Koda on ka meedia. Meie oma väike meediamull.
Ja Tartu varjupaiga töötajad tahavad nüüd kasutada seda meediamullikest oma emotsioonide välja elamiseks. Me oleme ju inimesed - vähemalt me tahame olla...
Eile õhtul tuli Tartus Dendropargi serva ühelt kodaliselt väljakutse - dendroparki ja linnaruumi eraldavas kraavis on mingi metsloomalaip. Koht ise on paljukäidav, ka koeraomanikele üks meelisjalutuskohti...
Neid metsloomalaipu juhtub aegajalt ikka - kuna inimene on võtnud nende elupaigad, siis eksivad nad tihti linna ja segadusse sattunutena jäävad autode alla või surevad lihtsalt stressist... või jooksevad läbi poeakende.
Ja kui jõuad mõelda, et enam miski sind ei üllata ja sa oled näinud inimese kõige jälgimaidki külgi, siis ikka osatakse sind endast välja viia tegudega, mille peale lihtsalt ei tule...
Oli jah metskits. Või õigemini see, mis sellest metskitse emast järel oli...
Nahk oskuslikult nülitud, tagakintsud eemaldatud... ja väike, ilmselt veel sündimata tall, sealsamas kõrval. Tegu oli suhtkoht värske, sest nabanöörist immitses veel verd...
Isegi töövahendeid poldud viitsitud kõrvaldada... lõikejälgedega papitükk, verine kile ja kummikindad...
Ei pane neid pilte siia hotlingina, vaid annan valikuvõimaluse neile, kes ei taha vaadata.
http://www.koertekoda.net/kirke/mairi/syndimata1.jpg http://www.koertekoda.net/kirke/mairi/syndimata.jpg Need inimesed kõnnivad ilmselt täna kuskil Tartu linnas, meie endi keskel, tunnevad elust mõnu ja ei mõtle oma eilsetele tegudele.
Aga ma tõesti loodan, et saatus ise karistab seda inimest, kes niimoodi talitas...
