Eks see on seltside kaupa muidugi erinev, kui ikka klubil on aastaks antud vaid 3 põtra lasta, siis pole müüa midagi. Aga ärme räägi ainult suurulukitest, olen aru saanud, et paljud jahimehed ei viitsi näiteks rebuskile jahti pidada, kuna see midagi tagasi ei too, samas aga on nende arvukuse piiramine ju väga oluline. Selles vallas võiks ju rändjahimeestest abi olla.
Miks ma sellle teemal jahun on see, et osad inimesed on lihtsalt eraklikud oma hobide harrastamisel, lähevad metsa mitte niivõrd jahti pidama, vaid loodusega suhtlema ja iseendaga olema ja neile ei sobi kambategevus. Siia võib põhjusena lisada veel seda, et kodukandi seltsides pole vabu kohti või on inimene näiteks töö tõttu niivõrd hõivatud ja mõistab, et ta ei suudaks seltsi tegevusest vajalikul määral osa võtta ning seetõttu ei hakkagi parem ennast kuhugi pakkuma. Põhjuseid võib veelgi olla.
ET kas üksi või kambaga? Anna nõu ...?
Kraavik, kui nüüd ise ka enda juttu analüüsid, saad aru, et seal on mitu nõrka kohta.
1. Kui puudub aeg, ei saa inimene niikuinii ju jahil käia, ka rebast laskmas.
2. Miks peaks mingi jahiselts olema huvitatud püssiga hulgustest omal maal? Võõras pole kohaga seotud ja see tuleb ja läheb. Ühiskond ju nõnna kirju, et vahel ise ka imestad, et kuidas võimalik, et siia ilma sedalaadi inimesi üldse sünnib. Mis vahet hulguse jaoks, kas rebane, part või kits. On ka nn. normaalseid inimesi, aga kergem on kõigile veto peale panna, kui sigatsejate suppi pärast ise helpida. Minu teada ei saa isegi RMK`st turistina suurulukit küttida sedasi, et luba pihku ja terve hooaja lähen ja kolistan ringi üksi.
3. Usaldus on selline asi, mida raha eest ei osta vaid mis tuleb välja teenida.
1. Kui puudub aeg, ei saa inimene niikuinii ju jahil käia, ka rebast laskmas.
2. Miks peaks mingi jahiselts olema huvitatud püssiga hulgustest omal maal? Võõras pole kohaga seotud ja see tuleb ja läheb. Ühiskond ju nõnna kirju, et vahel ise ka imestad, et kuidas võimalik, et siia ilma sedalaadi inimesi üldse sünnib. Mis vahet hulguse jaoks, kas rebane, part või kits. On ka nn. normaalseid inimesi, aga kergem on kõigile veto peale panna, kui sigatsejate suppi pärast ise helpida. Minu teada ei saa isegi RMK`st turistina suurulukit küttida sedasi, et luba pihku ja terve hooaja lähen ja kolistan ringi üksi.
3. Usaldus on selline asi, mida raha eest ei osta vaid mis tuleb välja teenida.
Kahtluse korral jäta sõrm sirgeks !!!
Kuna teema on "noored ja rohelised", siis julgen oma seisukohti kaitsta:)
1. minu arusaamist mööda ei koosne jahimehe elu vaid jahil käimisest, vaid väga suur osa tegevusest on ka lisasöötmine, jahimaa korrastamine, loendused jne. Jahipidamine on selle tegevuse õied. Kui inimene suudab jahitegevusele pühendada vaid 1-2 päeva kuus, siis ma arvan (nimelt arvan, sest täpselt ei tea), et selle ajaressursiga ei ole võimalik täieõiguslik jahiseltsi liige olla. Parandage kui eksin. Küll aga piisab sellest 1-2 päevast oma vajaduse rahuldamiseks. Kuidagi egoistlik kukkus see mõte välja, aga tahan sellega öelda, et jahilkäimiseks korra kuus inimene vast aega leiab, muu tegevuse jaoks mitte. Muidugi võib asjale alati vaadata ka sellest seisukohast, et kui ei suuda hobile piisavalt pühenduda, siis ära parem sellega tegelegi. Eriti käib see vist jahipidamise kohta;
2. sõna selles teemas võtsingi seetõttu, et saada teada, kuipaljud seltsid peavad sellist lubade müümist võõrale üldse mõeldavaks. Sealegi selge, et issanda loomaaed on kirju, aga selts saab ju valida, kellele ta loa müüb ja kellele mitte ja sellega ise reguleerida, kas ja keda ta oma maadele lubab. Põhjendus, et nn hulgus laseb kõike, mis toru ette satub, ei ole pädev. Selline mees on tavaline salakütt ja tema ei tulegi seltsist luba ostma, vaid laseb nagunii kõike, keda heaks arvab ilma igasuguse loata. Mis puudutab suurulukiluba, siis selle võiks üldse praegu ära unustada - põtra nagunii üksi metsast välja ei vea;
3. usalduse suhtes olen muidugi 100% nõus. Keeruline on inimest lähemalt tundmata aru saada, on ta usaldusväärne või mitte. Aga tervet elu usaldamatusele rajades ei jõua kah kuhugi. Luba müües saab ju kõik isikuandmed kirja panna ja kui ilmneb, et mingi sigadus on korda saadetud, on keda pihtide vahele võtta. Ja edaspidi on loa müüks sellele isikule välistatud. Iseasi kas seltsil on vaja võtta endale risk, et hakata hiljem jamade klattimisega tegelema.
