Eks peale kappadi-kappadi ole aruandest muudki lugeda. Olles ka ise ühel põllul karauulitamas, siis minu arust on kummaline tulemus, et letaalne heidutus ei anna suuremat efektiivsust. Aga ju kõigi peale kokku nii ta tuli. Selle tulemuse valgusel on vähe usutav, et letaalse heidutusega edasi minnakse. Heidutuse efektiivsuse seisukohast on väga oluline selle igapävane tegemine 3x päevas (nagu uuringu ajal kohustuseks oli). Meie põllul oli igatahes nii, et kui lõputärmin kukkus, siis 2 päeva pärast mustas lindudest. Ju tulevad uued karjad, kes varasemast midagi ei tea. Aga hirmus töö on see heidutus suurtel massiividel, kummardus põllumeestele kes suudavad.

Meil oli nii, et nii kaua, kui letaalselt põllult ei kukkunud midagi, ülbasid haned ka mitteletaalsel põllul (võisid kõndida koeraga neile 25m peale). Kui letaalsel hakkas letaalset juttu tulema, muutus olukord ka mitteletaalsel. Põldude vahe oli mõnisada meetrit. Eks nad said aru, et nalja pole.

Ei vaidle Kakukesele vastu, ei tea, sest ise ei käinud mitteletaalsel põllul. Isegi kui nii on, siis kahjuks ei võimaldanud kasutatud metoodika sellist "ülekandumist" mõõta (ju ei ennustatud sellist efekti). Ja praegu on uuringu tulem linnuvaatlejatele (kes nagunii kära tõstsid) üheselt meelepärane - letaalsel heidutusel pole mõtet.

Minul on iseenesest natuke teistsugune kogemus. Parkisin auto süstemaatiliselt teele millest ühel pool asus letaalse heidutuse põld - seal ei lasknud linnud 200 m pealegi. Teiselpool teed põllul 30m pealt jalutasid aeglaselt kaagutades kaugemale kui püssi välja võtsid, selle kolistades ära laadisid (poolautomaat) ja astuma hakkasid. Lollid need linnud nüüd küll pole

Kui letaalset heidutust (ehk jahti) ei lubata, siis eeldatavasti ei käi jahimehed ka mitteletaalset heidutust tegemas sama patrulltiiru ajal. Seega palju õnne põllumeestele - mitteletaalheidutajatele.

BM

Ei ennusta ka jahimehele, letaalheidutajale kerget põlve. Järjest enam kohustusi ja koormisi laotakse ühiskonna poolt jahimehele (kes iseenesest peaks olema vaba hobiga tegeleja) igal võimalikul viisil. Vaat kui seovad veel kevadise hanejahi otsese kohustusega ja kahjustuste vältimisega, tegematajätmisel suured trahvid. Uuringu ajal pidi 30 päeva karauulitama (iga päev kolm korda). 40 jahimehega seltsile (seda enam kui piirkonnas kohapeal elavaid jahimehi vähe) on see väga suur "töö koormus". Uuringu aegsed ~40 letaalheidutuspõldu x 30 p x 3 jahti teeb 3600 jahti kuu aja jooksul. Ja kindlasti on kaitset vajavaid põlde tunduvalt rohkem. Vaadates sellele peale, ütleks, vahest oleks isegi hää kui asjast asja ei saa.

Eks see sõltub, kui kummargile jahimees end ise laseb. Meite maadel oli üks letaalpõld, kus elus pole hani maandunud. No see selleks - põllumeestega muidu oli kokkulepe, et mitteletaalse osa, patrullimise, päevikud, aruanded jms teevad nemad, jahimees siis oleks tegelenud letaalse osaga.

No ja kuna sellel ainukesel letaalpõllul ka sel aastal hani ei maandunud, siis läkski nii, et jahimehed istusid kodus ja põllumehed rallisid gaasipaugutitega päevad läbi ringi. Toimisid küll aga kõrvalt vaadates tundus üsna hull töö - tasuvust ei oska hinnata.

Kõige puhtam töö kõige kiiremini tehakse hernepõllus. Külvisenorm keskeltläbi 100 tera ruutmeetril on piisavalt vähe, et rahulikult toimetades näiteks poolte seemnete äraviimisel põld hukatusse saata. Kahju ei teki vaid söömisest- hani ei ole varblane, kuigi hernetõusmed on tugevad, suudavad nad peal paterdases neid ohtralt murda. Sõltuvalt kultuurist võib 2 nädala jooksul tekitatud kahju- mai algusest mai keskpaigani tähendada seda, et põllule kombainiga asja pole. Rahvasuu vahel räägib, et tärganud hernest hani ei puutu. Pildil näha väljakistud taimed, tera otsast nahka pandud.