Hundid

[Ats]

http://www.sakala.ajaleht.ee/3586247/hu ... riivi-taha

Huntide veretöö sulges Viljandimaa lambad luku ja riivi taha

Tarvastu valla lambakasvatajad on nõutud: viimase aasta jooksul on võsavillemid seal kandis juba liiga palju veretööd korda saatnud.
Murese talu perenaise Mirja Armi sõnul on ka varasematel aastatel karjas murdmisi olnud, ikka nii korra või kaks suve jooksul, ja sinnapaika on see suurema kärata jäänud. Mullu võis aga kokku lugeda vähemalt 12 korda, kui hunt Murese karjas maiustamas käis.

«12 korrast teatasime keskkonnaametisse. Algul polnud me ju aga kindlad, kas see on ikka hunt,» tähendas Arm ning rääkis, et toona elas kari veel vabalt karjamaal ja seda rüüstati vahepeal lausa iga nädal. Mõned neist röövretkedest sai siis ühtekokku arvatud.

Korralik tõendusmaterjal

Arm nentis, et nende pere ise pole hunti näinud, kuid üks mees, kes lambaaia taga metsa oli teinud, oli silmanud suurt isendit traktorist mööda kõndimas. Samuti on Vambola jahiseltsi esimees Tarmo Arak ajalehes Tarvastu Teataja märkinud, et valla metsades liikuvad hundid tulevad eelkõige Pahuvere soost ja viimasel ajal on pesakond tekkinud ka Ennuksemäele. Seal korraldati jaanuaris jaht, kuid kolmest hundist ei tabatud ühtegi.

Igatahes Murese talu jäi möödunud aastal hundirünnakute tagajärjel ilma 110 lambast. Osa neist hukkus, osa tuli hukata.

Nädalapäevad enne Murese viimatist hundirünnakut, 7. jaanuari hommikul tuli Jakobimõisa külas Jüri talus perenaisele Kadri Nugisele tema viie jäära asemel vastu vaid kolm. Ühe looma leidis perenaine pooleldi puretult aedikust, teise oli kiskja tervenisti minema lohistanud.

«Jahimehed ütlesid ka, et see on hundi teguviis. Tema sööb ju puhtalt. Koer on see, kes lagastab,» märkis Nugis ja rääkis, et kui ta asja avastas, kutsus kohe kohalikud jahimehed kohale. «Sel ajal oli ju veel paks lumi maas. Mõtlesin, et võib-olla saab jälgi ajada või midagi.»

Jüri talu perenaine teatas ka keskkonnaametisse. «Inspektor oli tunni-paariga kohal. Lasi seletuse kirjutada ega hakanud üldse kahtlemagi, et oli hunt – jäljed olid ju maas.»

Samas nentis Nugis, et kui tõendusmaterjal poleks nii selge olnud, olnuks raske hunti kahtlustada. «Siin on ju täiesti lage, suured metsad on meist kaugel ja igas ilmakaares on mõni maja. Suvel siin viljavõtu ajal üks külamees ütles ka, et ta oli hunti näinud, aga teised kõik naersid, et mis sa nalja teed: nii lageda peale hunt ju ei tule.»

Vaba põli sai läbi

Nüüd on Jüri talu seni vabapidamislaudas elanud jäärad nagu utedki luku ja riivi taga. Kokku on villakandjaid majapidamises veidi rohkem kui 40.

«Lambad poegivad parajasti,» lausus perenaine ning lisas, et varem käisid nemadki päevasel ajal väljas.

Nõndasamuti on vaba põli läbi Murese talu lammastel. Kui varem said nad karjamaal ringi kepselda nii suvel kui talvel, siis praegu on nad lauda juures aedikus.

«Ehitasime sinna hundiaia. Sellise, kus on elekter üleval ja all,» märkis Mirja Arm.

Ükskord lumega oli hunt aga sellestki üle hüpanud. «Ta vist ei saa elektrit, kui kõik neli jalga on õhus,» tähendas perenaine ning meenutas, et hunt tuli lauda ukse juurest sisse nii, et kitsas aias polnud lammastel kuhugi pageda. Ühest lambast saigi ta juba kinni, aga õnneks ajas suur karjakoer end jalule ja peletas ta minema.

Nii jäi susil suutäis saamata. Lammas siiski terveks ei jäänud.