1. minu arusaamist mööda ei koosne jahimehe elu vaid jahil käimisest, vaid väga suur osa tegevusest on ka lisasöötmine, jahimaa korrastamine, loendused jne. Jahipidamine on selle tegevuse õied. Kui inimene suudab jahitegevusele pühendada vaid 1-2 päeva kuus, siis ma arvan (nimelt arvan, sest täpselt ei tea), et selle ajaressursiga ei ole võimalik täieõiguslik jahiseltsi liige olla. Parandage kui eksin. Küll aga piisab sellest 1-2 päevast oma vajaduse rahuldamiseks. Kuidagi egoistlik kukkus see mõte välja, aga tahan sellega öelda, et jahilkäimiseks korra kuus inimene vast aega leiab, muu tegevuse jaoks mitte. Muidugi võib asjale alati vaadata ka sellest seisukohast, et kui ei suuda hobile piisavalt pühenduda, siis ära parem sellega tegelegi. Eriti käib see vist jahipidamise kohta;
2. sõna selles teemas võtsingi seetõttu, et saada teada, kuipaljud seltsid peavad sellist lubade müümist võõrale üldse mõeldavaks. Sealegi selge, et issanda loomaaed on kirju, aga selts saab ju valida, kellele ta loa müüb ja kellele mitte ja sellega ise reguleerida, kas ja keda ta oma maadele lubab. Põhjendus, et nn hulgus laseb kõike, mis toru ette satub, ei ole pädev. Selline mees on tavaline salakütt ja tema ei tulegi seltsist luba ostma, vaid laseb nagunii kõike, keda heaks arvab ilma igasuguse loata. Mis puudutab suurulukiluba, siis selle võiks üldse praegu ära unustada - põtra nagunii üksi metsast välja ei vea;
3. usalduse suhtes olen muidugi 100% nõus. Keeruline on inimest lähemalt tundmata aru saada, on ta usaldusväärne või mitte. Aga tervet elu usaldamatusele rajades ei jõua kah kuhugi. Luba müües saab ju kõik isikuandmed kirja panna ja kui ilmneb, et mingi sigadus on korda saadetud, on keda pihtide vahele võtta. Ja edaspidi on loa müüks sellele isikule välistatud. Iseasi kas seltsil on vaja võtta endale risk, et hakata hiljem jamade klattimisega tegelema.
Iseasi kas seltsil on vaja võtta endale risk, et hakata hiljem jamade klattimisega tegelema.
Selle lausega paned sa kraavik ise kõik edaspidise paika.
Selle kuus 1-2 päeva jahile väitele vastaksin, et siin maailmas on paraku inimestel ka kohustusi mida tuleb täita (kasvõi endale elatist teenida, lapsi kasvatada jne.). Jaht aga on hobi mida viljeletakse enda vaba aja arvelt vastavalt igamehe võimalustele. Seda suurem on jahimehel rõõm mida rohkem tal aega metsas käimiseks on. Olgu siis neid päevi 2 või 20. Minul vähemasti on esmatähtsad kohustused ning alles seejärel lõbu. Aga kui oled miljonär või papa-mamma poolt alles ülalpeetav- sel juhul loomulikult kohustusi vähem(ei ole mitte solvanguma mõeldud)
.
Selle lausega paned sa kraavik ise kõik edaspidise paika.
