Aare Jaama on paduhundivihkaja ja tema sõnu ei tasu küll tõena võtta! Tõestuseks mõneaastatagune ekspositsioon hundist, kus hundil inimese verine käsi lõugade vahel. Selle autor oli eelpool nimetatud Aare Jaama.
Kui see hunt nii hull inimesemurdja on, siis miks kõik marjulised/ seenelised ikka koju jõuavad!?
Hundid murdsid koera ja üritasid peremeest rünnata
Re: Hundid murdsid koera ja üritasid peremeest rünnata
GC kirjutas:Kui see hunt nii hull inimesemurdja on, siis miks kõik marjulised/ seenelised ikka koju jõuavad!?
Jah, veel jõuavad. Aga peab siis selle aja ära ootama, et ei jõua.
Las susidele jäävad need kaitsealad ja seal neid ei torgitaks, aga mujal võiks ju neile jahti pidada üle Eesti, et ei kaoks hundijahi järjepidevus ja oskused ning ka hunt teaks hoida inimesest eemale.
Pole neid hunte kunagi ohustatud liigi tasemele kütitud.
Re: Hundid murdsid koera ja üritasid peremeest rünnata
Seenelised-marjulised ehk tõesti rünnaku ohvriks ei satu, sest sellel ajal ju loobuses kõige priskem aeg. Kui huntide hirm inimese vastu tõesti ,aga kaduma hakkab moodustavad vast esimese riskigrupi väiksemad lapsed. Ettevaatlikud peavad olema ka mehed, kes harrastavad teeääres peatäit välja magada. Jahimehed võivad siinkohal kergendatult hingata, hunt ju kaval loom ja teab, kes võib talle elu kallale kippuda.
Re: Hundid murdsid koera ja üritasid peremeest rünnata
http://maaleht.delfi.ee/news/uudised/ee ... d=67805251
(maaleht tasuline, panen täisartikli)
Hundid ei pelga täismeestki rünnata
Põdrala vallas taluõuele tulnud hundi ähvardav käitumine talu peremehe suhtes on tõendiks, et hundid hakkavad kaotama hirmu inimese ees, ütleb hundiuurija Ilmar Rootsi.
Ööl vastu 31. jaanuari elas Valgamaa Põdrala valla Riidaja kandi Tamme 1 talu peremees Janek Kangur läbi mitte just meeldiva kokkupuute huntidega, mis võib olla üle aastakümnete esimene juhtum, mil hundid Eestis taas inimest ohustasid.
Pererahva spanjel küsis öösel kella poole nelja paiku õue. Kangur laskis koera uksest välja ning kuulis peagi, kuidas koer justkui sisse küsides haukus.
Terve kari kohal
“Läksin trepile, õuetuled süttisid automaatselt põlema ja ma nägin õue peal seismas kaht hunti, üks ühel, teine teisel pool lauda. Seisid liikumatult, sabad sirgus,” kirjeldab Kangur.
Peremees hõikas oma koeri (teine väike koer elaski õues ja kõrvalhoonetes – A. L.) ning vehkis kätega, kuid hundid ei liigutanud oimugi.
Õuest veidi eemal tiigijääl passisid veel kolm hunti. Tegu oligi terve hundiperekonna ehk karjaga: kaks vanalooma olid tulnud õuele, noored jälgisid nende tegevust tiigilt.
Koerte pärast muret tundes läks kohalikku jahiseltsi kuuluv Kangur tuppa ja võttis jahipüssi. “Mul oli plaanis hunte vaid hirmutada, võtsin rauast kaks kuuliga padrunit välja ja panin ühe haavlitega laengu asemele,” räägib ta. Kui ta õue astus, polnud seal enam kedagi, kuid õuega piirnevas metsaservas käis kõrge rohu sees madin, kostis kuivanud heinakõrte kahinat ning imelikku, pisut kiunumist meenutavat häält.
