Selle jutu peale ei oskagi enam muud lisada kui õppige laskma ja kui seda ei suuda,siis õppige pistma.Kui ka see välja ei tule ,valige uus hobi!

Hm !
Oled ise 100% mees !?

Siit ka kohe soovitus vastsetele relvaomanikele (kes veel ei tea, et...) käige usinasti harjutamas. Padrunid on selleks, et neid ära lasta. Ja kindlustunne, mis läbi püssi tundma õppimise tulevad, on väegade väärt asi.

Lasen siis kui olen kindel mida lasen ja kuhu lasen,siiamaani ei ole tarvis läinud koerte ja meestega hiljem taga ajada.Loomulikult on osad loomad läinud 50-100 meetrit aga see ka kõik.Tiirus käimise miinimum norm oleks minu arvates nii:1karbi padrunite kohta metsas mis lased,10 karpi tiirus.Muidugi metsas kipuvad praaki tegema ka need,kes liiga hasarti satuvad,olgugi et tiirus vägagi täpsed.

isiklikult pole au ühtegi 100% jahimeest tunda,aga hea seegi et meil imemehed olemas on.

100% mehi polegi olemas.
Ligilähedase tulemuse sellele võiba saavutada juhul,kui ei lase üle 50m
ja EI lase liikuvaid loomi.Siis küll,aga muidu vaevalt.

Tahtsin veel küsida,kuidas Sul omal tiirus läheb?Kas "jooksev põder" on alati 100-st 100,või viskab vahest mõne 9 ka hulka?Või lähed tiirus lihtsalt närvi?

Ei mina usu, et meist keegi 100%-line on. Niisuguse närvikavaga meest pole veel tehtud. Võib-olla pole see ilus, aga mina olen küll vahel oma piire proovinud, kui ikka hanele enam ligemale roomata pole võimalik, proovin ikka lasta kuigi distants ehk kaugevõitu. Siin ei saa ju kogu aeg õnnestuda. Kui loom juba kellegi poolt haavatud, lasen ka siis kui tabamine pole 100%-liselt garanteeritud, maha tuleb ta saada ja järgmise lasu võimalust ei pruugi üldse tulla kellelgi, siis loom mädaneb metsas - on see siis õigem. Mõni mees oma hea prestiiži huvides sellistes olukordades igaks juhuks ei riski- teised ju näevad kui mööda lased.
Mis lamavat looma puutub, siis ei tohi ühegi looma juurest ära minna, kes veel elus on. Töö tuleb ikka lõpule viia ja siin ei saa hoolida ka vähesest liha rikkumisest. Jahimees peaks ikka suutma määrata, millal loom päriselt surnud on!

Mis te mehed vaidlete ,võimalik ,et mees on elus ühe v paar looma lasknud ja need ka tabanud ning ongi 100%mees
Kivi kotti!

Nii on !
Kunagi täitsid mõned mehed riigi plaani ja päevas kolm põtra ja hooajal 30 põtra oli tavaline. Loomulikult tuli siis sisse ka apsakaid.

Mul enda vanaisagi väga pikki aastaid jäägrina leiba teeninud. Jutud sellest ajast on OHHOHOOOO.

Eks need apsakad tulevadki sisse,mitte sellepärast, et ei mõisteta lasta, vaid sellepärastet et lastakse iga hinna eest.Kahtluse korral jäta sõrm sirgeks.

Jätsin vist selle protsentide jutu peale veidi segase vastuse.Jah ei ole minagi mingi 100% mees,kõigil juhtub apsakaid,aga ma üritan vähemalt seda protsenti võmalikult suurena hoida.Lihtsalt häirib see,et paljud tiirus harjutamise asemel harjutavad metsas uluki peal.Mõtlen selle all neid mehi kes aasta jooksul ei lase vahest karpi padruneidki ära,aga metsas lasevad kas mõtetult pikkadelt distantsidelt või siis 100 meetri pealt silma või kõrva taha.Ja ega laksmata jäänd loom kuhugi kaduma lähe.

Kõike juhtub, kas alati suudad - seisad looma kõrval, vaatad et silmad tuhmid, ei liiguta - no selge, surnd, mis seal enam armupauku anda või pista. Ja pärast on läind?
To otse metsast:"Lasen siis kui olen kindel mida lasen ja kuhu lasen,siiamaani ei ole tarvis läinud koerte ja meestega hiljem taga ajada.Loomulikult on osad loomad läinud 50-100 meetrit aga see ka kõik." Selles minu poolt toodud loos ei saa mingit laskmisviga mehele ette heita - kuhu sihtis, sinna tabas, aga leidis kuul sellise augu, et ühtegi elutähtsat vigastust ei tekitanud - sentimeeter või kaks ükskõik mis suunas kõikumist oleksid võtnud sea kohe maha. Ja kui ta sea juures käis ja tabamust nägi, ei tekkinud tal (muuseas kirurgil) kahtlustki, et loom surnud on.
Arvata, et jahimehed peaksid suutma kõike eksimatult määrata, on ka liiga palju tahetud.
Oli meil juhus, kus noor jahimees lasi sea. Tulen ajust koera järel välja ja mees küsib - vaata, kas on ikka kult (oli üksik metsas). Vaatan ja ei saa aru, mune pole näha, riista kah nagu mitte, kihvad medali kanti. Tuli siis kogu kolleegium kokku, ka vanemad mehed ja ikka ei saa sotti- äkki on peitmunandid vms. Lõpuks kutsusime loomaarsti, kes lahkas ja teatas - emis aga muldvana. Siin aga keegi väitis, et peab ikka enne laskmist suutma ära määrata, kas on kult või emis jne. kogenud jahimehed ja ei suutnud isegi surnut määrata

Honkomees: eks elus apse tuleb ikka. Aga kui vähegi kahtled, kas loom ikka surnud on või kohe-kohe sureb - ära padrunit kokku hoia ja liharikkumisest ära ka siis hooli. Mis kindel see kindel. Pärast lasku kõrva taha on asi kindel ja kui enne surnud polnud, siis näed kuidas sureb ja siis on kindel- näed ju kogu seda värisemise, kangestumise ja lõtvumise protsessi. Kõige vähem rikub minu arust liha kui lased siga pea ja kaela ühinemiskohale selgroogu. Põdrapulli tuleb üle lasta kaela, sest pea ja kaela ühinemiskohas pole näiteks ülalt lastes pealuu veel lõppenud ja rikud trofeed, sama jama karuga.
Pidasime sõbraga kahekesi karujahti ja ta lasi karu neli korda kaela, enne kui lõplikult suri, esimene pauk oli selgroogu. Pärast esimest armupauku kaela vajus nagu surnu, aga ära minnes kuulis, et keegi tuleb nagu järele- karu roomas esikäppadega tõmmates talle järgi, siis lasi teist korda. Auto järele minnes ja tagasi tulles oli karu ikkagi läinud ja murdis metsas noori kaski ja mörises. Tuli veel kaks korda lasta, enne kui looma auto peale tõmbasime. Karul saab surma määrata kõrvade asendi järgi- kui kõrvad on pealigi- on loom elus ja veel ohtlik, surres läbib keha värin ja lähevad kõrvad peast eemale - see on ka vana vene jahimeeste tarkus. Venelastel on ka komme karul alati kuul pähe lasta, et apsakaid ei juhtuks- nüüd on pealuu trofeeks ette nähtud ja sellepärast need kaela laskmised.