Jääger-online jahindus foorum

aivar00-le vastuseks. Ei saa päris nii ka öelda, et peamiselt naised jahimehi sõimavad. On ikka tugevamas sugupooles ka neid, kes põlastavad jäägreid maa põhja.
Küllap see "kirg" ikka igaühes meist peitub, iseasi on see kui tugevalt see avaldub. On neid, kes saavadki tõesti naudingu kätte looduses viibimisest ja lepivad boonusena aegajalt ka saagiga, kuid on neid, kelle jaoks on päev täiesti läbi kukkunud kui pole saanud pauku teha ja saaki kotti pista. Eks see on suuresti igaühe enda teha, kas ta endaga oma sisemuses on rahu sõlminu või mitte. Oma tutvusringkonnas olen näinud mõlemaid ja ise jään sinna esimesse kategooriasse.
Tavalistel inimestel, kes jahindusega lähedamalt pole kokku puutunud, on lihtne teha üldistusi kõigi kohta, eriti kui silma torkavad just need, kes jahimeestele au ei tee. Täpselt samamoodi üldistavad koerteta inimesed, et koeraomanikud lasevad koertel igale poole sittuda ja vabalt ringi joosta ja lastetud inimesed üldistavad, et lapsevanemad lasevad oma lastel teha kõike mis pähe tuleb.
Selline suhtumine on minu arvates inimlik (kahjuks) ja peegeldabki seda et meie praeguses ühiskonnas võtab võimust pealiskaudsus, kus tahetakse näha ainult ninnunännut ja oma ninast (egost) kaugemale ei nähta.

pktaks kirjutas:aivar00-le vastuseks. Ei saa päris nii ka öelda, et peamiselt naised jahimehi sõimavad. On ikka tugevamas sugupooles ka neid, kes põlastavad jäägreid maa põhja.
Küllap see "kirg" ikka igaühes meist peitub, iseasi on see kui tugevalt see avaldub. On neid, kes saavadki tõesti naudingu kätte looduses viibimisest ja lepivad boonusena aegajalt ka saagiga, kuid on neid, kelle jaoks on päev täiesti läbi kukkunud kui pole saanud pauku teha ja saaki kotti pista. Eks see on suuresti igaühe enda teha, kas ta endaga oma sisemuses on rahu sõlminu või mitte. Oma tutvusringkonnas olen näinud mõlemaid ja ise jään sinna esimesse kategooriasse.
Tavalistel inimestel, kes jahindusega lähedamalt pole kokku puutunud, on lihtne teha üldistusi kõigi kohta, eriti kui silma torkavad just need, kes jahimeestele au ei tee. Täpselt samamoodi üldistavad koerteta inimesed, et koeraomanikud lasevad koertel igale poole sittuda ja vabalt ringi joosta ja lastetud inimesed üldistavad, et lapsevanemad lasevad oma lastel teha kõike mis pähe tuleb.
Selline suhtumine on minu arvates inimlik (kahjuks) ja peegeldabki seda et meie praeguses ühiskonnas võtab võimust pealiskaudsus, kus tahetakse näha ainult ninnunännut ja oma ninast (egost) kaugemale ei nähta.

Mägilanna postitatud pildile leidub ka maakeelne vaste.

