aadu kadakas kirjutas:
Ajendatuna sammal.habeme teemaarendusest jagan üht situatsiooni.
Helistab tuttav. Ajanud Tartumaal õhtuhämaruses kitse alla. Autol pamper irvakil, sokuke paarkümmend meetrit teest eemal, pea püsti ehk eluvaim sees. Küsib: mis teen?
Mul hakkab pea tööle. Küsin (teades meest ja võimeid): nuga on? On. Tõmba kõri läbi ja helista Keskkonnainspektsiooni.... Ja vot siis tõmban korra pidurit ehk kontekst jõuab esimesele mõttele järele. Kas pealtvaatajaid on? On, pere ka autos. Pere saaks vaateväljast eemale, aga teisi vist mitte. Annan Keskkonnainspektsiooni lühinumbri, mees helistab sinna. Mõne aja pärast helistab mulle tagasi. Seis endine. Säästan aega, mis tal kulus KKI "mammale" seletamiseks jmt. Kiire tal küll, aga palun veidi varuda kannatust. Umbes poole tunni pärast helistab, et liigub ära. Uus helistamine KKI-sse selgitas, et kohalik jahiselts teavitatud ja keegi peagi tulemas. Niiet asi lahendatud. Miskipärast nii talle kui mulle jäi hinge kriipima pikalt vaevlema jäänud loom.
Ajad on muutunud, eksole.
Hästi, ja argumenteeritult kirjeldatud olustik, kuid iseomaenese arvamus on, et mitte aeg, vaid inimesed, nende arusaam ja julgus teha otsuseid teatud olukordades on muutunud, peab arvestama teisi, ehk solvad kellegi eluvaateid, s.. eelistusi ja tagaplaanile jäetakse loom kui ka tema piinad, ning elu ja elust lahkumine. Aga jah, mittejahimehel ei oleks ka soovitanud lõigata,
