Jah,seadus keelab ja käseb koeraomanikku aga lugupeetud,käige nati maal külades ringi(piirkond pole tähis) ja ma tahaks kuulda,palju te ÜHEpäevaga näete lahtisi ja nn. hulkuvaid koeri külavahel?Paljudel pole ka mingit kaelarihma,suukorvist ja muudest vidinatest rääkimata.Ja kui nüüd kohalik konstaabel peaks hakkama neid koeraomanikke otsima,et korda luua,siis muudeks asjadeks tal enam aega ei jääks.
Seadus on ilus küll aga mis sunniks koeraomanikke maal koeraseadust ka täitma?Paberil on muidugi ka vastutuse määrad kirjas aga meil on vaba riik vabad koerad.Tundub,et maal ongi see paberil olev koeraseadus just ametikoerte kohta kehtiv(jahikoerad,valvekoerad,igasugu politseikoerad),nemad peavad täpselt seadust järgima aga naabri Mari segavereline londu liigub oma seaduse järgi.Eksin või?

Mina küll sellepeale lootma ei jääks, et kui keegi rihma otsas koera jalutab ja see koer ilma suukorvita, et siis asi ohutu. Endal kogemus olemas, kus perenaiseke ei jõudnud oma hunti kinni hoida ja teisel pool tee äärt kõndides otsustas hunt mul kintsust tüki välja rebida. Seadus võiks olla nii, et nendel suurtel lillenuusutajate tõugudel peaks olema suukorv kindlasti olemas, keda peremehed/naised taltsutada ei suuda.

Viisid asja edasi politseisse või mis edasi sai?

Kuna tegemist oli oma tänava inimesega, siis lahenes asi omavahel ilusti ära, muidugi pärast seda ei käinud neiu enam koeraga jalutamas ja koer istus ketis edasi. Ning ka ise nüüd ettevaatlikum koerte suhtes.

Seda juhtub jah,et mõni neiu oma koeravolaskiga jalutama läheb ja koera pidada ei jaksa.Nägin Tartus Annelinnas elades kui pereema läks kaukaaslasega ilma suukorvita jalutama ja samas liikus ka teine naine oma pitsuga,lahing oli ikka võimas,kuigi mõlemad koerad olid rihma otsas ja püüti omanike poolt kaugemale tirida.Koerte jõud käis lihtsalt naiste omast üle ja mõlemad ilma suukorvita.Hiljem üks naistest veel selgitas,et temal nii vagune peni ja nüüd häkki.Lugu oli linnas.
Maal, metsas aga lahtine suukorvita koer tavaline,enda kogemus,et kui jutub ründama,tee nagu võtaksid maast kivi või kaika,vähemalt korraks tõmbub tagasi.Koera eest sa ära ei jookse,teed asja aint hullemaks kui jooksu pistad.

Tõenäoliselt ei eksi, maal on kindlasti vähem ütlejaid ("eluaeg ju nii koeri peetud" jms), aga kui järjepidavalt kohalikule konstaablile ja/või omavalitsusele märgukirju või avaldusi kirjutada, siis nad naaber Mariga tegelemisest ei pääse. Muidugi võib juhtuda, et naaber on konstaabli ema sõbranne ja seetõttu veidi ebamugav ülesanne, aga ega ta kuskile ei pääse. Kui kaebus on olemas, tuleb sellega tegeleda.

Teine variant - mis küll veidi ebatõenäolisem, sest paljud omavalitsused on väga piiratud eelarvega ning seetõttu puudub neil pidev leping mõne varjupaigaga, aga mõnedes piirkondades siiski toimib - kutsud hulkuvale koerale varjupaiga auto järgi.

See varjupiga auto järgi kutsumine- Kohila valla eelarve järgi ca 3 * aastas ja kõik. Hinnad ikka väga kirved. Aga kirjalik avaldus kohalikule omavalitsusele- see nende otsestes ülesannetes sees paneb tavaliselt asjad liikuma. Kui 1 kord ei aita, siis edasi nagu maris juba mainis. Kui abi ikka ei tule, siis edasi politsei...
Põhiline on järjepidevus.
Lisaks jorrile, et vanad "maainimesed" on palju mõistlikumad ja arusaajamad ning ei lase oma penisid metsa naljalt hulkuma. Enda tähelepanekute järgi see ikka rohkem nn. uuselanike (nagu ka antud juhus) rida- minu maa ja teen mis tahan.