Hiljem selgus, et seal lõpetati parajasti spanjeli eluküünalt ning kisti tema sisikonda välja.
Kangur lähenes, püss käes, sündmuskohale.
Ta polnud veel õuelaterna valgustusalast välja jõudnud, kui kuuskede vahelt jooksis vastu perekonna teine väike koer ning kadus mehe selja taha taluhoovi. Tema järel kargas kuuskedest välja hunt.
“See oli üks vanaloomadest. Tuli nagu välk otse peale. Mul on siiani silme ees tema karvane rind ja nägu, ta tuli täiesti otse, pea püsti.
Ta pidi mind tule käes nägema, kuid ei muutnud suunda,” kirjeldab Kangur. “Ta jõudis minust viie-kuue meetri kaugusele, siis tulistasin. Ta kukkus, kuid ei teinud mingisugust häält ja jooksis siis minema. Kohe seejärel vilksas mööda teine vanahunt.”
Meest on ikka kardetud
Kolm noort hunti lahkusid lahingupaigast metsa kaudu, selgitasid jahimehed järgmisel päeval jälgede põhjal. Jälgedest ilmnes ka, et hundikari oli talu lähedal passinud juba mitu päeva. Mehed said uuesti näha haavatud vanahunti, kuid ka nüüd õnnestus tal tagaajajate käest pääseda.
“Imelik, aga ta ei muutnud ka siis meid nähes oma liikumissuunda,” ütleb Janek Kangur. “Ta läks endiselt täpselt nii, nagu oli pähe võtnud. Nägime teda üsna lähedalt ja tegu oli ilusa suure loomaga, mingeid kärntõve märke tal ei olnud.”
Mida sellest juhtumist järeldada?
“Normaalne hunt kardab inimest ja põgeneb teda nähes otsekohe,” kinnitab hundiuurija Ilmar Rootsi, kelle Maaleht sündmuskohale kaasa palus.
Mehe teadmistest kõneleb kas või see, et 2011. aastal kaitses Rootsi Tartu Ülikoolis doktoritöö talurahva ja huntide ajaloolistest suhetest, ta on ka vastavasisulise raamatu autor.
Ajaloost on teada, et hundid kui targad loomad ei pruugi karta lapsi ega ka naisi, kuid meesterahvaga kokku sattumine peaks hundi panema põgenema, mitte tema poole tormama.
Kanguri poole jooksnud loom oli nähtavasti koerajahi hasardis, kuid tema käitumine oli siiski kummaline, ütleb Rootsi. “Mida ta oleks võinud ette võtta, kui Janek poleks tulistanud, on teadmata. Ta oleks võinud joosta koera järele, aga oleks võinud hüpata ka peremehe pikali, seejärel aga haaranud kõri. Sellises olukorras oli tulistamine ainuõige, sest see oli selge enesekaitse.”
Väärib märkimist, et kogu seiklus toimus napilt poole kilomeetri kaugusel Riidaja koolist. Koolis käivad nii Kanguri kui ka hoopis sügavamal metsa sees elava pere lapsed.
Pärast huntidega veedetud ööd käib Kangur autoga vastas õhtuse bussiga Tõrva muusikakoolist saabuval tütrel.
Kusagil on piir
Rootsi on seisukohal, et hundid hakkavad kaotama inimesehirmu.
“Inimest ei karda ainult haiged loomad. Kui normaalne hunt enam inimest ei karda, siis me ei või teada, millised tagajärjed sellel võivad olla,” kõneleb ta. “Ma olen loomulikult hundisõber, kuid kusagil on piir.”
Hunte elab Rootsi andmetel Eestis kuni 20 karja ehk 200−250 isendit.
Tänavu oli huntide laskmise limiidiks 110 looma, kuid lumevaese talve tõttu ei ole lastud pooligi. Kevadel sündivad kutsikad suurendavad hundipopulatsiooni veerandi võrra.