«Pidime ta ära tapma: oli teine ikka nii palju räsitud, et elulooma poleks tast olnud,» lausus Arm ning nentis, et kui hunt juba lamba kaela kallal on käinud, siis üldiselt polegi muud teed kui lammas lihaks teha. «Suvel ma ikka lootsin veel, et on, kui siin oli kümmekond lammast räsitud. Väljast ei paista ju nii väga välja, võib-olla näed natuke verd. Aga kui pärast tapad, on sees verevalumid...»

Nõutult kevadele vastu

Mis nüüd kevadel saab ja millistel tingimustel umbes 350-pealine lambakari karjamaale pääseb, ei osanud Mirja Arm öelda. «Eks me looda, et ei ole hundikarja ligidal. Muidu tähendab kevad ja suvi suurt tööd: lambad igal õhtul lauda juurde ja siis hommikul jälle välja ajada.»

Kui mullu hundid soojal ajal karjas käima hakkasid, võttis pererahvas kasutusele niisuguse meetodi, et ööbis vaheldumisi autos lambakarja keskel. Nimelt ei mahtunud villakandjad kõik lauda territooriumile ära. Autost karja keskel oli aga kasu ainult siis, kui inimene oli sees. «Kui keegi magas seal, siis hunt ei tulnud. Aga kui jätsime auto niisama sinna, sai ta sellest aru ja tuli ikkagi,» rääkis Mirja Arm.

Otseselt huntide vastu ta oma sõnul ei sõdigi. «Loodus on loodus,» tähendas ta. «Süüd võiks näha hoopis selles, et neid metssigu nii palju kasvada lasti ning selle tagajärjel hunte nii palju tekkis. Nüüd neil ju sigu siin enam süüa pole ja nad otsivad toitu mujalt.»

[koll]

Hundikari piiras põdrakütid sisse Sakala


Kui Kärstna jahimehed põdrapullide peibutamiseks vilest põdralehma häält välja puhusid, ilmus kohale üheksapealine hundikari ja piiras nad ümber.

Kogu see lugu juhtus ülemöödunud nädalavahetusel Muti järve lähistel. Septembri keskel algas varitsusjaht põtradele ja tol hommikul oli kümmekond Kärstna jahimeest varitsusest huvitatud. Nii mindigi ühe või kahe mehe kaupa eri kohtadesse ning hakati põdralehma häält matkima. Põtradel käib parasjagu jooksuaeg ja kui jahimees suudab emaslooma häält piisavalt hästi järele teha, võib mõni pull talle päris lähedale tulla.

Kohtumine huntidega

«Järsku üks kütt siis vaatas, et mis seal metsas on – kas rebased või... Mitu looma passis,» rääkis Kärstna jahiseltsi esimees Henno Kallas, kes kogu jahi aja oli küttidega ühenduses olnud. «Kui jahimees optikaga püssist vaatas, nägi ta, et polegi rebased, vaid on üheksa hunti.»

Lisaks kolmele täiskasvanule oli seal kuus kutsikat. Suured hundid olid tulnud kaarega põdralehma hääle peale, mida jahimees tegi. Ega nende peletamiseks muud suuremat ette võtta saanudki kui püssist pauk õhku lasta, sest praegu neid veel küttida ei tohi. Hundijaht algab novembrist.

«Vana jahimees neist huntidest ei ehmata, aga võib-olla natuke ärevaks teeb küll, et põdralehma hääle peale tulevad vanad hundid teda piirama, üks ühelt ja teine teiselt poolt,» märkis Kallas ja lisas, et tagantjärele on see huvitav lugu, aga metsas võis ikka vähe kõhe olla.

Kui viimased aastad välja jätta, ei ole hundid Henno Kallase sõnul seal kandis muret teinud. Jahiseltsi on ta Kärstnas juhtinud juba üle 30 aasta ja teab rääkida, et üks või kaks hunti on talviti nende maal ikka liikunud. Kui neid on vahel ka kolm olnud, pole see traagika, sest hunti võib tõepoolest nimetada metsa sanitariks. «Aga kui neid on üheksa karjas ja me teame raudselt, et kusagil liigub veel kaks hunti, kes on jahipidamiseks karjast lahku löönud, siis on seda juba palju,» lausus ta.