Mõned mõtted:
Eesti Loomakaitse Selts ei kaitse tõepoolest loomi ega linde, vaid pigem koduloomi. Ja erilist tähelepanu osutatakse koertele-kassidele. Targem on siis asjadest rääkida õigete nimedega ja lähtudes ühest eelnevast ettepanekust nimetada selts ümber Eesti Koerte ja Kasside Kaitse Seltsiks, kelle kõrvalharrastuseks on ka vahele võtta mõned hooletud hobuse- ja lehmakasvatajad.
Ka mul on halvad mälestused koertega, üks elajas kiskus end peremahe käest lahti ja tormas 100 m pealt mulle ja mu vanemale sõbrale kallale. Päästis see, et haarasin 2m pika aiateiva ja koer kaotas vastuhaku tõttu julguse. Ohtlik on õhtusel ajal liikuda linnalähedasel põllumaal, kus suuri hunte jooksutatakse, rattasõidust või jooksutrennist ei saa rääkidagi. Ääretult ebameeldiv on siis hirmu tunda kui koeraomanik oma möirgavat koeravolaskit kinni hoiab ja mind rahustab, et ta koer ei hammusta kedagi. Muidugi tuleb lähtuda mõistlikkusest, mõni pisikoer on tõesti hea südamega ega tee kärbselegi liiga. Imelik on nõuda bolonkale suukorvi.
Metsas hulkuda ei tohiks aga ükski koer, seal tohivad liikuda jahikoerad jahipidamise käigus. Jahikoerad reeeglina ei ole inimese vastu agressiivsed. Vene ajal oli lausa kohustus lasta hulkuvaid kasse ja koeri, nüüd on see kuritegu. Ei kutsu üles seadust rikkuma, aga ei arva ka, et jahimehed peaksid vabandama kui metsas lasti hulkuvat peni. Me ei pea vabandama seadusandluse ilmselgete puudujääkide eest. Kõrvalseisjana ei mõista ma laskjat hukka, seadus ei kohusta mind avalikult hukkamõistu üles näitama, hukka mõistan ma selliste seaduste loojaid, mis võimaldavad koertel kassidel metsas linde -loomi hävitada. Las siis seadusloojad loovad mehhanismi, kuidas selliseid hulkureid reaalselt metsast kõrvaldada.
Tõstan üles hoopis küsimuse: miks loomakaitsjad on loonud olukorra, kus koduloomad on priviligeeritud olukorras võrreldes metsaloomadega. Kõik saavad aru, et väikekiskjaid tuleb küttida, aga kassid ja koerad on metsas nagu pühad lehmad. Kas kodulooma elu on väärtuslikum kui metslooma oma? Koeri murdev hunt tuleb ära lasta, aga kitsi murdev koer on püha loom. Kährikud hävitavad linnupesi ja neid tuleb küttida, aga kassid nagu ei hävitaks, kassi peame metsast süles koju tooma.
Kui jama hulkuvate koertega liiga suureks läheb, aitavad hundid, huntide arvukust tõstes teevad nad metsa puhtaks, neile on see puhastusoperatsioon lubatud, erinevalt inimestest. Küll siis oma koeravolaskeid ukse taga hoitakse kui hundid aia taga võimalust ootamas. Nad tõmbavad ka kuudist koera välja, üks tõmbab ketist ja teine murrab.
Ülaltoodut ei saa surmtõsiselt võtta.

Sul Teder kuldsed mõtted- jõuaks need ainult loomakaitsjate ajudesse Kui Kohila vallas paar korda lehe kaudu kuulutati, et koerapüüdjad tulevad, siis millegipärast ei näinud ei alevis ega vallas paar päeva ühtegi krantsi ringi silkamas. Järelikult on võimalik ka neid nii kinni panna, et "kett" katki ei lähe ja võrk läbi "ei roosteta".

Igavene teema,hulkuvad koerad.Ses suhtes igatsen ma küll vene aega taga .Oh,kui hea,et lõpuks on probleemile ka lahendus leitud:tuleb lihtsalt raba äärde,kitse murdnud penile varjupaiga auto järele kutsuda .

Saime seekord ajust kolm vasikat kätte,üks oli nagu suur kits.Asja lähemalt uurides sai põhjuse ka selgeks.Koerad olid teise nii ära purend et see vaevu komberdas ja kui keegi mulle pärast sellist vaatepilti tuleb ütlema et hulkuvat koera ei lase,siis ma saadan ta küll teate ise kuhu...

Aga Sooviku,kas vene ajal hulkuvaid koeri-kasse metsas polnud,oli ikka, aint siis karistati pahadegijat karmimalt.Koera ja kassi naha eest isegi maksti raha ja kuna oli nahamüügi plaan igal jahimehel kanda,siis koer-kassinahk sinna plaani täiteks läks.
Arvan,et nii nagu Aivar ütles,et koerapüüdja hirm mõjub neile hulgustele paregu vist kõige paremini.Muu selline,et võta võeras koer metsas kinni ja varjupaiga autojutt on jama.Omagi koer ei anna alati metsas end kätte,no mis siis veel võeras koer teeb?

Seda ma räägingi,et karistati karmimalt ja keegi ei tõstnud"Pärnu Kommunistis"kisa,et jahimehed on mõrtsukad.Oli ka paika pandud piir,kust maalt oli hulkuv koer.Korra oli see maa vist isegi 50 meetrit majast.Metsas läks hulgus aga kindlasti nahaplaani hulka.Ei olnud mingeid varjupaiku aga ka kodutuid koeri-kasse oli vähem.

Täna reporteris ka mingi koerajama rakvere lähedal, vaadake sis

Sellised raisad tuleks üles leida ja jahimeeste hulgast välja visata. Õudsalt tigedaks teevad sellised asjad.