Tean, et nn kaugpommitamist peetakse jahinduses üldjuhul taunitavaks tegevuseks ja olen ka ise sellest püüdnud hoiduda, kuid paar päeva tagasi trehvasin sihi lõpus suurt põdrapulli, poseeris kenasti ja püsis paigal. Arvasin vahemaaks ca 250 m. Sihtisin teadlikult 35-40 cm mootorist üles ja vajutasin, tuulevaikne ilus ilm oli. Loomast käis nõksakas läbi ja kadus sihilt metsa alla. Vaatama minnes oli 40 m eemal loom pikali ja käes. Hiljem selgus, et kuul oli käinud aordist läbi. Kaliibriks 30-06, kuul 11,7g. GPS-iga mõõdetud kaugus 273 m. Lisan ka omalt poolt juurde, et mingit innustust edaspidiseks toimunust ma ei saanud, samas tean kui palju praaki võib ajujahis kitsas liinikoridoris ette tulla (vale sugu, vanus). Pooldan pigem valiklaskmist. Siit ka küsimus aruteluks foorumirahvale, et kui pikalt distantsilt laskmist peetakse umbmäärast väljendit kasutades "kaugpommitamiseks" - 100, 200, 300m?


IP

150 m.

Oma "rekordiks " on põder kauguselt 360m(GPS-ga mõõdetuna).Püss oli sisse lastud 150m peale,sihtisin(peale veendumist,et rist ei värise,on "naelutatud") veits üle "küüru.Kuul tabas mootorit laskudes.See siis "kaugpommitus".
Arvan,et kui värinat sihtimisel pole,siis 200m ei ole veel kaugpommitus.

Alla 300m pole mingi kaugpommitamine. Nii, et ikka 300 ja + meetrit. Rebased ikka suht lihtne 300-lt nokkida . Parim rebane saadud 480-lt meetrilt.
Kuid ei soovita kellelgi ehku peale lasta, et ehk näkkab
Pikamaa laskmiseks peab varustus ja teadmised ballistikast olema tasemel.

Selle jutu peale, peaks ühele meie hulgast lahkunud muhulasele, postuumselt medali andma. Tema lasi spordikaga 300 meetrilt põdra. Kuul olla selgroo lülide vahele kiilund.

150 m, sealt kaugemale on ju nii kuidas juhtub (tiirus asi teine).See jutt 250 ,300 jne. on tavaliselt meeter " kokku kuivanud" või .
See kõigest minu arvamus ja tähelepanek.

Julgeks küsida,millele tugineb Su väide?Kas tõsiasjale,et just Sina pole kaugemalt saaki korjanud ega näinud,kuidas seda tehakse teiste poolt ja seepärast arvad need kõik jutud luuludeks ja rääkijad valetajateks?
Mingis temas hindasin seda juba "subjektiivseks idealismiks".Kas oled järgmine esindaja?
Kui käisin kitsejahil 222 RM-ga(veits nõrgem,kui 22-250),siis just alla 150..200m ei lasknud,sest polnud sportlik niisama tappa. Lubadest puudust ei olnud ja haavamist ei kartnud,sest koerad pidevalt saadaval.

Ma räägin oma põhjaliku ning pika eelmise postituse pisut lahti.
Kaugemad laskmised, mis mõõdetud: kits 248 m (torn), põder 220 m (käelt), rebane 250+ m (hargilt). Tegelikult pole midagi erilist ju, kuid teemaalgataja küsimusest sain mina aru just nii, et millist laskekaugust erinevad jahilised loevad "kaugpommitamiseks". Mina olen mõned aastad tagasi võtnud iseendas otsuse vastu, et üle 150 ei lase, väikese reservatsiooniga siiski. Kuna olen enamasti olnud "vihmaveetoru"mees, siis loen vindile 150 m maksimumiks just mõningase eetilisuse tõttu.
Kui aga pöörata see teema nõnda, et mis kaugus veel võimalik oleks looma tabamisel, siis hakkaks asi arenema snaipriteemaks. Youtube pakub päris huvitavaid "kaugpommitamisi", kus vahemaaks on a´la mäest-mäeni. Mis teemaalgataja mõte muidu oli?

