|
Seda et, mulle jäi mulje, et Maran ei väitnudki, et jahimehed oleks miskit valesti teinud - pigem läks kivi tolle tegelase kapsaaeda, kes jahimeeste antud numbrid lihtlabaselt kokku liitis ja ajalehes avaldada lasi.
Kuna loendusest rääkides läheb asi alati emotsionaalseks, siis katsuks veelkord seletada, et valedes tulemustes pole süüdi mitte rumalad jahimehed, kes loendada ei oska, vaid metoodika tervikuna. Praegune metoodika näeb ette, et iga mats loeb oma piirkonnas (nii alaliselt kui ajutiselt) elutsevad loomad kokku, ega pea midagi teadma sellest, mis naabrite juures toimub. Seetõttu on tarvis kedagi tarka kuskil kõrgel, kes need toorandmed siis läbi vaataks ja sealt reaalse arvukuse välja loeks. Umbes seda praegu Männil ja co ka üritavad. Küsimus on ainult selles, kas nende tarkade andmeanalüüs õige on (paljud väidavad, et ei ole, mina ei pea ennast piisavalt kompetentseks, et kritiseerida).
Sõralistest: põdra ja sea puhul ei ole jahimeeste loendus kindlasti mõtetu, kitse puhul võib vaielda. Kitse puhul võib vaielda seepärast, et loenduse usaldusväärsus sõltub ilmselt väga suuresti aastast. Sel kevadtalvel õnnestus saada ilmselt üsna täpsed numbrid, kuna enamik loomadest oli koondunud söödakohtade ümber ja need üksikud loomad, kes söödakohtadest kaugemal ellu jäid, ei mõjuta märkimisväärselt arvukushinnangut. Seevastu mõned aastad tagasi, kui oli ridamisi vähese lumega talvi, siis polnud küll suurt vahet, kas üritada arvukust hinnata nähtud loomade/jälgede järgi või lage põrnitsedes. Samas on teada tõsiasi, et vähegi suuremal alal metsasõralisi loendades tuleb saadud arvukuse numbrid kindluse mõttes 1,5-2 korrutada, sest korduvad loendusmetoodikate testid on näidanud, et umbes niipalju kitsi alaloendatakse.
_________________
Ei, see ei ole Rio de Janeiro, see on hoopis midagi hullemat.
|
