Ei ole vast mõtet korra kogemata suust pudenenud radikaalseid sõnu niiväga tõsiselt võtta. Loomajäänuseks siiski trofeed - ja veel enam vääristatud trofeed - ükski tõsine jahimees ei nimeta. Trofeede vääristamise kultuur on riigiti ja maailmajaoti kahtlemata erinev, samamoodi nagu on erinev ka meie oma Eesti trofeemeistrite ja taksidermistide käekiri. Kui konkreetselt enda maitsest rääkida, siis minule on enim meeldinud lihtsad, korralikult töödeldud ja just rohkem trofeed kui iseennast eksponeerivad alused. Filigraanne puulõige sobiks just kas metsseakihvadele või siis ka näiteks valiklaskmise viletsatele sokusarvedele, kus trofee enda liigendatus ja ruumihaaravus suhteliselt väike, mistõttu aluse (ehk tausta) detailid toovad kogu kompositsiooni täiendavat esteetilist väärtust. Aga see on kõigest minu enda tagasihoidlik arvamus

BM

Aga ma küsin veits teisiti, oletatav hr Estlander (või proua). Kah suts julmalt.

Kui Sul näiteks kitseloa realiseerimine mingil põjusel langes 30 novembrile ja Su ees seisab kits kahe nadivõitu tallega ja eemal veel sokk kah (sügisel ju orase peal kõik karjas koos), kelle peal Sa siis loa ära realiseeriksid?
Lased kitse ja tõmbad praest järelejäänule vett peale ja lased Paljassaare poole teele?
Ei ole see provotseeriva mõttega küsimus.

Raske küsimus.
Pole sellises olukorras kunagi olnud ja ei tea kas saangi olema kuna pole hetkel tegev jahimees.

ehk siis seletus mõiste "loomajäänus" tekkeloole

BM

Estlander. Ma tänan sellise siira vastuse eest! See oligi küsimuse eesmärk ja muudab oluliselt minu arusaama Sinu suhtumisest või isegi põhimõtetest.
See oli küll pigem jahieetika küsimus, kuid seonduv.
Siin foorumis on teemadering nii päratult lai, et tundub täielikku teineteisest möödarääkimist-mõistmist.

No kuidas Sa ikka ei säilitaks SELLIST ilmselt varajase ja hästi arenenud sokktalle "kühvelsarve" , millel on 1-1,5 sm harud, tükki 10 ringirarast. Lausa nunnu! Mõni rahvusvaheline hõbe või pronks on selle kõrval minu jaoks küll "köki". Uhked, aga ikka kökid. Ja tolle nunnuga koos veel rida mälestusi aastateks. Viskan ahju, säilitan kartulikotis või?
Alati jääb eksisteerima selline mõiste nagu jahikultuur. Usun, et ka minu pojapoja jaoks, kes armutult nõuab nädalavahetuse põdrajahti kaasavõtmist.

Vastus estlanderilt:

Raske küsimus.
Pole sellises olukorras kunagi olnud ja ei tea kas saangi olema kuna pole hetkel tegev jahimees. [/quote]
No pagan küll, päe õhtas ja viid jutu mujale. vastan siis ise Su eest :

Estlanderi sõnad:

....

või siis küsimus nii kogenud jahimehele:
Millised on head jahimehe tavad?

Vaikus on tarkus või rääkimine hõbe, vaikimine kuld.

Ma olen nüüd natuke vait ja mõtlen elu üle järgi, kui lubate

Jahitrohvee, see onju mälestus möödunud jahist ja samas ka kaunistus seinal, mis peab sobima interjööriga.Muideks neid müüakse ka kadaka turul ja isegi ostetakse seinale panekuks.