Kui keegi soovib endale ise teha jahipussi siis soovitus:

tera lasta ikka teha sepal kas siis oma materjalist või usalda julgelt meistrit...ja tera tuleb lasta taguda, sepistada st. metall tuleb kokku lüüa ja sedasi saavutatakse juba noa kuju ( eelnevalt loomulikult vaja mõttes enesele selgeks teha suurus jne ... ).
Ülejäänu aga võib kõik ise teha, st. lõplik kuju viimistlus, lihvimine, teritamine, poleerimine, käepide...

Üks asi on kindel: mingil juhul ei soovita head jahipussi tahtes tera nö. VÄLJA LÕIGATA materjalist kuna sellega katkestad metalli sisemised jooksud ja, kuidas öelda, tera hoidmise ja teravuse nimel on tera juba poolik.

Head meisterdamist!

Head nuga on raske leida. Sõber metsafirmast sai endale mingi Brusletto noa, see on küll mega, peab tera, pole rabe ja näeb väga ilus välja. Kuid see oli eritellimus piiratud partiist, ja mulle kättesaamatu. Ostsin siis firmat usaldades kah ühe Brusletto noa, Bamse nimi. Kena nuga, aga... mitte see, mida sõbral nägin. Maksis üle tonni ja vedeleb praegu niisama. Kui keegi tunneb huvi, annaks allahindlusega ära. Viimaks sattusin mingi kaitseliidu mehe peale, kes soomest toodud Sissipuuko't pakkus. See on J.Peltonen'i Sissipuukko - ehk geriljanuga, partisaninuga. Paks, pikk poolroostevaba tera, mille metallosa ulatub käepideme lõpuni. Mustaks anodeeritud, kummmeeritud käepide istub hästi peos, sobib nülgimiseks, tapmiseks ja viimases hädas ka viskamiseks. Mõnedes Soome relvapoodides pakutakse umbes 75 EUR hinnaga. Sellega olen väga rahul. Aga kui väga aus olla, siis asja ajab ära ka see tavaline Mora töönuga, mida igast ehitustarvete poest osta saab. Muidugi pole ta eriline, kuid vahe kallimatega pole nüüd nii tohutu kui hinna alusel võiks arvata.

soome noaseppade internetisait (ka e-pood):
http://www.brisa.fi/

Täitsa huvitav sait. Sammalhabe võiks selle ka linkide teema alla üles panna.

Minu arust parimad iki Rosselli noad !!1Hind tuhat aga peab ka põlvest põlve!!

Väike vihje neile, kes võtavad vaevaks jahinoa ise valmistada:

Tegin huvi pärast jahinoa saksa höövlimasina terast. Tera väljakäiamine on muidugi äärmiselt aeganõudev ja tüütu, aga vaev tasub ennast. Nuga sai igatahes super. Pidasin ikka oma soome sepatera väga heaks, aga höövliterast tuli veel parem.
Sai võrdluseks lõigutud okslikku kuiva kuusepuud. Kui sepatera hakkas okste peal üsna ruttu väsima, siis höövliteral samapalju lõigates ei ilmnenud mingit märki nürinemisest.
Nii et soovitan soojalt.

Vaidleks puukoile veidi vastu, sest puidu lõikamine üks ja looma kallal toimetamine teine lugu. Endal selline kogemus saeraami terast tehtud nugadega, et tõesti puitu hea nüsida. Kui aga karvase eluka ligi lähed-justnimelt põder ja siga, siis peale naha eemaldamist soovib luisku saada.
Nüsib küll aga enam muidu ei lõika. Samas tera aga lööki ei kannata (suurel seal hargivahet või rinnakorvi lahti võttes). Selleks võtan vana saksa täägi jäänuse või siis külasepa tehtud köndi (juba nii kulunud, et muuks kasutada ei kõlba). Mõnek korrad proovinud ka neid nn. odavaid töömehe nuge ja tundub, et täitsa asjalik kraam. Kui luisk ligi on pole mingit probleemi. Samas saeterast tehtud nuga tahaks juba vesikäia või eriluisku. seega teritamine tüütum. Samas poest neid 1000-2000 krooniseid vaadates tunduvad ilusad küll, aga need mehed, kes omavad miskipärast "nahastamise-kondistamise" aegas neid eriti käiku lasta taha. Tea kas lihtsalt häbi, et on ilusa-kalli noa omanikud s.t. ostuga ämbrisse astunud, millised tööd ei tee. Kindlasti on ka selles hinnaklassis ka korralikke nugasi, kuid kahjuks mina ei ole veel selliseid trehvanud nägema. Pealegi seda, et jutu järgi nuga hea on ma enne ei usu, kui olen näinud kuidas konkreetne isend tööd teeb.

"Chasse&Peche" satikanalilt näitas üht prantslasest sepa noategemist, mehe noad olid mitmekordselt valitud parimateks vastavatel võistlustel. Nimelt valis ta materjaliks "Partneri" mootorsae keti, keeras selle ca 20cm pikkuselt kokku, kinnitas mõne keevituspunktiga ja siis keevitas terasvarda otsa. Siis mitmekordne kuumutamine jms tööd. Lõpptulemuseks oli väga ilusa rauamustriga nuga, nagu damaskuse terase moodi umbes.