Samas ei saa koerte murdmist seletada toidupuudusega, sest saakloomi on metsades rohkesti ja ka talv on olnud huntidele soodus, ütleb Rootsi.
Jahimees ja taksidermist Aare Jaama sõnab, et huntide inimesehirmu kadumisse on oma panuse andnud ka lakkamatud metsatööd. “Ööpäev ringi käib metsas inimtegevus: raietööd ja metsaveod. Huntidel ei ole metsas enam rahu,” lausub Jaama.
Nii Kanguri kui Jaama kinnitusel on jahimehed viimasel ajal samuti märganud huntide inimesehirmu kadumist. Jahi ajal võivad nad piiramisrõngast välja murda mitte ainult lagedate põldude, vaid ka taluhoovide kaudu, kus püssimeest varitsemas loomulikult ei ole, või lausa põleva lõkke äärest mööda joostes.
Hunte on päise päeva ajal nähtud põldudel, teedel ja lausa sildadel, on Maalehele teatatud ka näiteks Pärnumaalt.
Meie oleme kohal!
Rootsi sõnul võiks abinõuna kõne alla tulla hundijahi aja pikendamine ning ka teiste loomade jahi ajal toru ette sattuvate huntide laskmise lubamine. Samuti tuleks maha lasta üksikud, karjadest välja tõrjutud loomad.
Ehkki Kanguri talus käinud huntide jalajäljed on koos lume sulamisega suures osas kadunud, ilutseb metsateel siiani karvane hundisõnniku hunnik. Seesuguseid olla ümbruskonnas nähtud teisigi − samuti otse tee peale sätitud.
Seegi võib olla huntide selge sõnum: oleme kohal.
(maaleht tasuline, panen täisartikli)
Hundid ei pelga täismeestki rünnata
Põdrala vallas taluõuele tulnud hundi ähvardav käitumine talu peremehe suhtes on tõendiks, et hundid hakkavad kaotama hirmu inimese ees, ütleb hundiuurija Ilmar Rootsi.
Ööl vastu 31. jaanuari elas Valgamaa Põdrala valla Riidaja kandi Tamme 1 talu peremees Janek Kangur läbi mitte just meeldiva kokkupuute huntidega, mis võib olla üle aastakümnete esimene juhtum, mil hundid Eestis taas inimest ohustasid.
Pererahva spanjel küsis öösel kella poole nelja paiku õue. Kangur laskis koera uksest välja ning kuulis peagi, kuidas koer justkui sisse küsides haukus.
Terve kari kohal
“Läksin trepile, õuetuled süttisid automaatselt põlema ja ma nägin õue peal seismas kaht hunti, üks ühel, teine teisel pool lauda. Seisid liikumatult, sabad sirgus,” kirjeldab Kangur.
Peremees hõikas oma koeri (teine väike koer elaski õues ja kõrvalhoonetes – A. L.) ning vehkis kätega, kuid hundid ei liigutanud oimugi.
Õuest veidi eemal tiigijääl passisid veel kolm hunti. Tegu oligi terve hundiperekonna ehk karjaga: kaks vanalooma olid tulnud õuele, noored jälgisid nende tegevust tiigilt.
Koerte pärast muret tundes läks kohalikku jahiseltsi kuuluv Kangur tuppa ja võttis jahipüssi. “Mul oli plaanis hunte vaid hirmutada, võtsin rauast kaks kuuliga padrunit välja ja panin ühe haavlitega laengu asemele,” räägib ta. Kui ta õue astus, polnud seal enam kedagi, kuid õuega piirnevas metsaservas käis kõrge rohu sees madin, kostis kuivanud heinakõrte kahinat ning imelikku, pisut kiunumist meenutavat häält.
Hiljem selgus, et seal lõpetati parajasti spanjeli eluküünalt ning kisti tema sisikonda välja.
Kangur lähenes, püss käes, sündmuskohale.
