Liikudes looduses ja nähes loomi toimetamas, siis mida mõtled ja tähele paned?
Ise umbes nii:ahaa kitsed,mida teevad ja kust tulid, kuhu lähevad?Mis soost loomad ja mis värvi?Mis kell praegu ja miks nad just siin on, ja mis aastaaeg?
Seajäljed, miks ta siin on liikunud ja mis soost ta olla võib?
Oravajäljed,miks ta siin liikus ja kuhu läks edasi?
Teine kord samasse kohta sattudes on huvitav, kas on veel sama loom seal liikunud ja kuhu läinud?Eriti lumega käies loeb nii palju huvitavat välja ulukite elust ja õpib nii mõndagi.Ka seda, et loomadel on metsas oma kindlad teed ja rajad ning kui neid tead siis nagu pool jahitarkust käes.

[ok, mõni mees võttis liiga isiklikult - mis ei olnud küll nii mõeldud]

eks küsimusi ikka tekib. kuid kas ma pean nüüd ütlema, kuhu su orav läks?

Tuisk, küsimus polnud selles, et kuhu orav läks vaid mida ise mõtled.
Ehk hoiduks isiklikest solvangutest?

eks ma ikka mõtles enam vähem sama, et mis ta siin tegi ja kuhu läks ning millega üldse tegeleb ja miks ta seda teeb.

Vabandan, et mu ütlemise peale solvatuna tundsid end. Mehed, väike nali laske ikka kõrvust mööda, elage veidi huvitavamat elu

No nüüd kaevasin küll surnud teema üles. Tahtsin teha postituse, mõtlesin, et ehk sobib siia. Ühesõnaga hmm kuidas nüüd seda küsimust sõnastada... Niisiis, kui ootan siga söödale ja kell on juba mitu tundi tiksunud, pisut jahe hakkab ja tahaks nagu kodu poole sammuma hakata, siis ikka enne minekut mõtlen, et "ootan veel, äkki tuleb". Nii siis istun ja ootan. No siga ei tule- pole kunagi tulnud peale seda tunnet, et vist peaks minema Ja oi kui palju tunde olen seal siis passinud, vahel śügiseti koguni magama jäänud ja külma peale varahommikul ärganud, aga sigu ikka pole olnud. Kuidas Teil lood on- kas ón ette tulnud, et ronid pukist alla ja siga tuleb raginaga söödale või tuled ära, vaatad selja taha ja sead söödal või midagi muud tavapäratut?

Minul oli siin mõni aeg tagasi (Tartu kandis oli siis lumega väga kegvasti), ronisin pukist alla, kell oli ca. 16:45 ja suhteliselt kott oli ikka küll (söödaplats porine ja vastu pimedat metsa ikka kott, mis kott) ja kui auto juurde jõudsin, siis mõtlesin, et pime on küll, kuid lasen akna alla ja äkki on midagi kuulda (näha polnud niikui nii enam midagi ja auto oli söödast vast 3..400m. sihi otsas )...kuskil kell 17:05 hakkas aga söödal korralik trall.....

Eks see üldse on passimisega nii, et kui passid ja ei tule tekib millalgi tunne, et äkki peaks kodinad kokku korjama ja lahkuma. Samas on ka pidevalt tunne, et eks ma ootan veel pooltunnikest või tunnikese jne. Ja kui see aeg on ära oodatud, siis ikka veel tekib sees kõhklus, et äkki peaks veel ootama. Sellised mõtted tulevad just sellepärast, et ei tekiks olukordi, kus sead tulid tund või pooltundi pärast lahkumist. Ja nii on tegelikult tihti olnud, et pärast sinu ära tulemist on loomad siiski käinud. Need passin veel natuke aega ootamised on pidevalt vilja kandnud. Vahet pole, kas sa passid söödal, viljapõllus või kuskil mujal. On olnud olukordi, kui hakkad vaikselt asju kokku panema ja redelist alla ronima ning siis kuuled raginat või puhkimist kuskilt. Sellepärast näiteks ise olen need viimased pooltundi või tunnikese üritanud nii palju helisid, kui võimalik metsast fikseerida, mis võiks anda märku sea kohaolekust, sest kui ta juba kohal on küll ta siis ka ilmub millalgi. Vahepeal kisavad kõvasti eemal, vahepeal ragistavad nii mis kole, aga teinekord ilmuvad üsnagi vaikselt. Sellepärast tekivadki pidevalt kahtlused.

