Sammalhabemega looduses...

Siin siis jutud, mis täna metsas juhtus, kas uluk liigub või ei liigu - jookseb või on juba jooksnud ja muud päeva sündmused.
Vasta
Kasutaja avatar
sammal.habe
Postitusi: 1180
Liitunud: P Jaan 04, 2004 7:43 pm

Sammalhabemega looduses...

Postitus Postitas sammal.habe »

Metsades liigub Sammalhabemeid palju :)
Tahe lugemine Vahur Sepa tegemistest:
http://maaleht.delfi.ee/news/lehelood/k ... d=68723819

Loodusemees Vahur Sepp kõnnib inimestega mööda metsa, jälgib metsisemängu, leiab üles haavatud looma ja aitab rästikupojal teed ületada. Mets on selle mehe kasukas, toidulaud ja kabinet.

Linnainimene tuleb metsa hea meelega, hingab värsket õhku ja kuulab linnulaulu. Mets on eestlasel ju geenides, mis siin kartagi? Paanika tuleb alles siis, kui loodusretke juhi heledat mütsi enam näha pole.

“Tead, mis võtab meestel ära pohmelli, naistel peavalu ja uimase pea selgeks lööb?”

Seisame Vahur Sepaga piraka sipelgapesa juures. “Vaata seda!”

Vahur pistab nina peaaegu pesa juurde ja sülitab korra. Näkku lööb pilv sipelghapet. “Mõjub nagu nuuskpiiritus! Korrapealt on selgem olemine!”

Seda katset võib loodusretkede ajal inimestele näidata enamasti ainult kaugelt – rahvas kardab paaniliselt putukaid, satikaid ja madusid.

“Inimesed on hakanud üldse metsa kartma, ja kõige suurem hirm tuleb siis, kui pimedaks läheb ja võiks rahulikult magama jääda. Mul on sellest väga kahju, kardetakse ju vaenlast!”

Mida need meie inimesed siis kardavad?

“Eksida, hirmsaid loomi, putukaid, pimedust… Kõige rohkem aga loomi. Ehkki kuskil maailmas pole karud nii heasüdamlikud kui meil.”

Kuhu rebane peab minema?

Loodusretkede alguses küsib Sepp tavaliselt inimeste käest, kes neist on jahi vastu. Enamasti tõuseb päris palju käsi. Muidugi on need inimesed ka karusnahkade kandmise vastu. Neid ootab ees päris mitu üllatavat mõttekäiku.

“Kõik, kes kannavad Eesti metsadest kütitud karuslooma nahka, teevad meie loodusele suure heateo,” teatab Sepp alustuseks. Ta meenutab, et nõukogude ajal sai ühe karusnaha eest kaks miinimumpalka ja jahimehed olid küttimisel väga innukad. Kui iseseisvuse tulles karusnahaturg kadus, jäi ka väikeloomade küttimine soiku ning nende arvukus tõusis.

“Öeldakse, et loodus saab ise hakkama, ja saigi – nelja kuni kuue aasta järel tuli metsades marutaudipuhang, tavaliselt jaanuaris ja veebruaris, kui rebastel ja kährikutel on pulmad ning loomadel palju suhtlemist,” räägib Sepp. Kevadeks hävis tema sõnul ligi 80 protsenti populatsioonist ning hinge said tõmmata need, keda söödi – jänesed ja maaspesitsevad linnud, ning nende arvukus tõusis.

“Tasapisi hakkas taas kerkima rebaste ja kährikute arvukus kuni uue haiguspuhanguni. Siis aga vaktsineeris inimene metsad ära ja võttis looduselt võimaluse tasakaalu hoida. See on sigadus!”

Sigaduseks nimetatu tagajärg on Sepa sõnul see, et loomade arvukus on laes, vanad löövad noored oma territooriumilt minema, neil aga pole kuhugi minna.

“Noored rebased lähevadki siis linna, kährikud aga peidavad end maanteekraavis ja sooritavad teedel suitsiide. Ka linnulaulu on metsas varasemaga võrreldes tunduvalt vähem.”

Ühelt poolt on inimene looduses toimuvasse jõulisemalt sekkunud, teisalt sellest kaugemale jäänud.