Arvan ,et saelehest ja höövlimasina terast nuga pole küll passlik võrrelda. Ise pole viitsinud ühtegi höövli terast välja käiata,aga isal kunagi oli ja tõesti ei mäleta ,et minu peost oleks paremat läbi käinud.Selle käiamisega ju selline värk ,nagu Puukoi kirjutas,hulk vaeva.Kuna teras on termiliselt valmis kasutamiseks,siis ei tohi teda käiamisel üle kuumendada (siniseks lasta)Seda ,et nuga nüüd peaks raiumiseks,murdmiseks v millegiga peale tagumiseks kasutama- no see jätab vähe primitiivse asjasse suhtumise mulje.Raiumise ja tagumise jaoks olgu ikka teised riistad.Kui noaga hakkama ei saa ,siis piisab ka väikesest aedniku oksasaest seljakotis ,et asi kultuurselt ja puhtalt ära toimetada!
Kivi kotti!

Olen ka pikka aega korralikku nuga otsinud, aga pole leidnud. Põhjus just see sama, et peale selle, et ta eest raha välja käia, tahaks ka, et vähemasti ühe põdra nahastamise vastu peaks, s.t. tera oleks samas seisus, mis tööd alustades. No ei ole leidnud veel, vähemasti kuni 1000.- EEK-i hinnaklassis.
Kasutame siis vahepeal teemant luisku ja jahipäeval käivad vast pooled seltsi noad üle minu luisu (vähemasti luisk on aus). Kange tahtmine need Alaska noad Eestisse tuua, ei tea kas on asjad, muidu ise kiidavad, aga kes siis ei kiidaks oma...
Aga mis höövliterast noasse puutub, siis isa kunagi ka tegi, kui õieti mäletan. Puutööd sai selle noaga palju tehtud ja teritamist suurt ei mäleta, igatahes üle majapidamise nuga oli ja lõpuks viisid kratid minema ja palju teisigi tööriistu, mis Vabariigi ajast alles oli hoitud.

Julgeks soovitada Bukci nugasid deerhunterist.
Vennal on see säästuvariant kus kummist käepide taga aga teramaterjal sama mis teistel. No kui nahk ikka lausmudane ei ole sii ühe "põdrakönni" pärast teritama küll ei pea akkama või kahe...(mingi 500 eeku maksis)
Vähe vihasema kaubandusliku välimusega isendid olenevalt käepideme materiaalist maksavad 1200-1300 krooni. Konks ka seejuures külges.
No olen ka igast imevigureid käes hoidnud, laplasi ja rosellisid ja kohalike karastajate toodangut ja höövliterasid(mis on väga pro aga minu isend liiga raske/kohmakas) ja..
Kui on teravad lõikavad kõik. Aga Bukci sindrinahk nüriks ei lähe ka luuga kokku puutudes.
Esimene "ehmatus" oli soku rinnakorvi lahti lõigates. Krõmps, nigu oleks vintskemat sorti poevorsti lõigand.

Saelehel ikka teine karastus kui höövliraual ja ise ka höövlirauast nuga kasutanud mis ikka üle muudest teradest.Ja eriti hea oli enne sõda toodetud nn. rootsikala teras.Terasele on sisse pressitud haikala kujutis ja aastaarv.Siin tuleb jälgida seda,et oleks kindlasti aastaarv juures sest enne sõda tehti neid kalateraseid kuskil järgi kuid omadused olid viletsamad ja puudus aastaarv.Kui ikka oli kalaterasest nuga siis luisku vaja metsa kaasa võtta polnud aga endalgi tõmmati see nuga ära ja vahetati vene ajal viinapudeli vastu.Aga käiamise juures on see õige küll, et ei tohi tera siniseks lasta siis omadused muutuvad.Praegugi veel üks kalaterasest höövliraud alles aga seda noaks ei tee sest võtab puitu hästi.
Tera omadusi saab ka hingeõhuga kondrollida aint tulemus ei pruugi väga täpne olla.Kokkutulekul ma kondrollisin müüdavaid nuge nii ja minu arusaamist järgi väga häid polnudki.

Nuga mis lõikab hästi puud, see ei lõika nahka ja vastupidi. Asjast terve teadus ja vaid hea sepp teab mis on õige. Poes müüdavatest on paljud ``noakujulised esemed``, inimese saab küll surnuks susata aga tööriista neist pole.

Ah et kui uduseks ei tõmba , siis kohe teine tera
(mul tuttav lasi naisel autosse istudes vastu aknaklaasi puhuda, kui klaas uduseks tõmbas - tähendas, oli šampat joonud!).

Indiani tsiteerides: "...Asjast terve teadus ja vaid hea sepp teab mis on õige."

BH.

Uduseks tõmbab alati aga vaja jälgida just seda,kui kiiresti selgeks tõmbab.Siin nati kogemusi vaja.On mehi kes ütlevad täpselt ära tera karastusastme aga mina nii täpselt ei oska.Teritamise juures on nii, et mida raskem teritada seda kalgim tera ja mida kiiremini teravaks läheb seda pehmem.Olen näinud kui mees rikub teritades hea noa ära, laseb tera käiapeal siniseks ja torkab vette.Arvan, et jahinoa tera peaks olema just selline vinske kuid mitte kalk, mis tahab pikalt ihumist kuid pole jäik ja kannatab ka koputamist ning rootsikala höövliraud on üks sellised.Aga neid höövliraudu on ka mitut marki ja igaüks ise karstusega.Kogenud sepp teeb karastades tera värvuse järgi selle õige valiku aga tehases eriti vene ajal oli ju põhiliselt tükitöö ja sealt tuli igat.