Selle kuus 1-2 päeva jahile väitele vastaksin, et siin maailmas on paraku inimestel ka kohustusi mida tuleb täita (kasvõi endale elatist teenida, lapsi kasvatada jne.). Jaht aga on hobi mida viljeletakse enda vaba aja arvelt vastavalt igamehe võimalustele. Seda suurem on jahimehel rõõm mida rohkem tal aega metsas käimiseks on. Olgu siis neid päevi 2 või 20. Minul vähemasti on esmatähtsad kohustused ning alles seejärel lõbu. Aga kui oled miljonär või papa-mamma poolt alles ülalpeetav- sel juhul loomulikult kohustusi vähem(ei ole mitte solvanguma mõeldud)
.ikka lõbusalt
kohustused
meil ka siin kohustused lasta ettenähtud sead -koprad ära,muidu tuleb keskkond luuaga selga valjuhäälselt,nii et peab käima ja ära tooma või kergendab selts kukrut. vabatahtlikust hobist pole enam haisugi ja see aeg mis sinna kulub et norme täis saada...
Protif "HORNADY" njet prijomoff !
Walker metsas!
Mõtlesin tüki, üsna kõva tüki aega mida sellise probleemipüstitusega mees ka tegelikult elust tahab? Kas ma saan Sinu küsimusest õigesti aru kui eeldan, et oledki üksinokitseja mees? Sel juhul paraku küll pole Sinu koht jahimeeste hulgas sest jahimeheks olemine eeldab klubilise toimetamise ja ühisvastutuse võtmise võimalikkust, nii kurb kui see Sinu jaoks ka ei ole. Inime, juba see, et Sa siia oma nn. "häda" postitasid näitab ju seda, et üksi Sa hakkama ei saa. Oled noor, roheline, kirjasid õige teema alla ja me üritame Sulle kasulikud olla. Mõtle nüüd ise: jahiseltsinguga koos käies omandad Sa ju elementaarsed jahimehetarkused oluliselt kiiremini ja laiahaardelisemalt. Arusaadav on ka see, et mõni mees ongi eraklikuma eluviisiga, sellest pole miskit hullu. Aga soovitus Sulle oleks säärane: katsu ehitada "kirik keset küla", s.t. ära pea ennast paremaks või äravalitumaks kui statistiliselt keskmine jahimees kodupinnal.
Jõudu!
Mõtlesin tüki, üsna kõva tüki aega mida sellise probleemipüstitusega mees ka tegelikult elust tahab? Kas ma saan Sinu küsimusest õigesti aru kui eeldan, et oledki üksinokitseja mees? Sel juhul paraku küll pole Sinu koht jahimeeste hulgas sest jahimeheks olemine eeldab klubilise toimetamise ja ühisvastutuse võtmise võimalikkust, nii kurb kui see Sinu jaoks ka ei ole. Inime, juba see, et Sa siia oma nn. "häda" postitasid näitab ju seda, et üksi Sa hakkama ei saa. Oled noor, roheline, kirjasid õige teema alla ja me üritame Sulle kasulikud olla. Mõtle nüüd ise: jahiseltsinguga koos käies omandad Sa ju elementaarsed jahimehetarkused oluliselt kiiremini ja laiahaardelisemalt. Arusaadav on ka see, et mõni mees ongi eraklikuma eluviisiga, sellest pole miskit hullu. Aga soovitus Sulle oleks säärane: katsu ehitada "kirik keset küla", s.t. ära pea ennast paremaks või äravalitumaks kui statistiliselt keskmine jahimees kodupinnal.
Jõudu!
Huvitav on Sergo eeldus, et mees, kes on natuke eraklik oma tegemistes, on erak seetõttu, et peab ennast teistest paremaks ja kõrgemalseisvamaks olevat. Tõesti väga eripärane seisukoht.
Aga võib vist teema lukku lüüa tõdemusega, et nn maata jahimehel on võimalik väikeulukit küttida kas ainult RMK maadel, osta omale 20+ ha maad või siis ikkagi astuda kuhugi seltsi.
Aga võib vist teema lukku lüüa tõdemusega, et nn maata jahimehel on võimalik väikeulukit küttida kas ainult RMK maadel, osta omale 20+ ha maad või siis ikkagi astuda kuhugi seltsi.
kraavik kirjutas:Huvitav on Sergo eeldus, et mees, kes on natuke eraklik oma tegemistes, on erak seetõttu, et peab ennast teistest paremaks ja kõrgemalseisvamaks olevat. Tõesti väga eripärane seisukoht.
