lubatakse ennem ikka summuti kasutamist jahil.

Ära nüüd hirmuta. See tähendaks minu jaoks raudselt seda, et käiksin jahirelvaga võistlemas. Punkt.

EJSL korraldab võistlusi ses mõttes, et jagab õigusi võistluste korraldamiseks ning regleerib võistluste korraldust järjest enam. Esimene samm sellel teel oli vähempakkumine võistluste korraldamiseks. Pakkumisi tuli küll esialgu vaid haavlilaskmisele. Arvatavasti annavad juhid tulemustest varsti täpsemalt teada.

Hetkel meie kandepind ei ole nii suur nagu oli 20 aastat tagasi kus oli Jõud, Kalev, Dünamo.
Kutsuksin üles säilitama üksmeelt ja head tahet jõulise ja hästi toimiva laskeorganisatsiooni välja arendamiseks. Hetkel tundub see kõik kuidagi väga habras olema. Võtaksime emotsioonid maha.

Kui ma õigesti aru saan, siis lihtjahimees, kellel puudub laskurlitsents, ei saagi käia võistlustel, et enda laskmisoskust parandada?

See, et inglise keeli mistahes luba on licence, ei tähenda, et mujal ilmas ühe loa omamine annab õiguse kõigil vastava spordiala tasemetel võistlemiseks. Selleks et WRC-sse pääseda, ei piisa EV autojuhilubadest - on vaja lisaks FIA rallilitsentsi ja FIA poolt tunnustatud kindlustuspoliisi, rääkimata sellest, et ka sinu auto peab olema mitmekordselt (jällegi FIA poolt) litsenseeritud. Ka Eesti meistrikatel kehtib sama süsteem (ainukese vahega, et kõik need N litsentsi ei pea olema FIA omad, piisab ka EAL-i paberitest). Vot oma kartulimaal kihuta millega tahes. Mina ei näe küll midagi kohutavat selles, et laskmises sama süsteemi juurutatakse.

Mina oma tagasihoidliku mõistusega sain aru, et lihtjahimees, kelle puudub laskurlitsents, ei saa käia rahvusvahelistel tiitlivõistlustel ja võistelda Eesti meistri karika pärast. Piirkondlikel võistlustel jätkub kõik endistviisi.

See, et inglise keeli mistahes luba on licence, ei tähenda, et mujal ilmas ühe loa omamine annab õiguse kõigil vastava spordiala tasemetel võistlemiseks. Selleks et WRC-sse pääseda, ei piisa EV autojuhilubadest - on vaja lisaks FIA rallilitsentsi ja FIA poolt tunnustatud kindlustuspoliisi, rääkimata sellest, et ka sinu auto peab olema mitmekordselt (jällegi FIA poolt) litsenseeritud. Ka Eesti meistrikatel kehtib sama süsteem (ainukese vahega, et kõik need N litsentsi ei pea olema FIA omad, piisab ka EAL-i paberitest). Vot oma kartulimaal kihuta millega tahes. Mina ei näe küll midagi kohutavat selles, et laskmises sama süsteemi juurutatakse.[/quote]


Kas see võrdlus ikka sobiv on? Autospordi puhul on tegemist autode forseerimisega, millega kaasneb suurem kiirus ja oht. See nõuab juhilt eriti head reageerimist ja kõrgema pilotaashi oskusi. Laskmine, millest meie räägime, liigitatakse jahipraktiliseks.

Ka täna oleme ainult tänu oma poolikutele litsentsidele saanud osaleda FITASCi ja muudel võistlustel. Ja relvad ning nende käsitlemine on vaieldamatult kõrgema ohu allikas.