Ta polnud veel õuelaterna valgustusalast välja jõudnud, kui kuuskede vahelt jooksis vastu perekonna teine väike koer ning kadus mehe selja taha taluhoovi. Tema järel kargas kuuskedest välja hunt.
“See oli üks vanaloomadest. Tuli nagu välk otse peale. Mul on siiani silme ees tema karvane rind ja nägu, ta tuli täiesti otse, pea püsti.
Ta pidi mind tule käes nägema, kuid ei muutnud suunda,” kirjeldab Kangur. “Ta jõudis minust viie-kuue meetri kaugusele, siis tulistasin. Ta kukkus, kuid ei teinud mingisugust häält ja jooksis siis minema. Kohe seejärel vilksas mööda teine vanahunt.”
Meest on ikka kardetud
Kolm noort hunti lahkusid lahingupaigast metsa kaudu, selgitasid jahimehed järgmisel päeval jälgede põhjal. Jälgedest ilmnes ka, et hundikari oli talu lähedal passinud juba mitu päeva. Mehed said uuesti näha haavatud vanahunti, kuid ka nüüd õnnestus tal tagaajajate käest pääseda.
“Imelik, aga ta ei muutnud ka siis meid nähes oma liikumissuunda,” ütleb Janek Kangur. “Ta läks endiselt täpselt nii, nagu oli pähe võtnud. Nägime teda üsna lähedalt ja tegu oli ilusa suure loomaga, mingeid kärntõve märke tal ei olnud.”
Mida sellest juhtumist järeldada?
“Normaalne hunt kardab inimest ja põgeneb teda nähes otsekohe,” kinnitab hundiuurija Ilmar Rootsi, kelle Maaleht sündmuskohale kaasa palus.
Mehe teadmistest kõneleb kas või see, et 2011. aastal kaitses Rootsi Tartu Ülikoolis doktoritöö talurahva ja huntide ajaloolistest suhetest, ta on ka vastavasisulise raamatu autor.
Ajaloost on teada, et hundid kui targad loomad ei pruugi karta lapsi ega ka naisi, kuid meesterahvaga kokku sattumine peaks hundi panema põgenema, mitte tema poole tormama.
Kanguri poole jooksnud loom oli nähtavasti koerajahi hasardis, kuid tema käitumine oli siiski kummaline, ütleb Rootsi. “Mida ta oleks võinud ette võtta, kui Janek poleks tulistanud, on teadmata. Ta oleks võinud joosta koera järele, aga oleks võinud hüpata ka peremehe pikali, seejärel aga haaranud kõri. Sellises olukorras oli tulistamine ainuõige, sest see oli selge enesekaitse.”
Väärib märkimist, et kogu seiklus toimus napilt poole kilomeetri kaugusel Riidaja koolist. Koolis käivad nii Kanguri kui ka hoopis sügavamal metsa sees elava pere lapsed.
Pärast huntidega veedetud ööd käib Kangur autoga vastas õhtuse bussiga Tõrva muusikakoolist saabuval tütrel.
Kusagil on piir
Rootsi on seisukohal, et hundid hakkavad kaotama inimesehirmu.
“Inimest ei karda ainult haiged loomad. Kui normaalne hunt enam inimest ei karda, siis me ei või teada, millised tagajärjed sellel võivad olla,” kõneleb ta. “Ma olen loomulikult hundisõber, kuid kusagil on piir.”
Hunte elab Rootsi andmetel Eestis kuni 20 karja ehk 200−250 isendit.
Tänavu oli huntide laskmise limiidiks 110 looma, kuid lumevaese talve tõttu ei ole lastud pooligi. Kevadel sündivad kutsikad suurendavad hundipopulatsiooni veerandi võrra.
Samas ei saa koerte murdmist seletada toidupuudusega, sest saakloomi on metsades rohkesti ja ka talv on olnud huntidele soodus, ütleb Rootsi.