Jahiseltsi esimees teadis veel rääkida, et sellessamas Muti looduskaitseala piirkonnas, kus hunte märgati, oli üks hommik varem nähtud kuut põdralehma ja kahte pulli. Põdralehmadel aga ei olnud ühtegi vasikat. «Sellist olukorda pole meil varem siin olnud. Ei ole raske arvata, kus need vasikad jäid,» tähendas ta. «Võib-olla üks vanalehm ei toonudki vasikaid ja alati võib hukkuda üks või kaks, aga hundid on kuus või seitse vasikat ära söönud.»

Kütid tahavad hundilube

Nii on Henno Kallas seda meelt, et hundilaskmislube on Viljandimaale juurde vaja. Ta meenutas, et kaks aastat tagasi, kui seakatk hakkas levima, ei saanud meie maakond ühtegi hundiluba, kuid juba toona nägid nad üheksat hunti ning rekordkari, mida kütid on märganud Kärstna ja Vambola jahiala lähistel, küündis suisa 11 isendini. Möödunud aastal oli selle kandi küttidel taas võimalik hunte lasta ning Kärstna mehed said kätte ühe ja Vambola omad kolm. Too kari, millest nüüd juttu oli, jäi toona puutumata.

Lisaks sellele teavad kütid teisest hundikarjast Pahuvere soos. «Neid on meie andmetel järel kolm looma ja seega räägime kahe karja peale kokku 12 hundist, kes siin Kärstna, Vambola ja Karksi jahimaadel elavad,» tähendas ta ja ütles, et lahendus ei ole üks või kaks hundilaskmisluba. «Teisest küljest, kui neid hunte jääb järele üks või kaks, siis jahimeestel ei tule ju mõttessegi, et läheks hundijahti. Las nad siis ollagi metsa sanitarid, aga kui neid on nii palju, on aasta või kahe pärast tulemus selline, et hakatakse rohkem koduloomi murdma.»

Jahiseltsi esimees tähendas, et metssigu, kes on hundi põhilised saakloomad, sisuliselt piirkonnas enam pole, metskitse arvukus on tagasihoidlik ja põdravasikad süüakse ära. «Kui edaspidi üheksane hundikari nälga jääb, siis küll enam garanteerida ei saa, et hunt üksikule seenelisele või marjulisele kallale ei tule,» nentis ta. «See ei pruugi kohe juhtuda, aga sama poliitika jätkudes võib see aasta või kahe pärast kõne all olla.»

[usoPM]

Kui ma võiksin oma otsustes olla sama emotsionaalne, kui hr Kallas oma väljaütlemistes, siis paneksin kohe Kärstna jahipiirkonnas hundijahi kinni. Kui lubada Kärstnas hundijaht pidada, siis saab pärast mõne hundi küttimist hr Kallas kohalikele inimestele rääkida, et marjuliste ja seeneliste ellujäämine on puhtalt tema tegu. Kui aga Kärstna jahipiirkonnas hundijahti ei lubata, siis ei saa ka kõigi marjuliste-seeneliste ellujäämises hr Kallast kiita. Tahan sellega öelda, et avalikkuse hirmutamine ei ole kindlasti see, mis küttimisettepanekut kuidagi suunaks. Selle asemel võiksid asjaosalised saata vaatlusandmeid.

[aivar00]

tsiteerin:
Tahan sellega öelda, et avalikkuse hirmutamine ei ole kindlasti see, mis küttimisettepanekut kuidagi suunaks.

Ei maksa süüdistada jahimehi hirmutamises. Sama taktikat kasutavad ka riigiametnikud ( kasvõi seakatkuga seoses) päris tihti ning ajakirjanikud tahavad, et nende artiklid ikka "müüksid" .

[usoPM]

kui teil on tehtud hundivaatlusi, siis saatke koos koordinaatidega meile Ulukiseire@envir.ee

[aivar00]

Ma ei pidanud silmas hunte. Peale kiskjate on Eestimaalastel ka muid elajaid ja muresid kui ainult hundid või nendega hirmutamine.

[aadu kadakas]

See, et kuskil on ajakirjanduse võimendusel nn emotsionaalseid jahimehi, ei tähenda, et riigiametnik peaks ülbitsema. Ega see vist huntide tegelikku arvukust muuda, küll aga teatud jahimeeste suhtumist sellesse tegijasse metslooma.

[GC]

See, et kuskil on ajakirjanduse võimendusel nn emotsionaalseid jahimehi, ei tähenda, et riigiametnik peaks ülbitsema. Ega see vist huntide tegelikku arvukust muuda, küll aga teatud jahimeeste suhtumist sellesse tegijasse metslooma.