Minu "subjektiivne idealism" (mida iganes see väljend ka ei tähendaks) ütleb, et suht mõttetu teema jälle välja kukkunud. Kaugpommitamine algab mõistagi sellest distantsist, mis laskuri jaoks kauge on. Mõnel mehel on see 50, mõnel 500 meetrit.
Ja siis on veel definitsiooni küsimus - kaugpommitamine, "pikad" lasud, "küünitamine". Kas sünonüümid ja mida nad tähendavad?
P.S. Vastamine pole kohe üldse vajalik.

Mingil määral nõus, põtra lasta 300 meetrilt on midagi muud kui sama kaugelt rebast.

Aga kauglaskmise suurimaks eripäraks ise pean seda, et tõsiselt peab hakkama ballistikat ja tuult arvestama. Ja mida meetrikest edasi, seda täpsemalt, sest kuuli kaar muutub järjest kumeramaks. Olenevalt padrunist peab 200m ja rohkema pealt rebase puhul kindlalt korrigeerima hakkama. Kaugemate maade puhul on omajagu tegemist, et kaugus 10-20 m täpsusega ära määrata. Enamuse mõõtjatega ei suudeta 300m pealt väiksema looma järgi kaugust määrata (vahest ainult Leica kaugusmõõtjaga annab). Ikka tuleb mingi paremini eristatava objekti (põõsas, puu) järgi mõõta ja siis arvata, kas loom on sellest väheke lähemal v. kaugemal. Kui pole spetsiaalristi (mil dot vms.), siis peab kindel olema, et reguleerimiskruvid õieti töötavad ja neid kasutama. Nende pööramist aga kardab enamus jahimehi nagu tuld (paljud ei teagi kummale poole pöörata, et kaugemale v. lähemale lasta), sest levinud on seisukoht - kui optika juba paigas, siis ära kruti. Odava säästuoptika puhul ongi nii. Korralikud võimaldavad edasi-tagasi kruttides algpunkti tagasi saada. Tuulega on vähe varu, sest risti ees olev loom on pikergune, aga poole kilomeetri pealt võib tugeva tuule puhul kõrvalekalle väga märgatav olla - igatahes otse istuvast väikeloomast põrutad mööda.

Kõike seda ei pea üldiselt alla 200 m arvestama kui just 22LR spordikaga ei lase ja kui nn. "nullpunkt" on õigelt sisse lastud (100m EI OLE enamusele padrunitest optimaalne sisselaskekaugus).

Poole kilomeetri pealt, tugeva tuulega põrutad ka risti ees olevast väikeloomast mööda, kui tuuleparandust ei tee. Olenevalt moonast ja tuule suunast ja kiirusest ca 50-75cm kõrvalekallet.

To: aadu kadakas ja igaüks, kes teemast huvitub.

Olen paljudes kommentaarides täheldanud negatiivset suhtumist kaugelt laskmisesse ja usun, et see on ka mõistlikku põhjendust omav suhtumine, vältimaks nn praaki, e. haavamist ja olukordi, kus looma ei saagi kätte. Samas vahel ikkagi kihvatab, et vajutaks, kui olukord tundub õige, olen 100% kindel, et ma pole ainus. Väga hea, et kommentaariumis läks jutt ballistikale, s.h. tuulekorrektsioon, see ju põhitõde laskmise juures, millele tähelepanu pööramata võib jahlit tulla nördimusega hinges. Järelikult positiivse kogemuse tarvis on vaja endal kogeda ja kogemusi vahetada.
Selle nn "õige olukorra" äratunnetamiseks paningi teema üles ja usun, et pigem on meil kõigil kasulik kogemusi vahetada kaugelt laskmise nüansside osas erinevate sihtmärkide pihta - põdrast rebaseni, siinkohal sai hr. aadu kadakas küll kaugelt, kuid päris täpselt teemale pihta:)

