Sai siis täna öösel sugulasega, võileivad tehtud ja termostesse tee ja kuum kohv. Käisime ühe sööda juures, kus oli kõvasti tegutsetud, nii sigade kui kitsede poolt. Liikusime, siis edasi ja nägime eemal, pikutavaid kitsi. Otsustasime neid mitte häirida. Liikusime edasi ja nägime metsa ääres põdra jälgi ja kuulsime ragistamist. Liikusime veel edasi kuni õe krundini, kus on alles mõned sarikad püsti, ronisime siis üles ja passisime seal kuskil tund pool. Jõime kohvi, kuulsime ikka seda ragistamist jms. Jälgisime ümbrust, vestlesime tasakesi. Nägime veel metsa ääres kahte olevust, aga liiga hämar oli, et neid tuvastada. Hiljem hakkas külm ja tekkis tuul, otsustasime siis kodu poole liikuma hakata. Jõudsime siis jälle metsa äärde ja kuulsime jälle hullemat ragistamist ja imelike hääli. Ragistamine läks järjest tugevamaks, nõnda ka meie pulss. Ütlesin, et ärme tee sellest välja ja liigume edasi kiiremini. Arvatvasti oli põder, muidu ilm oli ilus ja selge, kuu valgustas hästi palju. Ise veel suhteliselt noored ja läheb paar aastat enne, kui saame teha jahimehe paberid. Kas teil oli ka hirm ikkagi metsas liikuda vms, kui olite nooremad ja kas see läheb hiljem üle?? Igastahes ei kahetse ja järgmine nädalavahetus kohe kindlasti jälle! Tegutsemis jälgi oli väga palju, st, et loomi ikka liigub ja kadunud nad pole kuhugi!

...hirm/ärevus on loomulik igal noorel ma arvan,,,olen ise ka noor ja napilt veel ilma püssita ja kui peaxin metsas (eriti pimedas) mingit ragistamist kuulma, võtab see mulle kindlasti kerge värina nahavahele ...aga siis ongi põnev...

no seda kindlasti .Se käib asja juurde. Mul samamoodi millegi erutava peale adrenaliin põhjas ja süda paneb nagu tallesaba Ja se on se mida ma vajan ja sunnib mind tagasi minema.Need kõige meeldejäävamad jahielamused just.

jahil olles kui kuuled looma raginaga peale tulevat lööb adrenaliinilaksu ikka nii üles, et esimese põdra oleks peaaegu elus laskmata jätnud näpp värises ja süda tagus ning ei suutnud püssi kaitseriivile kuidagi pihta saada.

Mul sama lugu. Eriti hulluks muutub asi siis, kui ei tule kohe kiirelt peale vaid jokutab, kuulab, ise teda kuuled, aga veel ei näe, minutid jooksevad, veri kohiseb ja ise oled lõpuks veendunud, et raudselt kuuleb sinu südamelööke, sest süda lausa taob. Krt, kui seda tunnet ei kogeks siis vist jahti ei lähekski. Olgu see siis milline uluk tahes. Kui see möödas, tabab mind sageli selline nõrkusehetk, et istu või maha. Muidugi laskmine pole ka sellises olukorras meelakkumine.
Oma elu esimeses koprajahis jäigi loom laskmata, sest värisesin erutusest nagu jahikoer.

Kakuke,siis sul ikka õige jahimehe veri kui looma kuuldes vemmeldama hakkab.Mul endalgi annab veel tunda, kuigi aastate poolest nagu enam ei tohiks olla.