Viga on nt selles, et kui siga sul toidu pärast söödale juba ei tule, siis hääle pärast ammugi mitte. See on pigem selleks, et nt nisus kult endale lähemale meelitada. Söödale sea meelitamiseks on hoopis paremad moodused

Minu kogemus selle indleva emise lõhnaga on kaunis negatiivne ja sööda peale seda küll ei soovitaks panna. Sai lastud omale seda aniisi lõhnalist roosat kreemi ka sõbral Viljandust osta ja siis retsepti järgi mudaga segatult seda puu tüvedele määritud. Tulemus oli siis selline, et pea iga kord kui passimas sai käidud oli ka looma metsas kuulda, näha ei õnnestunud aga kordagi. Lõpuks kevadel peale seda, kui talv otsa oli katsetatud võis olukorrast enam vähem pusle kokku panna. Tõenäoliselt selle lõhna mõjul elas üks vana jurakas kogu aja sööda taga kuuse noorendikus hoides teised sead kõik ilusti eemal(lume peal oli näha, et lähemale poolest kilom ei tuldud) sööta see jurakas ka ise ei puutunud eriti vaid lihtsalt käis rohkem lõhna ajamas. Pukis istudes tuli ta hiirvaikselt pukist paarikümne meetri kaugusele noorte kuuskede vahele ja passis seni kuni lõpuks asendit muutsid. Siis selle vaikse nagina peale hakkas, aga õhku tõmbama, mörisema ja tegi, siis sööda tagant metsast üldse lõiget.

Omal oli sama probleem ühe emisega. Kuulda oli kuidas käsutas karja paigale ja ise tuli puki alla asja uurima. Kaamerast ilusti näha, et käivad igal õhtul, aga kui ise pukis passimas siis ei tulnud söödale. Käis puki all puhus ja mörises ja kadusid.
Õnneks läks emis ühel hetkel poegima.

Endal oli sama juhus, ma kasutan ülal pukis ja pukki minnes erinevaid lõhnu maskeerimiseks, kult ronis ka külje alla ( kuldi lõhnagi lõi pukki) ja siis istusime seal mina üleval ja tema all. Minu närvid ei pidanud vastu ja mõtlesin, et sügan talle sealt ära, aga kui upitasin laskma, siis kuused ees ja tühjagi. Istusin edasi ja mõtlesin, et vennike vehkat teinud ja kobistasin jalgadega vähe ja läinud ta oligi. Ta ei saanud vist lõpuni aru, et ma seal olin, sest kadus vaikselt ära, ainult paar krõpsu kuulsin.
Küllalt istunud igasuguste tuultega pukis ja kui oma lõhna maskeerida ja mida ebasoodsam sinu jaoks tuul on, seda parem jahi tulemus. Kui nüüd veits mõelda, siis elukas tahab ikka enne enda näitamist selgusele jõuda, et ohtu pole. Nii, kui nüüd tuul on sööda peale, siis nüüd teeb ta söödale ringi peale, puki taga metsas on tuul temale ebasoodne ja sinu lõhna, kui see on ka eelnevalt maskeeritud, on tal väga raske tuvastada. Teispool sööta, kuhu ka tuule suund, on tal sama keeruline sinu lõhna saada, segavaid faktoreid on palju, sööda lõhn, sinu poolt maskeerimiseks kasutatud lõhn jne. Et paremat ülevaadet saada, peab ta ennast näitama kusagil puki ja sööda vahepealt läbi jalutades või siis juba söödale minna.
Mina kasutan jahil alati mingit uluki lõhna, kas siis konkreetse kütitava liigi lõhna või siis sellele liigile sobivat neutraalset lõhna oma lõhnajälje varjamiseks. Näiteks seajahile pukki minnes pihustan kitse lõhna talla alla ja kui juba põdrajahihooaeg, siis põdralehma lõhna. Emise või kuldi lõhna eelnevalt lõhnaraja tegemiseks, mitte aga enam puki juurde.

Tegelikult ma tahtsin seda öelda, et lõhna ma lihtsalt enam ei pane, sest mulle jäi selle talve jooksul küll mulje, et seoses sellega sain omale lihtsalt ühe pahura tegelase, kes ise ei söönud ja teistel ka ei lasknud. Söödal käimine tähendaski talle, et tiirutas sööda taga metsas ringi ja ootas oma paarilist või siis rivaali. Talvel, kui lumega vaatamas käisime oli väga hästi näha, et isegi siis kui kedagi ei olnud nädala passinud tuli loom heal juhul ainult korra sööda serva ja kogu piirkonnas kõik. Mis oma jälgedesse puutub, siis pukki minek 300m üle põllu, teiselt poolt läbi metsa on tee 5m söödast ja sinna vähemasti passimise eel jälgi teha pole mõtet.Pukk oli tollal ka koos kännu hunnikuga ligi 7m kõrge nii, et kõik oleks nagu ok olnud.