Kurb kui teatud jahimeeste suhtumist hunti muudavad ajakirjandus, emotsionaalsed jahimehed ja ülbe ametnik!
Looma võiks ikka tundma õppida ja selle põhjal oma suhtumist kujundada.

[Jaanes Partsioja]

Lugemist: http://pr.pohjarannik.ee/?p=19639

Lugupeetud (või mitte ) hundikaitsjad: Kui ikka hundul söödabaas sigade puudumisel ära kaob, leiab hunt julguse tulla inimasustuste lähedale süüa otsima. Mul üks sööt 280 meetrit küla äärmistest majadest, sigu seal ei käi (katku surid ), aga sellel aastal on hakanud seda külastama hundud. Rajakaamera pidid olemas. Situvad ärakuivanud sigade SPA lohku ja söövad vilja.Jutt on tõene, sitas on kitsekarvu ja nisuterad. Ühe öise pildi peal situmine kenasti näha.
Kähriku sitt see ei ole. Panen siia pildi ka ülesse, kus SUSI laiab söödaplatsil.

Olen enam kui kindel, et selliseid ja hullemaid artikleid tuleb veel ja veel. Nagu eestis tavaks tegelema hakatakse tagajärgedega, mitte ennetusega. Ma saan aru, et mõnel "kallis tool" istumise all ja tuleb enda toolil istumist - kaasaarvatud töötegemist tõestada. Paradoks on see, et nii kaua, kui Eestis on veel metsa palju, ei kao need hundid kuhugi. Hunt on väga tark ja pidevalt arenev loom. Kunagi kui hundid olid lindpriid ja peeti meeletuid hundijahte, ei suudetud populatsiooni nulli viia.
Nüüd oleks otsustajatel parim aeg peeglisse vaadata ja hakata asjaga tegelema. Mitte jälle nii, et jahimeest karistada, vaid mõistliku koostöövormis hakata aduma eesseisvaid probleeme.

Jõudu jahimeestele ja hundukaitsjatele!
Lugupidamisega:
Jaanes.

[Anti]

Järvamaale esimese ringiga 8 luba.
Mulle jääb selgusetuks, mida Hr. Partsioja selle emotsionaalse kirjaga taotleb?
Aastaringset küttimist? Lindpriiks kuulutamist?

PS! Juttu söödal käivatest huntidest, aga pilt ainult ühest hundist? Võiks siis ikka kogu karja näidata.

[Jaanes Partsioja]

Anti. Pööran lihtsalt tähelepanu asjaolule, et asi kisub hapuks. Ei ole vahet kas 8 või 3 luba - kerge ei ole see hundijaht kunagi olnud. Ja ei ole minu teema kellelegi midagi tõestada, nii sulle, kui mulle neid kohustusi järjest enam kaela topitakse. Ma ültse ei imesta, kui riik ühel momendil arvab: et kiskja kahjustused tuleb jahimehel kinni maksta. Loodan muidugi , et nii ei lähe. Aga teades kuidas asjad viimase 25 aasta jooksul liikunud on, siis ei olegi midagi uut selles, et seadusi kirjutavad "Kõige targemad , jne. jne "
Sai nüüd kahe jutuga aur välja lastud, lähen teen tiiru loodusesse.

Kõigile turvalist jahti.
Lugupidamisega :
Jaanes.

[Anti]

Kahtlen, et jahimeest saaks kohustada kiskjate kahju korvama selliselt, et riik määrab fikseeritud küttimismahu ja jahimehel seal mingit sõnaõigust pole.
Küll siis elu kiiresti "pole hunti, pole probleemi" lahenduseni viiks ja seda ei saa riik lubada. On ju kohustus suurkiskjate teatavat populatsiooni hoida.
Hetke kava lugedes on riiklik eesmärk hoida mandril ~20 hundipesakonda võimalikult ühtlase jaotusena üle maalapi. Kui on eesmärk, siis järelikult ollakse valmis ka selle koguse huntide kahjud korvama.

Lõppkokkuvõttes on parim regulaator siiski loodus ise ja nendes otsustes pole sõnaõigust ei Sinul, minul, ega ka USO spetsialistidel.