Muide, tuuletugevuse hindamise kohta looduses peaks vast eraldi teema üles panema, kuid siiski jäi mind huvitama wsm-i 480m pealt lastud rebane. Põrutasin ka kord rebasele, kes istus põhurulli ees, ca 400 pealt, võtsin kõvasti üles, kuid pihta ei saanud, sest tuul oli kuuli 20 cm vasakule viinud, kõrgus aga sobis rinnakuga. Järeldus - ei osanud tuule tugevust hinnata.
Teadatuntud burromeetrit ärge soovitage.
IP

WSM-il ka vastav kaliiber kasutusel!

Ma küll arvasin, et ma siia teemasse ei kirjuta, kuid siiski. Arvan, et kaugpommitamine võiks jääda tõepoolest rebaste ja kährikute laskmise pärusmaaks. Isegi, kui oskused ja teadmised lubavad sul 300 m pealt pihta saada, siis peale selgroo, aju ja arteri läheb vaene loom sul kilomeetri ja sureb sinna samusesse kuuse otsa ära.
Just kirjutasin 308 ja 30-06 teemasse, kui suur vajalik energia peab olema miski looma tabamiseks. Meil levinud kaliibritega ma küll põtra ei laseks 300 m peal.
Sellest, kui läbi õnneliku juhuse ta sul peale nii kauget lasku 100 m raadiuses on harv juhus. Rääkige ka nendest juhtudest, kus sama kaugelt lastud looma ei ole leidnud. Otsite pool tundi, lööte käega ja lepite, et "ju läks siis mööda". Hea on, kui mööda läks, tavaliselt metsa läheb! Vanemad jahimehed on rääkinud jahiseadusest, kui peale pauku tuli luba maha kanda. See paneks sellised üritajad ehk natuke mõtlema.
Ei taha küll su trofee väärtust vähendada, kuid ka see lask näitas, et tänu arteri tabamisele ta sul 40 m kaugusel oli.

See jutt, et ajus lehmal ja pullil vahet ei tehta on naljakas lugeda. Kui ei tunne ära looma, siis tagasi ajajate ridadesse, kuni välja tõmbamisel õpid loomi tundma. Vale metssea laskmine ajus on ise asi (kuna ajujahi ajal on lubatud emisest põrsani maha lasta), kuid tavaliselt üksi või paarikaupa väljuvaid põtru peaks tundma. Peale tänast on ju lubatud lasta ainult põdra vasikat, kuidas te aju teete? Lastakse vasika pähe pull või lehm maha on selgelt seaduserikkumine. Selline õppetund pulli saand lehma puhul maksab ainult 3*12000+6000 = 42 000 krooni.

Metslane kirjutas väga hästi. Just sedalaadi kommentaare vaja ongi. Ega tõepoolest üle 200m laske teha pole mõtet, äärmisel juhul 250m, no 300-t pole enam mõtet proovidagi. Seda just suuruluki pihta, rebased pikematelt distantsidelt on maitseasi. Vähemalt pole seda ohtu, et kuuli energiast puudu jääb, et olukord üheselt laskja kasuks kallutada. Mul seni kõikse saak kuni 150m lastud ja metsa pole (tänud Dianale) ükski jäänud. Samuti ei viljele me seadusandlusega pullitamist. Et siis seekord sai kaugemale lastud, mis jäi ka kripeldama, a la mis oleks kui...

Väikse vahekokkuvõttena siis edaspidiseks seda, et kui põder seisab kuni 200m peal segamatult sihi peal (mitte ajujahis), on loaga määratud soo ja vanusega, siis võtan ta ära. Usun, et paljud on siinkohal minuga nõus, või mis....?

IP