Hiljuti tekkis ühe evolutsiooniteoreetikuga arutelu selle kohta, kas pärilikkusega kantakse üle vaid väliseid tunnuseid ning nn nähtamatud tunnused tulenevad keskkonnast, ümbritsevast mõjust üldse ning ennekõike (esi)vanematelt (mõeldud ennekõike metselajaid). Jätsime pooleli sealmaal, kui jõudsime vähemalt selles ühele arvamusele, et teadus ikkagi tegeleb asjaga ning ei välista enam absoluutselt, et pärikkusega on seotud vaid väliste tunnuste edasikandumine.
Atavism ideena on mõeldud ju ka ennekõike väliste, evolutsioonilises arengus kadunud, kuid taasesinevate nähtuste kirjeldamiseks. Kui mõni mees ühtlaselt karvkattesse mattub või saba taha kasvab või mõni liigvarvas või uim jälle kunagisele kohale tekib. Seega jahikire otsimine läbi selle on tänase teadustaseme puhul võrdlemisi libe tee. Muidugi sel juhul, kui välistada inimese ja maailma teket loomise läbi. Samas pole ka loomise variandi puhul võimalik tõestada nähtamatu edasikandumist eriti. Nii, et võrdlemisi keeruka looga tegemist.
Minu arvates on siin tegemist ikkagi teatud annuse eelsoodumusega ehk päriliku poolega, suuresti on tegemist kohandumisega, mille alla kuulub ka maailmanägemusest sõltuv toimimine (mõeldud inimest). Niisiis võiks lausa öelda, et sünnime teatud eeldustega, neid leides ja edasi arendades saavutame siukse või teise taseme ning mida rohkem oleme võimelised oma tahumatust vaimsemaks vormima, seda suurem on tõenäosus tulla toime oma sisemiste, lausa kaasasündinud ning ümbritsevast pealesurutud, ütleme siis lausa - deemonitega.
Aga kasutaks Aleksis Kivi „Seitse venda“ abi. Eks pikemalt saa kõik lugeda seda mõistukõnelist vihjet maailma haldavatest jõududest. Igatahes laias laastus on jahimees Taela-Matti vennakeste lemmik jahijuttude vestmisel. Need on ikka sellised, et väiksem uluk – vähem juttu, suur loom-palju juttu ja madinat. Aga lõpp on kõikidel juttudel üks: „Ja siis võtsime napsid.“ Tsiteerin:
Taela-Matti. Oli see tore venivorst (ilves) pauna pistmiseks; lihav mühakas. Nii; ja siis võtsime napsid. – Siis tõmbasime tohikuivad rõivad jälle selga ja heitsime mõnusalt magama lõõtsuva tule lõõma. Kuid vähe seal und sai magada, kui nõianooli lendles nagu tuliusse ühtelugu risti-rästi õhus üle meie pööritava pea. Tihti küll Heiskanen hüppas üles, kisendades kõva häälega: „Kustu, nõianool, kustu nõianool!“ ja kohisedes mõnigi neist kustus, mõni metsa, mõni halli sohu; kuid veel enamad kihutasid edasi oma siledal teel, hoolimata tema hüüetest. Kord kuuldus, et põhjast lõunasse lõikas ääretu vihane ja vinge kohin, järele tuli veel kaua peent vilinat. Mis pagan seal lendas? küsisin ma Heiskanenilt, kes mõne aja pärast mulle urisedes vastas: „Läks seal vana Sarvpea ise.“ – Kulus jälle tund, kulus teinegi, ja tuld sähvis sume, sudune õhk. Kuid idast soo rannalt kostis äkki hääl nagu sammaldunud kuuskede kohatamine, ja vastas nüüd soo läänerannalt peagi jälle teine hääl, kuid nii peenike nagu kahatus väikeses kaasikus. Mis kohatus too seal ja mis kahatus see siin? küsin mina jälle, ja vastas viimaks Heiskanen urisedes: „Räägib seal kuusiku taat oma tütrega.“

Mõtisklemiseks natuke ainet juurde. Lugesin fotomeeste vereta jahi voldikust "15 aastat jahti ja ei mingit verd" artiklist "Jaht on kirg, ka vereta jaht" mõtisklemist väärt mõtted. Need on kirjutanud Eestimaa looduse vahendajamees Fred Jüssi ja need kõlavad nõnda: "Jaht peab olema, sest ilma jahita ei oleks saanud loomast inimest". Ja edasi pani ta kirja omaaegse Leedu loodusajakirja Musu Gamta peatoimetaja Rimas Bydruse (oli ise kirglik jahimees ja Fredi hea sõber) tõe: "Fred. Kõik sinu seltsid kaovad! Kaovad lugemis-, laulmis ja looduskaitseseltsid, ent ei kao jahimeeste selts! Jäta meelde: jaht on kirg, aga kirg nõuab rahuldamist!"

Messer kirjutas:See kõukumus on ka minul olemas.
Maailm meie ümber koos valdava enamuse arvamusega on muutunud. Ja ei saa öelda, et just kõige õigemas suunas. Aga natukene peame sellega arvestama, et ujume nii ehk naa vastuvoolu. See on aga õige, et rääkida tuleb õigest jõust. Sellest mis rähnipoja puu otsa ajab ja seda põlvest põlve. Usutav ja arusaadav on see jutt aga enamjaolt ainult siis kui jahimehed omavahel neid asju arutavad.