Jahimees ja taksidermist Aare Jaama sõnab, et huntide inimesehirmu kadumisse on oma panuse andnud ka lakkamatud metsatööd. “Ööpäev ringi käib metsas inimtegevus: raietööd ja metsaveod. Huntidel ei ole metsas enam rahu,” lausub Jaama.
Nii Kanguri kui Jaama kinnitusel on jahimehed viimasel ajal samuti märganud huntide inimesehirmu kadumist. Jahi ajal võivad nad piiramisrõngast välja murda mitte ainult lagedate põldude, vaid ka taluhoovide kaudu, kus püssimeest varitsemas loomulikult ei ole, või lausa põleva lõkke äärest mööda joostes.
Hunte on päise päeva ajal nähtud põldudel, teedel ja lausa sildadel, on Maalehele teatatud ka näiteks Pärnumaalt.
Meie oleme kohal!
Rootsi sõnul võiks abinõuna kõne alla tulla hundijahi aja pikendamine ning ka teiste loomade jahi ajal toru ette sattuvate huntide laskmise lubamine. Samuti tuleks maha lasta üksikud, karjadest välja tõrjutud loomad.
Ehkki Kanguri talus käinud huntide jalajäljed on koos lume sulamisega suures osas kadunud, ilutseb metsateel siiani karvane hundisõnniku hunnik. Seesuguseid olla ümbruskonnas nähtud teisigi − samuti otse tee peale sätitud.
Seegi võib olla huntide selge sõnum: oleme kohal.
Pole looma, pole probleemi!
Re: Hundid murdsid koera ja üritasid peremeest rünnata
Täitsa usun.Teisipäeval Jõgevamaal tabatud isahunt oli kolanud majade vahel.Tõstis isegi mesipuude ja puuriitade peale jalga. 
Tegu oli üksiku hundiga.Lahkamisel polnud ta maos ega soolestikus mitte kui midagi.Samas ei olnud tal väliselt midagi häda.Kasukas oli ka väga heas korras ja vanus umbes 4 aastat.Lihtsalt oli julge tegelane.
Tegu oli üksiku hundiga.Lahkamisel polnud ta maos ega soolestikus mitte kui midagi.Samas ei olnud tal väliselt midagi häda.Kasukas oli ka väga heas korras ja vanus umbes 4 aastat.Lihtsalt oli julge tegelane.
Re: Hundid murdsid koera ja üritasid peremeest rünnata
Ei imesta, kui sellistes kohtades hakatakse aastate pärast viitama, "meil oli jah probleem, enam ei ole!"
duo on parem
Re: Hundid murdsid koera ja üritasid peremeest rünnata
“Mul oli plaanis hunte vaid hirmutada, võtsin rauast kaks kuuliga padrunit välja ja panin ühe haavlitega laengu asemele,” räägib ta.
Püss seisab koguaeg laetult nurgas v? Et alguses pidi kuulid välja võtma ja alles siis sai haavlid sisse panna
Püss seisab koguaeg laetult nurgas v? Et alguses pidi kuulid välja võtma ja alles siis sai haavlid sisse panna
-
Ahto Kattai
- Postitusi: 2418
- Liitunud: R Mär 12, 2004 8:41 pm
Re: Hundid murdsid koera ja üritasid peremeest rünnata
No mis ta siis pidi ütlema ,et tahtsin ra....isa maha lasta, ilma loata ,jahti regamata .....jne!? 
Re: Hundid murdsid koera ja üritasid peremeest rünnata
"bljat andsin raisale siukse siraka, et paska ka lendas" nagu mõni ässam vana ütleb 
Re: Hundid murdsid koera ja üritasid peremeest rünnata
Seda ma juba mainisin ennist ,et selline jama sellest välja kujuneb ! Ei väida et jutt 100% mäda on ,aga enamus kindlasti! Varsti ilmub veel kolmas artikkel ,sealt võib juba välja lugeda järgmist...koer murti sügaval metsas ja murti koguni 3tk ja lasin kuulidega ,aga haavasin kõrva jne 
sinu nukker noku!