Aga võib vist teema lukku lüüa tõdemusega, et nn maata jahimehel on võimalik väikeulukit küttida kas ainult RMK maadel, osta omale 20+ ha maad või siis ikkagi astuda kuhugi seltsi.
on olemas sõnad "eeldus" ja "järeldus". Kumb antud kontekstis õigem oleks... ?
kraavik kirjutas:Aga võib vist teema lukku lüüa tõdemusega, et nn maata jahimehel on võimalik väikeulukit küttida kas ainult RMK maadel, osta omale 20+ ha maad või siis ikkagi astuda kuhugi seltsi.
Ei ole see päris nii hull ka, aga samas ka mitte nii väga lihtne. On terve hunnik jahimehi, kes on seltsis, ei tegele ulukihooldega ja peavad jahti südamerahus. Kui Sind selline variant rahuldab siis ...
Sellele loetelule võid lisada veel Suure-Emajõe, mida ka usinalt kasutatakse.
Kahtluse korral jäta sõrm sirgeks !!!
Mulle meeldib üksi kolada. Keegi ei sega, ei aja juttu, liigud vaikselt, oled igati oma mõtetes omaette, ei sõltu sellest, millal keegi peab minema või tulema.
Aga seal on üks AGA. Nimelt, kui midagi juhtub? Peale seda, kui leidsin veel elusa, aga insuldi saanud mehe, kes oli vedelenud ühes asendis 6 (loe ja kirjuta kuus) päeva, mobla käeulatusest 15- 20 cm eemal ja tühjaks saanud, üks käsi rindkere all, verevarustuse puudumise pärast nägi see käsi välja kui täispuhutud kummikinnas, olen sellele mõtlema hakanud. Mees oli need päevad mõistuse juures, ja kui mind nägi, rögises ''...kes sa oled...'', aga telefoni kasutada ja abi kutsuda ei saanud, poleks seda ka siis saanud, kui se OLEKS käeulatuses olnud. Vintske vend oli, vedelikupuudus, neerupuudulikkus, kopsupõletik, insult ise ja käsi amputeeriti ka, aga elama jäi ja hakkas oma jala peal käima. Aga kui ma poleks teda leidnud? Või oleks see juhtunud paar päeva hiljem? Keegi meist pole selliste asjade eest kaitstud. Seega, kui üksi kolama lähete, rääkige ikka kuhu lähete, parem kui oma lähedastele oma asukohast isegi näit. tunniste vahedega teada annate. Surm on surm, ja saada metsas rebaste- kährikute poolt söödud ja oma maise keha uuesti ringlusse laskmine pole iseenesest paha, aga lähedastele on TEADMATUS jube. Tänu tööle olen metsades näinud aastaid vanu laipu ja tihti mõelnud sellele, ET NÜÜD LÕPUKS saavad ka lähedased rahu kui laip tuvastatakse, seni on iga uksekell või sammud ukse taga neid pannud võpatama ja küsima, ''kas nüüd?'', mõelge mehed ka sellele, kui aega saate.
Aga seal on üks AGA. Nimelt, kui midagi juhtub? Peale seda, kui leidsin veel elusa, aga insuldi saanud mehe, kes oli vedelenud ühes asendis 6 (loe ja kirjuta kuus) päeva, mobla käeulatusest 15- 20 cm eemal ja tühjaks saanud, üks käsi rindkere all, verevarustuse puudumise pärast nägi see käsi välja kui täispuhutud kummikinnas, olen sellele mõtlema hakanud. Mees oli need päevad mõistuse juures, ja kui mind nägi, rögises ''...kes sa oled...'', aga telefoni kasutada ja abi kutsuda ei saanud, poleks seda ka siis saanud, kui se OLEKS käeulatuses olnud. Vintske vend oli, vedelikupuudus, neerupuudulikkus, kopsupõletik, insult ise ja käsi amputeeriti ka, aga elama jäi ja hakkas oma jala peal käima. Aga kui ma poleks teda leidnud? Või oleks see juhtunud paar päeva hiljem? Keegi meist pole selliste asjade eest kaitstud. Seega, kui üksi kolama lähete, rääkige ikka kuhu lähete, parem kui oma lähedastele oma asukohast isegi näit. tunniste vahedega teada annate. Surm on surm, ja saada metsas rebaste- kährikute poolt söödud ja oma maise keha uuesti ringlusse laskmine pole iseenesest paha, aga lähedastele on TEADMATUS jube. Tänu tööle olen metsades näinud aastaid vanu laipu ja tihti mõelnud sellele, ET NÜÜD LÕPUKS saavad ka lähedased rahu kui laip tuvastatakse, seni on iga uksekell või sammud ukse taga neid pannud võpatama ja küsima, ''kas nüüd?'', mõelge mehed ka sellele, kui aega saate.
