Eluvõõra "tsivilistina" tulevad pähe igasugused keerulised mõtted.

Tekkis küsimus teema kohta, mis ei paista foorumis kajastatud olevat, aga mida ilmselt mõni mees ikkagi tegema peab. Pean silmas nn tuvi -ja kassijahti. Kunagi nõukaajal olid levinud lood sellest, kuidas jahimehed kohustuslikus korras või ka vabatahtlikult kasse ja tuvisid/kajakaid lasid. Kas neil juttudel ka tõepõhi all oli? Kas ka tänapäeval omavalitsused jahimehi sellist tööd tegema palkavad? Ja kui palkavad, siis kas mehed võtavad seda kui "igapäevast tööd", või on see midagi ebamugavat?

No mida küsimust? Kaua aega tagasi said jahipaberid, et seadused ununenud?

Nu kunagi oli ju kassisabade norm, mida jahimehed pidid täitma. nii et kohustuslikus korras pidi neid laskma. aga eks eakamad jahimehed oskavad selle kohta paremini pajatada, kuis sellega oli.

See tundub, praeguseid jahiseadusi silmas pidades,küll jahivõõras küsimine olevat.Praegu võid küttida aint neid loomi,mis jahieeskirjadega lubatud ja mingeid kasse seal kirjas küll pole.Kajakaid aga nõuka ajal ei lastudki,see ikka uuem jahilind.Ehk nõuka aja lõpul võeti jahiulukite nimekirja.Kuigi maakass(mõtlen maainimese hiiresurma) on paras röövik ja kõik,kellest metsas jõud üle käib, ka tema kõhus lõpetab,ei tohi jahimees hulkurkassi laskmisest mõteldagi.See ju kellegi kaisuloom ja kallis kodakondlane.Nõuka ajal olid paljud seadused teist karva ja oli tõesti jahimehel ka kohustuslik nahaplaan,mida karusnaha musta turu hindu arvestades siis tihti kassi ja koeranahk täitis.Kui mälu ei peta,siis meie pundil oli nõuka ajal nahaplaan 12-15rubla jahimehe kohta.Jänesenahk(metsa) maksis 90kop(läks vilditööstusele),rebasenahk umbes 14- 16 rubla aga mustal turul maksis sama rebasenahk 20-40rbl ja mõni naine oli valmis ka 60 maksma,sest krae ja mütsinahk moes,ning sellist nahka sai tihti aint tutvust omades.

Jälle üks vähestest kordadest, kus ma Jorrile vastu ei vaidlegi . Kuid et kas omavalitsused jahimehi "selle" töö peale palkavad...laskmise peale ei või palgata, kuid eluspüügilõksudega hulkuvate loomadega püüdmise osas võiks vabalt oma territooriumil tegutseva jahiseltsiga kokkuleppele saada. Kuid ega tihtilugu pole küsimus mitte selles, et kuidas need hulkurloomad kätte saada, vaid mida nendega peale kättesaamist peale hakata, st mida seaduslikku nendega peale hakata ja kust selleks rahasummad leida. Võib küll väita, et nt hulkuvatest kassidest maapiirkondades suurem osa lõpetaks ka täiesti seaduslikult hukatutena, kuid see ei anna veel õigust omaalgatuslikult "menetlust lühendada".

BM

Nõuka ajal oli meil kohustus vareseid lasta.Kui kahte paari jalgu ette polnud näidata,siis sokujahti ei pääsenud.

Kasside ja kajakate osas jään vastuse võlgu, tuvide (ja ka hakkide) hävitamist eelmise riigikorra ajal asulates aga korraldati küll. Rajoonilehes avaldati teade, et mingis asulas lastakse tuvisid ja hakke teatud kuupäeval kindlal ajavahemikul. Jahimehed osalesid sellisel hävitamisüritusel ühiskondlikus korras - relvad ja laskemoon olid jahimehe poolt. Et asi ei areneks stiihiliselt, tekkis kuidagi ka mingi brigadiri moodi jahimees (ei teagi, kas linnavalitsuse elik täitevkomitee poolt soositud isik), kes pisut ametlikuma näoga kui teised ja manitses jahimehi ohutustehnika mõttes ettevaatlikkusele ning ka lastud lindude kokkukorjamisele ja prügikasti toimetamisele. Paugutamine lõppes üsna kiirelt, sest linnud taipasid, et asulast tuleb eemale hoida ja nii polnudki paari tunni jooksul neid näha. Selline hävitamine toimus üldiselt tööpäeviti ja hommikupoolsel ajal ning väga harva sagedusega (kord või ka paar aastas).