Poisikesest peale oja ääres kõhutanud, metsas ringi lipanud ja jahil käinud Vahur Sepp ei oleks kunagi arvanud, et tuleb aeg, kus tema loodushuvi hakatakse rahasse konverteerima ja ollakse nõus maksma selle eest, et temaga koos metsas mägrauru juures istumas käia.

Ajad mägra ära, jääd metsata

Mägraurg, muide, on väga huvitav.

“Näed, siin on värskelt välja visatud pinnas, vagu sees. Vahel kasutavad neid urge ka rebased ja kährikud, aga siin on kindlasti mäger tegutsenud!”

Kui Sepp veel algaja metsanõustaja oli, tuli tema juurde nõu saama Tallinna noormees, kes oli päranduseks saanud tüki üleküpsenud kuusemetsa. Sepp soovitas, et võtku mets maha, aga see küngas, kus mägrad elavad, jätku puutumata. Et see on ikkagi ju mäkrade mets ka.

“No võeti sealtki lagedaks, mägrad jäid koduta. Kuuskede asemele pandi arukased, mis aga ära kuivasid, juuri nagu polnudki! Metsaomanik oli väga kuri, et talle on halba nõu antud. Hakkasime asja uurima ja leidsime, et seal elab palju maipõrnikavastseid, kes ongi taimedel juured ära söönud. Neid armastavad mägrad aga väga... eks nad seepärast olidki sinna kolinud. Noormees tahtis muidugi kohe teada, kust nüüd uued mägrad saaks osta!”

Looduses on oma tasakaal, ja kui inimene sinna sekkudes seda rikub, annab kuskilt tunda − see on Vahur Sepa kindel veendumus, mis põhineb rohkem kui poole sajandi pikkustel tähelepanekutel.

Ajame vaikselt juttu õitseva kuuse all ja vaatame, kuidas tuul isaskäbidelt õietolmu lendu viib. Ühtäkki käib kõva rabin ja pirakas hiireviu tõuseb naaberpuult lendu.

Metsatarkus on midagi sellist, mis tuleb kogemusest, teadmistest ja intuitsioonist. Seal on koos palju kihte, mida ei saa paberil ära seletada.

Jahil juhtub teinekord, et loom saab lasust pihta, kuid pageb metsa ja jahimehed ei suuda teda leida. Haavatuna looma metsa jätta ei tohi. “Ma ise enam karu ei küti, aga pakun teenust, et leian sellise looma metsast üles. Enamasti leiangi. Aga see, kuidas seda teha, on paljude aastate kogemus – metsa tundmine, teadmised… Kokku selline hulk asju, mida teab metsamees, kes on terve elu metsas käinud.”

Haavatud loomadega seostub inimestel tavaliselt jutte jahimeeste ründamisest. Seda paneb Sepp pisut pahaks – mida see loom siis peab tegema? Jahimehel tuleb selle võimalusega arvestada.

Aga ikkagi. On sul tulnud looma eest metsas joosta?

“Metsas jookseb ainult toit!”

Looduskauged jahivihkajad

Inimeste pahameele jahijuttude üle paneb Sepp loodusest võõrandumise arvele.

“Pärast Põhjasõda ja sealt edasi murdsid hundid igal aastal inimesi. See lõppes alles siis, kui kütitud huntide eest hakati maksma ja hundid õppisid ära, et inimene on püramiidi tipp, kes nende menüüsse ei kuulu. Jaht hoiab selle tasakaalu paigas ja annab meile võimaluse julgelt metsas käia. Karud saavad selle teadmise emapiimaga, ja võib tõesti öelda, et nad on heasüdamlikud loomad!”

Üks heasüdamlik loom on jätnud endast teeserva suure musta hunniku. “Paar päeva vana ja vihma saanud,” märgib Sepp. Ta soovitab meelde jätta, et ainult taimetoiduliste loomade ekskremente võib julgelt uurida, segatoiduliste omadest tuleks eemale hoida. Seal on ka selliseid parasiite, kes võivad inimest heaks peremeesorganismiks pidada.

“Tundub, et see karu on söönud noori haavalehti, neid armastab ta väga,” märgib Sepp veel juurde.

