tsuks kirjutas:
Esimest korda elus kuulsin Hundiulgu.
Üle kõrgsoo kaks karja suhtles.
ca 5 minti.
ostsin diktofoniga telefoni- et salvestada- a siukest asja vist kuuled ükskord elus- kuis 2. undikarja ülesoo suhtlevad.
Läkski kopp ülemaksa- loomi sealkandis enam ei ole!
Undiulg!
...või ühe karja erivanuses loomad!? Kui novembris-detsembris, miks mitte?!
Mu arust nii lihtne see nüüd ikka ei ole, et kadunud ja lõplikult. Ega hunt nüüd ajaviiteks tühjas sahvris ka ainult välja magamas käi!?
Omal selline lugu, et 95 aasta juuli lõpus tuli medele selga üks paarikene, või loogiliselt ikka koos pesakonnaga.
Oli sirav täiskuu. Istusin kodust kilomeetri kaugusel kaera-herne segapõllus pukis ja ootasin siga. Esimese kontserdi lõid nad lahti kell 23 kusagil. Kui teine vastas, läks asi hoopis huvitavaks.....sest siis tuli koorilauljaks kaasa minu enda isane laika (Urmas Linno kutsa Seera [kes muideks oli toodud Siberist] üks järeltulijatest, ja kes kutsikana oli hiirehall ja kellel kutsikana silmad olid ilusad kollased ja kõikide käppade küünedki üleühe must-valge- must-valge). Paprid ta Paides kuttsikate näitusel sai, ja kogunisti Mae erimärkusega "eriti ilusa näöga"! Aga see selleks. Sissejuhatuseks. Sest tolle kutsa elu-olu põimus hundieluga tihedalt ja vaikselt edaspidigi.
See trio laulis vaheaegadega oma 10-15 minti. Kaks korda hoidsin ma näppu päästikul, et sellele laulupeole punkt panna (ja kahetsesin hiljem) sest sead, kes kahe eraldi karjana eraldi kohtadest iga õhtu põldu sisenesid, seekord välja siiski ei ilmunud, ja ka viiel järgneval päeval.
Koju saabununa leidsin eest kõhevil naise koos lastega, kes kukkusid mulle seletama, kui jube-jube laul õues hakkas ja magama minna keegi ei saanud!
See kontsert algas iga õhtu umbes samal ajal, ja kolmandal- neljandal päeval kargas koer aedikus püsti, võttis oma minut aega sobivat poosi sisse ja korraldas päevaseid lisakontserte, ainult nüüd soolona (kusjuures, ma ütleksin, et toon jäi napilt hundi omast alla! Ilmselt on suuõõs ikka väiksem ja heli kõrgem). Ju siis tema kõrv püüdis ka karjasuhtluse päevase heli kinni. Ja see oli kusagil kella 12 kanti päeval.
Miks see aeg 12 kanti jäi, ei taipa ma
tänini (äkki käis vanasusi see aeg põit tühjendamas), sest hommikune vanade ringilt saabumine ja kutsikate kutsumine on kusagil päiksetõusu kanti.
Nädala pärast oli jälle kõik normis. Ja ka oma siga sai lastud.
Oma igaaastast külastust meie kanti tähistab paarikene (vahel ka kari koos 4-5 noorega) mõne külakoera või lambakese mekkimisega ja nii see kordub juba aastakümneid.
Aga TSUKTS! Lintimis-salvestamisvõimalusega mobla hangi ilmtingimatta, meil kah mõnus kuulata looduse hääli vahetult
Aparatuur peab olema sekundi kauguse haardes, siis kogub ikka üht-teist a`la Fred Jüssi.
Kui mälu tuhmub, kuula disci- "Eestimaa looduse hääled" .
Las need pärnakad söövad seeaeg, kui mets tühi, KALA