Mis kell sa Tiit sinna torni siis lähed kui juba nii varakult lahkud?

Ilma lumeta olin mingi 15:15 "igaksjuhuks" pukis.
P.S mina lambivalgel jahti ei harrasta (ja kuuvalgust polnud samuti)
P.S.2 kogu jutt käis siis perioodi kohta, kui meie kandis lund polnud...tänaseks on jah juba väike "kirme" maha tulnud .

Eile/täna siis selline "igaksjuhuks" olukord, et umbes korra nädalas notsupere külastab sööta umbes 24.00. Viimane külastus 1.01.2012. Lootuses, et täna on järgmine kord, sai istudud ja oodatud 19.30-1.30, ei midagi. Edasi oli valikus kojuminek või tornis magamine, valisin teise variandi. Pooleteist tunni pärast läksid silmad lahti ja pilk söödale näitas lume taustal ja täiskuu valgel musta kogumit sööda ümber. Sealt siis üks põrsas sai ka kaasa kutsutud.
Olen tihti venitanud "viimase minutini" kojumineku. Kui metsa sai tuldud, siis tuleb vähemalt seda "rahu ja vaikust" nautida niipalju kui annab. See ei olnud ainus kord kus see ka tulemust andis.

Ma olen kunagi koprapesa pea (mujal oli liiga soine) istunud 10 tundi. Suvine aeg oli ning tore oli vedeleda. Sääsekindel riietus oli kaasa võetud ning nii see aeg kulus. Kolme kobrast nägin kokku. Tol korral jäi laskmata aga see tunne väga tuttav, et ah ma natukene istun veel. Läksin kohale üsna varakult, ära tulles säras kuu taevas ning loomi jalutas teel vastu päris mitu (kitselisi,1 isegi päris suure sarvega).

10 tundi on hiiglama pikk aeg ühe koha peal olemiseks . On kellelgi Feeni 10 tunni varitsuse vastu midagi "veel hullemat" panna? Enda varitsuse rekordid vast kuni 8 tundi, aga see norskamisega pooleks ja arvesse ei lähe. Seevastu kalal olen paadis loksunud 36 tundi järjest kaldal vahepeal käimata ja pikemate uinakuteta. Pärast maale astudes käis pea ringi ja tuigerdasin nagu zombi.

Ma pakun et se on tegelikult nii et sead ka teavad et sa kohal oled ja ootavad omakarda võõra lahkumist.Loomal ju haistmine kümneid kordi parem,eriti halb olukord veel vaikse ilmaga ja ni öelda võidumees on tavaliselt see kellel rohkem kannatust.

Paar aastat tagasi sai talvel passitud hunti-ilvest. Külmakraadid jäid -25 kraadi juurde.
Suutsin istuda autos 4 h.
Nägin õnneks ka ühte rebast.
Sellistel puhkudel suudad mõelda igasugu huvitavaid mõtteid. Üks oli selline.
Jahimehe haigus on ikka kole küll
Täna läheksin ikka ja jälle uuesti.

Kuidas Teil lood on- kas ón ette tulnud, et ronid pukist alla ja siga tuleb raginaga söödale või tuled ära, vaatad selja taha ja sead söödal või midagi muud tavapäratut? [/quote]
istusime sõbraga 4tundi, maru külm hakkas ja käisime kodus soojas ja kohvi joomas. polnud tundigi eemal. tagasi jõudes oli plats üles küntud. ilus lumine kuuvalge öö oli