Kuna praegune nn. vool viib nähtavasti kose poole, siis see, et me vastuvoolu ujume on hädavajalik ja arvatavasti sõimatakse ja põlatakse jahimehi seni, kuni terve jõgi saab vastuvoolu voolama pandud. Omast kogemusest võin öelda, et paljud inimesed saavad jahist aru ja ei põlga seda enam, kui nad on oma silmaga näinud ka jahi seda poolt, kus loomade laskmist ei ole, aga inimesi on tohutult ja ilmselt on liiga palju tahetud, et kõik seda mõistma hakkavad. Aasta tagasi, kui jahiluba sai tehtud, siis paljud küsisid, et miks/milleks ja kui saadi vastuseks, et terve suguvõsa on jahimehi täis ja ju see jahikirg veres on, siis vaadati küll sellise pilguga nagu jahikirg oleks sama mis tapahimu.

Kurvaks teeb see inimeste mõistmatus

tsiteerin:
aivar00-le vastuseks. Ei saa päris nii ka öelda, et peamiselt naised jahimehi sõimavad. On ikka tugevamas sugupooles ka neid, kes põlastavad jäägreid maa põhja.

Minu mõte oli - ühiskond areneb matriarhaadi suunas - s.o. kõik naiselik on IN ning mehelik OUT! Pehmoks kasvatatakse poisslaps enamjaolt "poolikus peres" kus on ka isa roll täita emal.
Kes nende nn. poolikute perede tekkimises rohkem süüdi on ei oma siin tähtsust. Ema ei oska (kuigi tänäpäeval oleks vast õigem öelda ei taha või ei pea vajalikuks)pojale õpetada kuidas naela seina lüüakse, kuidas autol ratast vahetatakse, kuidas koduloomi tapetakse enda söögilaua jaoks.
Kõik eluks "vajalik" söögikraam tehakse valmis kaupluse tagaruumis.

Poisikesena siberis loomi karja ajades jäid päikesetõusud meelde ebameeldivalt unistena ja jahedatena. Olin 10-11 aastat vana, kui vanem karjus andis mulle püssi ja ühe padruni, et talle pardi laseksin. Läksin veekogu juurde, pritsakas tõusis lendu, lasin ja tabasin. Üheteistaastasena ostsin teenitud raha eest püssi ja hakkasin jahil käima. Tavaliselt, minu äratamiseks, oli vaja mind raputada ja püsti tõsta. Jahile minekuks ärkasin ilma kellata plaanitud ajal. Need külmad sügishommikud olid hooopis teistsugused. Ma nägin loodust peensusteni. Need pildid tõusva päikese valguses on siiamaani silmi ees ja toimivad siiamaani ergutavalt. Ma täiesti mõistan miks nii leebe jahikoer, nähes peremeest püssi võtmas hakkab ärevusest värisema. Olen mõelnud, et ma polnud ennem jahimeestega kokkugi puutunud ega ka jahijutte lugenud või kuulnud. Miks minust pidi saama jahimees? Küllap see on kaugetelt esivanematelt geenide kaudu pärandatud. Võibolla on loodusest tark tegu, et need geenid kõigil välja ei löö nig jääb ruumi ka testsuguste kirgede jaoks. Ma ei mõista hukka neid, kelle kireks on arvuti või teleri taga istumine, aga ma kujutan ette paljust nad peavad ilma jääma.
Kunagi mu hea tuttav ei suutnud kuidagi arusaada, miks mina kuidagi ei taha tulla tema kodusiga tapma, kui samal ajal ulukei küttima lähen heameelega. Et kuidas ma suudan nii ilusat looma nagu kits lasta? Vastasin, et seda ta ei suudagi mõista, nii nagu mina ei suuda mõista kuidas ta iga päev söödab ja silitab oma siga ja siis lööb nuga kõrisse.
Jahimeeste kritiseerijad peaksid korraks lihaleti eest peatuma ja mõtlema mis seal on ja kuidas see sinna jõuab.
Ja ei pea mõtlema nagu venelane, et kui sa ei joo sama palju kui mina - siis sa mind ei austa.

Tiit Karp kirjutas: . . . Jahimeeste kritiseerijad peaksid korraks lihaleti eest peatuma ja mõtlema mis seal on ja kuidas see sinna jõuab.
Ja ei pea mõtlema nagu venelane, et kui sa ei joo sama palju kui mina - siis sa mind ei austa.