[aivar00]

Tsiteerin:
Kahtlen, et jahimeest saaks kohustada kiskjate kahju korvama selliselt, et riik määrab fikseeritud küttimismahu ja jahimehel seal mingit sõnaõigust pole.

Neid "kahtlejaid" ennegi olnud. Tundud olevat lühikese mäluga või sinisilmne. Meenuta näiteks lähiajaloost metssigade "norme". Mis sellest tolku oli, et jahimehed ja kohati isegi jahindusnõukogud sellele otsusele vastu olid. Riik ütles ( õigemini riigivõimu esindaja) - kui ei täida võtame jahimaa käest ära.

Edasi meenuta näiteks antud hetkel kehtivat Jahiseadust jne. Muudest elualadest näiteid tooma parem ei hakka .

Nii et selle kandi pealt Jaanesel täitsa õige jutt - praegu kui hundil peamine söödabaas sigade näol metsast praktiliselt kadunud, huntide arvukus USO ja muude tegelaste arvates normis. Jahimeeste ning loomapidajate arvates jälle liiga kõrge. Siin on riigil kõige lihtsam viibutada alguses näppu jahimeeste poole - küttige aga. Kuna hunt on väga raske saakloom, siis ühel hetkel, kui kahjunõuded on muutunud liig suureks panebki riik jahimeestele järjekordse kohustuse veeretades enda eelnevalt "tegevusetuselt" vastutuse.
Meenutagem lähiajaloost kasvõi sigade katku teemalisi uuringuid. Nüüdseks kui katkutipp on juba Eestist üle käinud alles leiti raha uuringuteks kuidas katk levib ning hakati nn. pinnaseproove, kärbseproove ja igatsugu muud paska laipadelt kokku korjama ning analüüsima.

[Anti]

Sinisilmne paistad sa ise, kui võrdled siga ja hunti. Ühel juhul on keskmise jahimehe huvi võimalikult suur arvukus, teisel juhul selline huvi puudub. Ühesõnaga hundi puhul on jahimehe jaoks täiesti valutu viia oma kohustused 0€ peale.
On muidugi ka erandeid, kes saavad aru, et meie jahifauna võiks olla võimalikult lai, st iga loomaliiki mõistlikult esindatud.

See, et üks hunt (ei saanud kinnitust, et neid seal rohkem oleks) on külast 280meetri kaugusel asuvale söödakohale sattunud, ei ole nüüd küll näitaja, et hunti palju on ja kõik vaja maha tappa. Murdmiste arv on võrreldes aasta varasemaga pea 40% vähenenud. Seega on seis ju paranenud!?!
Kadunud toidubaasi (metssiga) osas, ma näiteks väidan vastu, et hunt tarvitab edukalt toiduks ka metskitse, kelle arvukus on kenasti kosunud.
Seda võib ka Jaanese postitusest lugeda. Tsiteerin: .."sitas on kitsekarvu ja nisuterad"

[rajaleidja]

Ma pole kunagi arvanud, et hunt tuleks metsast likvideerida ja pole hundijahti pidanud, kui luba pole antud. Aga viimasel ajal on muutunud see hundi poliitika ikka jahimeestele näkku sülitamiseks. Seoses jahindusnõukoguga on tulnud selle asjaga tegeleda ja kohe päris ausalt, härra riigiesindajate vabandused, miks kuskil limiit just selline on, on neid endit ka naerma ajanud. Vabandusi ja põhjusi otsitakse nii kaua, kuniks jahimees loobub. Aga mille kasuks ta loobub? Eks ikka vanaisa loa kasuks.
Murdmisi on vähem. Jah, on küll vähem. Aga lambakasvatajaid on ka vähemaks jäänud. Ja need, kes on alles jäänud, valvavad oma karja kordades karmimalt. Aruanded kannatavad kõike. Ja kannatavad ka pesakondade välja jätmist ja ametlikult ongi meil väga vähe hunte ja kohe varsti surved välja nagu põdergi. Nii palju hunte, kui sellel aastal, ei ole kunagi varem Viljandimaal nähtud. Kui keset päeva hundikari poseerib keset teed ja laseb ennast rahumeeli pildistada, siis see ei ole enam normaalne. Kas see on normaalne, et suurkiskjate limiidi jagamise koosolek tehakse ära enne osasi jahindusnõukogu koosolekuid? Milleks neid jahindusnõukogusid siis üldse teha, kui asjad otsustatakse enne juba ära?