mina näen vahest unes sellist päeva, kus udusel ommikul lankide vahele kooberdad, linnud laulavad, varsti hakkab läbi puude latvade päike paistma, koht sisse seatud, moonakott lahti arutatud, termose tops puljongit täis valatud ning kännu peale jahtuma asetatud ning juba esimene "möhh" põdra pullile peibutuseks teele saadetud.

teine jaht mis mle väga meeldib on kohe kohe varsti ukse taga, kopra jaht. juba päeval ootad õhtu poolikut nigu lapsed jõuluvana, tihti saab tunde varem kohale mindud kuna ärevus ei lase kodus passida. kevadised linnud ja loodus ise on juba sellised mis kutsuvad linnast ära jõe äärde istuma.

Mu senini ilusaim jahpäev- isadepäev 2009. Alustuseks kontrollin tiirus optikat- klapib. Koer tahab iga lasu järel olematut ulukit tuua. Püss kontrollitud viime sigadele sööda välja. Ja siis läheb kitsejahiks. Käime pika matka pikki ristikupõllu serva. Näe- pool kolm päeval juba põdrad põllus. Saame umbes 200 meetri peale, kui arvavad heaks kerge sörgiga lahkuda. Kitse näha ei ole- magamisasemeid küllaga. Liigume pisikese kaela vahelt järgmisse põldu. Ja seal nad on- kolm kitse. Kuigi tuul on minu peale, on nad saanud aimu inimesest ja juba liiguvad, mitte ülearu kiirelt- suund tee peale kus ma seisan. Toetan parem põlve tee peale, püss palge. Esimene kits peatub hetkeks. Teine jääb seisma. Olen saanud koera enda kõrvale, võib lasta.
Tabas. Kits tõuseb kõrgele hüppeks. Koer tuiskab minema. Võtab ette kolmanda kitse, kes ei jõudnudki tee peale. Vantsin tabamiskohale. Veri maas-looma ei ole. Vilistan koera kohale- võtab aega kuni jõuab, aga siis jälg käes ja minek. Natukese aja pärast kostub haukumine. Siis tuleb koer tagasi- kamandan uuesti otsima. Jõuame kraavini, harutan jälgi, teisel pool kraavi jälgi ei ole- no ei oska kitsed lennata. Koer hüppab hooga vette, teisele poole jõudnud hakkab varsti haukuma- kits kraavis. Teen armupaugu. Koer lendab lõrinaga kitsele kintsu. Jaht läbi. Premeerin koera maksatükiga.
Põhjus miks päev nii eriline oli - mu 2 aastase spaanjeli esimene tõsine kitsejaht. Ei oleks uskunud, et koer, kes uriseda ei oska ja kõiki on võimeline tüütuseni lakkuma, suudab verejäljel püsida ja kitsel tagumikust kinni võtta. Lask relvast Tikka T3 22-250. Distants 230 meetrit. Kui ei oleks vahetult enne tiirus kontrollinud, oleks laskmata jäänud. Enda häbiks pean ütlema, et hindasin vahemaad lühemaks ja kõrguse korrektsioon jäi väikseks.