Inimesele nood lehed suurem asi toit pole, mõrud teised. Haarame kraaviservalt paar põdrakanepi võrset ja mugime neid. Mahedad ja krõmpsuvad.

“Need on meestele head. Rääkisin seda siin ühele grupile, naised sõid ise ja võtsid ka meestele suured sületäied koju kaasa!”

Muide, veel parem oleks meestele teha teed väikeseõielisest pajulillest, siis ei tule eesnäärmehädad kimbutama ja ka muidu on meestel tugevam tunne.

Kevadine aeg on üldse selline, kus metsas leidub palju niisugust, mida suhu pista. Kogu Seppade pere on sõna otseses mõttes metsa poole hoidnud – kui Vahuri vanaema Siberist asumiselt tagasi tuli, elas ta kõrge vanuseni oma metsamajas, korjas taimi ja ravis nendega hädalisi. Pensioni sai riigilt viis rubla, aga ei kurtnud ja elas ära.

Ehk on just metsaelu see, tänu millele Sepp ise veel pika sammuga metsaradu mõõdab? Ka tema oli üks neist meestest, kelle uksele ühel 1986. aasta kevade varahommikul koputati. Järgnes pool aastat Tšernobõli. “Mina olin kokk, tegin seal pool aastat süüa, enne kui sügisel koju lasti. Raske öelda, kuidas oleks tervis siis, kui seda kogemust poleks olnud, aga praegu tundub, et pole hullu midagi. Eks see on ka mõtlemises kinni.”

Selle peale sööme ära mõned C-vitamiinist pungil kuusekasvud ja vaatame koprasaba jälge niiskel ojakaldal.

Teadmine, et mets pakub varju ja toitu, on sees ka Vahur Sepa kahel pojal ja tütrel. “Vanaema kunagises kodukohas on meil väike maja ja seal metsas oleme valmis igasugustele katastroofidele vastu minema. Plaanid on paigas, et kui midagi äkilist juhtub, siis saame seal kokku. Tuleb siis kes kuidas mööda metsi kohale!”

Aeg-ajalt jagab Vahur Sepp kogunenud tarkust ka Scoutspataljoni võitlejatele. “Inimeste teadmised ja kogemused on erinevad, hakkame ikka üsna algusest peale ja õpime, kuidas metsas varju leida ja süüa saada. Mida aeg edasi, seda vähem sellist teavet inimestel endil elu jooksul koguneb.”

Metsavaimu tembud

Igal seenesügisel eksib metsa inimesi, keda siis suure hulga rahvaga taga otsitakse. Eksiti ka sel ajal, kui inimesed metsaga rohkem sinasõbrad olid, ning midagi hullu selles iseenesest pole.

“Endalgi juhtub, et täitsa tuttavas kohas läheb mõte uitama ja ei saa ühel hetkel aru, kus oled, või imestad, et kuidas ma küll siia välja jõudsin,” muheleb Sepp. “Arvan, et metsavaim teeb vahel natuke nalja, vaatab, et mis see inimene nüüd siis teeb ka!”

Tal endal on sellisteks olukordadeks üks nõks – istub kännule ja seob korra jalarätid ümber. Just jalarätid, sest need olevat jalale kummikus ja saapas paremad kui sokid. Ja kui jalarätid on ümber seotud, siis on ka mõtted selginud ja lahendus kergem tulema.

“Pealegi on Eesti nii väike, et lõpuks jõuad ikka suure veekoguni välja ning siis on juba lihtne: kui on soolane, siis oled mere ääres; kui mage, siis on Peipsi,” juhendab Sepp veel lahkelt juurde. Tõetera on aga selles, et kui paanikat väldid ja hoiad meeles, et mingit ohtu varitsemas pole, on lihtsam ka tagasitee leida.

Mets muudab mõtteid

Ta ise magab igal aastal paar nädalat metsas, jälgib metsisemängu, uurib, palju linde kohal on ja kes platsi veel külastavad. Kui metsale on vaja vaheldust, läheb kalale. Ainuke asi, mis vaheldust ei paku ja mõtteid mujale ei vii, on linnaskäimine. Metsal on omadus inimesi muuta.