Re: Hundid murdsid koera ja üritasid peremeest rünnata
Ei ole midagi uut siin päikese all... või kui siis inimese ise!
Viidi koeri ja lambaid õuest ära ka 50 aastat tagasi, ja lausa päise päeva ajal,
minu oma sünnikodust.
Kümmekond+ aastat hiljem hakkas minust juba väike jahimees sirguma. Eriti läks mulle korda hundijaht, millest siis puudust ei olnud. Mäletan, et vähemalt korra saime hundi piiret alustada peaaegu oma köögiankna tagant.
Minu koolinädal oli sel ajal pikk ja koolitee veel pikem. Vahel kui kojuigatsus (jahiisu) väga suureks läks, tegin laupäeval poppi ja alustasin koduteed juba reede õhtul. Viimane etapp sellest oli 7 km jalgsi metsateel, tihti nii pimedas, et oma "saatjaid" poleks näinudki.
Kas see oli siis minu õnn... või on inimene täna lihtsalt nõrgem!?
Viidi koeri ja lambaid õuest ära ka 50 aastat tagasi, ja lausa päise päeva ajal,
minu oma sünnikodust.
Kümmekond+ aastat hiljem hakkas minust juba väike jahimees sirguma. Eriti läks mulle korda hundijaht, millest siis puudust ei olnud. Mäletan, et vähemalt korra saime hundi piiret alustada peaaegu oma köögiankna tagant.
Minu koolinädal oli sel ajal pikk ja koolitee veel pikem. Vahel kui kojuigatsus (jahiisu) väga suureks läks, tegin laupäeval poppi ja alustasin koduteed juba reede õhtul. Viimane etapp sellest oli 7 km jalgsi metsateel, tihti nii pimedas, et oma "saatjaid" poleks näinudki.
Kas see oli siis minu õnn... või on inimene täna lihtsalt nõrgem!?
koos koeraga
Re: Hundid murdsid koera ja üritasid peremeest rünnata
Inimene on täna PALJU nõrgem.Lisaks sellele,ei olnud sellist meediat ja suhtlusvahendeid.
jahismurf
Re: Hundid murdsid koera ja üritasid peremeest rünnata
andrus kirjutas:Inimene on täna PALJU nõrgem.Lisaks sellele,ei olnud sellist meediat ja suhtlusvahendeid.
Muidugi on nõrgem! Aga kõik aetakse ikka looma kaela!
koos koeraga
-
Ahto Kattai
- Postitusi: 2418
- Liitunud: R Mär 12, 2004 8:41 pm
Re: Hundid murdsid koera ja üritasid peremeest rünnata
GC kirjutas:andrus kirjutas:Inimene on täna PALJU nõrgem.Lisaks sellele,ei olnud sellist meediat ja suhtlusvahendeid.
Muidugi on nõrgem! Aga kõik aetakse ikka looma kaela!
No k...t te ajate s ...a keema.Inimene ise tahab nõrgem olla ,ehk siis õpitud abitus.Laps teeb koolis mida heaks arvab see on OK.Metsloom tuleb õuepeale murrab oma silma all koera maha ja ma peaks veel koogutama ,ehk altarile veel meeleheadki hundile viima! No mida kuradit tee veel ei taha .Selle asemel et siin oigamas käia ,olge mehed lõpetage see ninnu-nännutamine ja tehke mis mees tegema peab ja las need nõrkukesed ,haleda südamega ajavad oma rida kuskil kabinetis,kirjutagu oma raamatuid ja pidagu oma tabeleid! Ise püüavad hundi kinni ,siis lastakse loom jälle lahti ja pärast imestavad ise ka ,kuidas nad küll inimest ei karda!
Sa GC oled ise ju siis ka nõrguke ,ma ei usu iial ,et su isa jättis hundile paugu võimalusel tegemata.Tema ei olnud nõrk!