Väga hästi öeldud! Ehk teisisõnu võib seda nimetada ka "sallivuseks", mida on meie ühiskonnas ikkagi liiga vähe.
Olen olnud ka pisitalunik ja kariloomi kasvatanud tapamaja jaoks. Elulõpuni ei lähe meelest need korrad kui loomad tuli autole laadida ja teele saata. Tegin nendel kordadel lihtsalt südame kõvaks ja sisendasin endale, et . . . selleks ma ju teid kasvatanud olen. Aga loom ei ole loll ja tuim ja ta saab saab väga hästi aru, kuhu teekond viib. Ja seda on nende silmist ja käitumisest selgesti näha.
Mis ma sellega öelda tahan? Seda, et sellist tunnet, mida tundsin koduloomi peale laadides, ei ole ma jahil kunagi tundnud. On uluk, on kuul, on pauk ja kõik on läbi. Ma ei pea ennast süüdistama ja samuti ei pea uluk ennemalt kuidagigi teadma ja tundma, mis teda ees ootab. Muidugi tuleb jahil ette ka teistsuguseid olukordi, aga need ei ole vähemalt nii planeeritud. Ja iga olukord tuleb lahendada just selliselt kuidas see momendil kõige kiirem ja valutum on. Ma olen lihasööja, olen kiskja ja ma ei peida liha hankides variserlikult pead liiva alla. Ja ma ei pea häbenema, et ma teen seda iseenda kätega ja omast vabast tahtest. Jah, mulle meeldib punane veri valgel lumel, aga ma ei võta kunagi ühetgi elu niisama, enda lõbustamiseks.

Jaht on küti õigustus ürgsete ihade väljaelamisel, jaht ei ole ainult saagi tabamine, vaid ka ilusate ja unustamatude elamuste kogum, mida pakub loodus. Kui ma peaksin jahist loobuma teades, et ühiskond ja inimeste mõttelaad muutub tunduvalt paremaks peale seda, siis lõpetaksin päevapealt püssiga metsas käimise.

Kes juhtus vaatama TV3 tänaseid uudiseid siis mida arvate selle napaka Valneri loost. Jahimehed tembeldati ikka väga verejanulisteks kuigi kohaliku sõnul ei olnud kitse laskmisest sõnagi juttu. Huvitav,kes maksab Valnerile selle sõnniku eest mida ta suust välja ajas.

mina käin jahil sest mulle meeldib käia. loodan et seda julgeb öelda ka minu poeg ja ka tema poeg. hiljuti tuttav ütles et tema ei tahagi käia enam, tema tahab ainult liha. ja teine mees ütles et tema ei taha ka käia, piisab kui saaks ainult lasta .
arvan et see on iga mehe enda asi miks ta jahil käib või mis ta seal teeb.
rohelised kaagutagu, mis mul nendest, pole siiani ühtegi metsas näinud. kui siis ainult kommentaariumites ja las nad sinna jäädagi

Jahimeeste vaenulikud pole ainult naised, ka selliseid mehi on palju. Selline jahivaenulik ühiskond hakkas arenema pärast iseseisvumist, eriti aga pärast nn. lääne väärtuste omaksvõttu. Suur osa jahivaenulikku reaaltegevust (igasugused kitsendused, keelud jne) on kuidagi seotud Euroopa Liiduga.
Tegemist on oma tsivilisitsatsioonimullis elavate inimestega, kes loodusega (ehk reaalmaailmaga väljaspool inimühiskonda) enam kokkupuudet ei oma - ehk vaid jalutuskäik parki, loomaaeda või loodusretk matkarajal litsenseeritud giidi juhtimisel. Mulle on jäänud mulje, et ega neid sinna loodusesse eriti ei soovita lastagi. Teatud looduskaitsjad jälle tahavad kõiki loomi-linde kaitsta inimmõjude eest ja siis tulevad liikumispiirangud jne. ja nende arust on see nagu akvaarium, mida võib telekast Animal Planetist vaadata. Põhiline- nad ei pea inimest looduse osaks, vaid kuidagi eraldi olevaks. See eraldi olev ongi tsivilisatsioonimull, kuhu inimesed on omal vabal tahtel vangistatud (ja nemad ei tea tõesti kust kotletiliha tuleb või kui teavadki, siis on tapmine ikkagi halb, aga nemad ju ei tapa ja nende nähes tappa ei tohi ja eriti ei tohi tappa selliseid loomi, kellel on ilusad suured silmad, ja kui mõni inimsööja grisli tõesti probleemiks muutub, siis püüame ta kinni ja viime metsikusse paika eskimote juurde, sest nii on probleem silma alt ära). Ja mida rohkem liikumispiiranguid looduses, seda parem. Ja jaht on juba jube sekkumine. Tegemist on nagu religiooniga - tegin praegu mingi lühikokkuvõtte osade jahivaenulike inimeste mõttemaailmast, kellega on tulnud jahi teemadel arutleda.

Üritage mõelda, milline oleks täna inimene või kas teda üldse oleks kui ta poleks õppinud küttima!