“Kunagi pidin lühikest aega tegelema jahiturismiga, mida ma tegelikult õigeks ei pea. Jahi eesmärk pole küttida suuri ja uhkeid loomi, aga turistid tulid voldikuga, et vaat, tahan seda looma! Üks miljonär oli aga pähe võtnud, et tahab niimoodi karu lasta, et vastamisi on ainult tema ja karu. Kripeldas küll, aga ta ikka rääkis mu ära. Vedasin kohale lavatsi, kus peal pikutada, panin palgi, kuhu püssi toetada ja viisin ta öösel varitsema kohta, kuhu oli lehmakorjuseid viidud, mida karud söömas käisid.”

Ise jäi Vahur eemale autosse passima ja pauku ootama. Aeg läks, vaikus kestis. Lõpuks helistas miljonär varitsuspaigast ja ütles, et võib järele tulla.

“Ta oli seal lamanud ja karu tuligi. Suur selline. Kuu paistis, öö oli selge. Mees vaatas optikasse ja valmistus laskma, kui karu tõstis pea ja vaatas talle otsa. Vähemalt mehele tundus nii. Iga kord, kui tulistama hakkas, vaatas karu talle otsa. Mees kartis algul, et kui midagi viltu läheb, võib karu teda rünnata, aga siis hakkas mõtlema, et kui erakordne see olukord on – selline öö, mees ja karu! Ja otsustas, et ei tulistagi! Et seda pole talle ju vaja!”

Sõidame aeglaselt mööda merikotka pesast, mis algul oli kalakotka oma. Merikotkad ajasid kalakotkad ära ja võtsid pesa endale. Tänavu aga läks suurtel ja tugevatel kehvasti – varesel õnnestus üks muna ära varastada ja pesas sirgub praegu vaid üks poeg.

“Looduses on kõik omavahel õrna, justkui nähtamatu niidiga seotud. Kui side lõhkuda, tuleb see karistusena ühel või teisel moel tagasi. Need looduseringid on huvitavad, väga huvitavad!”

Inimene peaks ennast loodusesse nii sobitama, et ta end seal hästi tunneks ja midagi segi ei pööraks.

“Oot! Peame korraks kinni!” Auto tõmmatakse tee äärde, loodusemees hüppab välja ja ruttab tee äärde.

“Näe, väike rästik on tulnud tee peale ennast soojendama, seda nad armastavad teha. Täna sõidavad siin kruusaautod, jääb veel alla!”

Loodusemees haarab kaika ja suunab sellega rästikupoisi metsa suunas. “Ta isegi ei sisise,” rõõmustab Sepp ja vaatab, et loomake metsa varju saaks. No muidugi, see on ju rästiku kodu ka.

Elukäik

Vahur Sepp

- Sündinud 1957 Siberis, tulnud koos vanematega kuuekuuselt Eestisse.

- Täiskasvanud pojad Jaak ja Mati ning tütar Kati.

Haridus

- Õppinud Luual metsnikuks ja samas kaugõppes loodusretkejuhiks.

Töö

- Jäägrina, metsnikuna, metsanõustajana, kutselise kalurina Peipsil ja loodusretkede juhina. Peab loenguid loodusest, loomadest ja looduses toime tulekust nii lastele kui täiskasvanutele.
mürka
Postitusi: 188
Liitunud: T Okt 31, 2006 10:04 am

Re: Sammalhabemega looduses...

Postitus Postitas mürka »

Hea lugemine, kuigi leht ei anna seda emotsiooni ja tunnet mis tegelikult tuleb kui Vahuri juttu kuulad ja koos temaga looduses liigud.
Ma ei tea kuipalju on foorumi külastajatest koos Vahuriga olnud looduses ja tema tegemistest osa saanud. Aga mida ta räägib on elust enesest. Paljugi asju mida ta on rääkinud siin aastaid tagasi koos jahis olles on nüüd täkkesse läinud.

Ärge nüüd hakake materdama, et mida sa ka tead ja kiidad siin.
küll siga pori leiab
nokasmaius
Postitusi: 91
Liitunud: T Aug 09, 2011 4:50 pm

Re: Sammalhabemega looduses...

Postitus Postitas nokasmaius »

Kui tohib, ma kiidan ka.
Teeks äri, aga aega ei ole; tööl peab käima.
Vasta