Iga asi tuleb omal ajal või siis natuke hiljem.
üksiküritajatele
Olen nõus sellega, et noorel on üksinda väga raske jahimehe tarkust õppida. Seakarjast kesiku tuvastamine ja karjajuhi säästmine on rohelisele paras pähkel. Katse eksitus meetodiga on trahv soolas. Mida selline noor jahist eemal seisvale inimesele räägib jahist??? Temale piirdub see vaid looma jälitamise ja tabamisega.
Ei tasu ennast uhkeks pidada ühisjahist eemale hoidmisega, käid paar talve ajamas ja ühel heal päeval leiad ennast liinilt kus hiigeltrofee on sisse piiratud, palud Dianat ja kui õnne ka natuke on, siis päeva lõpuks teed meestele välja. Kui sellised tunded sind ei kõida, teeni usaldus ühisjahis käies välja ja saad omale lube osta nii palju, kui tahad.
Ei tasu ennast uhkeks pidada ühisjahist eemale hoidmisega, käid paar talve ajamas ja ühel heal päeval leiad ennast liinilt kus hiigeltrofee on sisse piiratud, palud Dianat ja kui õnne ka natuke on, siis päeva lõpuks teed meestele välja. Kui sellised tunded sind ei kõida, teeni usaldus ühisjahis käies välja ja saad omale lube osta nii palju, kui tahad.
Aim small, miss small!
Metslane, mina aru ei saa, miks seostatakse soovi jahti üksi pidada kohe kõrkuse ja üleolekuga? 
On näiteks inimesi, kes peavad päevast päeva väga-väga paljude inimestega lävima ja suhtlema, seletama, vaidlema jne. Õhtuks on nad nii läbi, et oma perega suhtlemiseks tuleb tahtejõudu üles näidata. Sellistele inimestele on hobi lisaks meelistegevusele ka omaette olemise ja mõtete kogumise ning selginemise aeg. Aeg enda jaoks, privaatsuseks, mil ei taha näha mitte ühtegi inimolendit, isegi kui see inimene kogu aeg vait oleks. Enamusele jahimeestele pakub jaht kindlasti ka võimalust olla meeldivas seltskonnas, kuid on inimesi, kes lähevad paljuski jahile seetõttu, et tsivilisatsioonist eemale pääseda. Mis ju ei tähenda ometi, et ta ennast teistest kuidagi paremaks peab. Võib-olla hoopis vastupidi.
Eks kõige õigem tee oleks tõesti ennast mõnes seltsis kõigepealt harida ja usaldusväärse mehena tõestada. Küllap siis tekiks ka rohkem võimalusi jahti omaette pidada. Ja mine tea, ehk teinekord ka võõralt seltsilt mõni luba välja kaubelda
Minu jaoks teema lõppenud.
On näiteks inimesi, kes peavad päevast päeva väga-väga paljude inimestega lävima ja suhtlema, seletama, vaidlema jne. Õhtuks on nad nii läbi, et oma perega suhtlemiseks tuleb tahtejõudu üles näidata. Sellistele inimestele on hobi lisaks meelistegevusele ka omaette olemise ja mõtete kogumise ning selginemise aeg. Aeg enda jaoks, privaatsuseks, mil ei taha näha mitte ühtegi inimolendit, isegi kui see inimene kogu aeg vait oleks. Enamusele jahimeestele pakub jaht kindlasti ka võimalust olla meeldivas seltskonnas, kuid on inimesi, kes lähevad paljuski jahile seetõttu, et tsivilisatsioonist eemale pääseda. Mis ju ei tähenda ometi, et ta ennast teistest kuidagi paremaks peab. Võib-olla hoopis vastupidi.
Eks kõige õigem tee oleks tõesti ennast mõnes seltsis kõigepealt harida ja usaldusväärse mehena tõestada. Küllap siis tekiks ka rohkem võimalusi jahti omaette pidada. Ja mine tea, ehk teinekord ka võõralt seltsilt mõni luba välja kaubelda
Minu jaoks teema lõppenud.
Re: ET kas üksi või kambaga? Anna nõu ...?
Mulle meeldib samuti üksinda jahis käia, kuid see kõrkus ja üleolek on pigem meie teema autori sõnades.walker_metsas kirjutas:Kerkis üles selline küsimus.
Et nagu Ei tõmba ajujahid ja jahimeeste seltskond. Ei meeldi viina viskamine ja osade tobedad jahijutud.
Aim small, miss small!