Seega on WRC piisavalt õige võrdlus - me lihtsalt käsitlemegi oma hobi kui jahilkäikude vahel tiirust läbihüppamist. Seega aga ei ole enam laskesport.
___________________________________________
Kõrvalmärkus: Ahjaa, siin kuskil väideti, et relvaloast ohutuse tõendamiseks piisab... ja meil ei ole üldse relvaloa omanikud õnnetusi põhjustanud (Litsents ei välista küll ise-enesest õnnetusi).
___________________________________________

Arles, kas sa väidad, et relva käsitlemine lasketiirus on suurema ohuga kui metsas? Metsas ju puuduvad kuuli püüdjad ja ei tulistata liiva valli. Ma ei ole kuulnud nagu keegi oleks väitnud,et metsas õnnetusi pole juhtunud ja ei meenu ka et tiirus oleks õnnetusi juhtunud. Samas ma ei väida ka et kõike tean. Arutelu tuleb loomulikult asjale kasuks.

Julgen hr.Karbile vastu vaielda.Eesti jahilaskesport ei ole kunagi nii massiline
olnud, kui ta oli aastal 2008.Olen osalenud eesti meistrikatel kaarrajal
alates aastast 1979 ja väidan,et 100 osavõtjani ulatuvat võistlust meistrikate tasemel
(nagu on olnud viimased aastad compakis ja sportingus) ei ole olnud.
Suurema osavõtuarvuga olid ainult EJS-i meistrivõistlused kuid seal aeti paljud
klubivõistkonnad ka mingisuguse sotsvõistluse pärast välja.Seal oli ikka tegelasi
kes seerias 1-2 tabamust said.Tolleaegne massilisus oli paljuski sarnane praeguse
5000 jahisportlase tunnistust omavate "sportlastega".
Massilisusest tuli lihtsalt raporteerida, et tot. süsteem saaks end imetleda.
Tollel ajal olid tipuotsa laskurid riigi poolt kaetud,toidetud, situtatud....
See on erinevus praeguse ajaga
edu

Hr.Raimss me räägime veidi erinevatest asjadest.Kandepinna all ma mõtlesin kõiki, vähem või rohkem laskmisega tegelejaid. Hetkeseisuga ükskõik mis võistlustel osalemiseks on vaja vaid heal juhul ette registreerida. Seepärast kõik kellel julgust ja raha on, on ka nähtavad. Kaheksakümnendatel aastatel suurvõistlustele pääses igast jahiklubist vaid uks võistkond, erandi moodustas Harju rajoon. Näiteks Rakvere rajoonis oli 18 jahisektsiooni ja pea igaühel oli ka lasketiir. Iga lasketiir pidas vähemalt ühe karikavõistluse ja peale selle olid klubi võistlused. Jahiklubi tasemel võistluskalender oli tihedam kui vabariiklik võistluskalender. Ja arvata võib, et igs jahiklubis oli olukord analoogne. Laskmine oli rohkem hajutatud ja tee laskmise juurde oli lihtsam leida. Kes edasi arenes ja vabariigi koondisse pääses see oli juba tõesti söödetud, riietatud... .Kuid nõustu, see polnud laskurite rahast.
Ma ei väida, et igas tiirus käis ka süstemaatiline trenn, kuid tiirud töötasid ja üle Eesti neid oli kordades rohkem kui hetkel. Kui mõni noorsand tiiru tuli , siis pandi ka proovipauku tegema. Uksed laskmise juurde olid väga avatud. Muide litsentsi mõju noorlaskuritele teebki mulle erilist muret.
Ja lõpuks ma arvan, et kui oleme pikemalt teema lahtirääkinud, siis selgub et mõlemad tahame üht ja sama. See on: et lasketiire tuleks juurda, et lasketiirudes käiks aktiivne laskmisega tegelemine, et laskurite pere laieneks ja meisterlikus tõuseks. Mida rohkem lastakse seda odavamalt saadakse kätte laskemoona ja märke ja ka vahendajate äri hakkab õitsema. Vahendajad maksavad riigile makse ja riik saab toetada laskmist. Ainult kuidas seda saavutada?
Arvan, et läbi eriarvamuste üksmeelselt minnes ja lootes et asi läheb koguaeg paremaks.
Head kaasa löömist kõigile.