Kui on olemas lagedad ja sirged kraavid siis pole probleemi vindiga laskmisel.Meie jahimaadel tingimused teised.Enamus laske tuleb sooritada kas läbi kõrgjaste või läbi oksaraagude ja siis on siledal eelises.

Lõpetasin just nahastamise,loom kaalus 18 kilo,kolju annab kindla kulla . Vana isane, ilus suur must nahk aga auke täis ja turi ning esikäpa tagune mädakolletega.Keegi oli parajate hundihaavlitega "õnne"proovinud!Saan aru kui sileraudsega lastakse kraavide või kitsaste jõgede - ojade peal ,aga mida põrgut teha seda haavlitega Pärnu jõel,kus laius kohati 40-50 meetrit.Iga kord ei hüppa vette ka,eriti veel kui jäälahmakad kalda peal sulamata ,sügavust 2m ja enam.Asi hakkab üha rohkem jahikategooriast šadismi suunas kalduma.Ei kirjutaks sellest nii pikalt kui see sel kevadel 4.kord poleks.

Huvitav on see, et sügise poole tikuvad koprad rohkem välja hingama ja kevade poole sisse hingama.
Paar viimast tatipulka mida lasin, tekkis küll tunne, et loom lasi kopsud vee all õhust tühjaks ja kui rahulikuks jäi, tulid kui korgid pinnale.

Viimasel jahipäeval lasin kopra, 1,15 m pikk. Kolm pauku kartetshi ja noaga lõpetasin piinad. Kaldalt kukkus esimese pauguga vette, ning kolmandaga jäi kaldaäärde ulpima. Kui kaldale tõmbasin, siis veel hingas ning pidin noaga ta piinad lõpetama. Vintske hingega loom... Jahil käin kombiga, aga vette ning alati ka kaldale igalepoole vindiga ei lase. Vees pole probleemi, minu koprad on alati pinnale tulnud- tuleb vaid veidi aega oodata. Jões on muidugi vooluga raskusi, kuid abiks kummipaat ning enamasti lasen natuke ülesvoolu, sest siis jõuan paadiga ette.