http://www.ejs.ee/keskkonnaamet-kinnitas-hundi-esmaseks-kuttimismahuks-61-isendit/?fbclid=IwAR0YDUJg_HYhjAd8QNGclvcrbSpGF8EQ1ryr9TjCDC8Ke42Rzat9OBsuKwA

Huvitav,selle jutu järgi enam lipujahti hundile pidada ei võigi?

Samast artiklist...
...„Tänavu tekitas poleemikat kahtlus, et hunt ründas Hiiumaal inimest. Keskkonnaameti ja -agentuuri eksperdid uurisid väidet kohapeal, kus selgus, et tegelikult põhjustas rünnaku hoopis koer...
Ja nii lihtsalt see hundi materdamine käibki...!

See vist pigem seal uudise kirjutaja omalooming.

Samast artiklist...
...„Tänavu tekitas poleemikat kahtlus, et hunt ründas Hiiumaal inimest. Keskkonnaameti ja -agentuuri eksperdid uurisid väidet kohapeal, kus selgus, et tegelikult põhjustas rünnaku hoopis koer...
Ja nii lihtsalt see hundi materdamine käibki...!

Mina lugesin ka toona välja, et mitte kummagi rünnet ei suudetud ära tõestada, aga näed, juba kindlalt oli koer.
Ei ole need asjad midagi nii mustvalged.

Mis see tähendab?Jahti võib pidada ainult üksikutele isenditele.Kas kahte jälge ei tohi isegi piirata?

Hundikari ründas peremehe lähedal jahikoera. Sute julgus teeb
kohalikele jahimeestele muret

Meelis Kalme

Tihemetsa külje all Mustla külas toimus sel nädalavahetusel verine
vahejuhtum: metsa rajakaamerat paigaldanud jahimehe noort
taksikoera ründas hundikari. Mitme kohaliku sõnutsi on soed
sealkandis lausa ebatavaliselt julgeks muutunud: kuu aja sisse
mahtuvat mitu rünnakut. Keskkonnaagentuuri hundispetsialisti
hinnangul on aga olukord endine.

Laupäeva varahommik. Piirkonna jahimees Jaan Schults valmistub minema
kodulähedasse metsa rajakaamerat paigaldama ja kutsub maasturi peale üheksa kuu
vanuse jahikoera. Elava loomuga ja uudishimuliku taksi nimi on Ralf.
Kuigi tavaliselt Schults püstolit metsa kaasa ei võta, teeb ta seekord erandi. Hiljem ei
oska mees öelda, miks ta nii käitus. Kummaline sisetunne käskis.

Poole kümne paiku jõuavad Schults ja Ralf autoga sihtkohta.
Schults jalutab metsateest mõnesaja meetri kaugusele soolaku poole ja truu kaaslane
uudistab läheduses metsaalust. Aeg-ajalt kuuleb peremees noore koera lustlikku
klähvimist. Korraga saabub vaikus. Kui hakkab kostma taksi kaeblikku kiunumist,
saab selgeks, et midagi on valesti.
Ärevil koeraomanik jõuab teha mõne sammu, kui näeb mõnekümne meetri kaugusel
puude vahel suurt looma. Esimene mõte on: hunt, kuid selles ei saa kindel olla.
Schults astub paar sammu tagasi ja märkab veel teist ja kolmandatki looma. Nüüd on
jahimehel pilt selge: need on täiskasvanud hallivatimehed.
Jahimees haarab püstoli ja laeb selle. “Tegin hoiatuslasu õhku,” meenutab Schults
juhtunut.
Esimene susi paneb liduma. Pärast kahte järgmist lasku pööravad minekule teisedki
kaks võsavillemit.
Suurem oht möödas, ruttab Schults Ralfi juurde. Loom lebab oimetuna külili, verd
voolab. Õnneks teab peremees, mida teha. “Võtsin koera, panin sõrmed aukude ee,”
selgitab ta.

Nüüd võtab Schults ühes lemmikuga suuna Pärnule. Loomakliinikusse.
Kuigi olukord tundub hull, selgub loomaarsti juures, et luud on terved ja siseorganid
vigastamata. Siiski tuleb üldnarkoosis panna naha alla dreen, et haavavedelik välja
voolata saaks. Tohter määrab Ralfile tugevad valuvaigistid ja antibiootikumid.
Nii kirjeldas Schults laupäeva hommikul juhtunut, kui pühapäeva hommikul Ralfiga
koos ajakirjanikule sündmuspaika näitas. Taks takseeris nõrga olemise kiuste juba
omil jalul metsaalust, kuid peremees avaldas muret: kas edaspidi peab elama huntide
hirmuvalitsuse all ja relvata ei saagi enam metsa minna?
“Suure tõenäosusega see paugutamine päästis koera elu,” sõnas Schults.
Ebatavaliseks muutis vahejuhtumi tema sõnutsi asjaolu, et hundid ründasid koera
hoolimata inimese juuresolekust.

Rünnakupaika oli tulnud uudistama ka Tihemetsa jahiseltsi juht Väino Lill, kelle väitel
tõendab juhtunu, et huntide arv on piirkonnas ületanud mõistlikkuse piiri. “Viimase
kuu aja jooksul on olnud kolm koerte ründamist kahe kilomeetri raadiuses,” märkis
Lill. Tõdedes, et nüüd saab kindlalt väita: rünnakute taga on soed.
Kahe kilomeetri raadiuses kadus Lille sõnutsi mõni nädal tagasi üks koer jäljetult.
Kuna ümbruskonnast leiti karvu, arvatakse, et koer langes huntide saagiks.

Mõne nädala eest saus arvatava huntide rünnaku ohvriks veel teisegi pere lemmik.
Koduvalvur jäi vigastustest hoolimata õnneks elama. Kas ründasid kindlasti hundid?
“Kes see muu siin olla võis,” arvas kohalik elanik Enn Lilleleht enda emale kuuluva
koera ründamise asjaolusid selgitades. Lillelehe jutu järgi pole piirkonnas hulkuvaid
koeri.
Ent hunte hulkuvat lähikonnas rohkesti. Lill ja Schults rääkisid koguni kolmest
karjast. Võsavillemeid märgatakse koduaedade taga ja lausa Kilingi-Nõmme tänavatel.
Tihemetsa kandi mees Harald Laande märkis, et tema on kodu juures huntide
ulgumist kuulnud omajagu.
“Ilus selge ilm oli, kui isahunt hakkas siin uluma üksi. Võrratu muidugi ... aga kuidas
kellelegi,” muigas soliidses eas mees, kui tuletas meelde 2017. aasta 30. detsembri
hilisõhtut. Mullu 1. mail käratsenud aga terve kari hunte hommikul kell kuus tema
elamise lähedal. “No küll andsid,” meenutas Laande.
Igatahes on Lille väitel hunte liiga palju ja nad ei karda inimest enam üldse. Tema kui
40aastase kogemusega jahimees möönis, et loomulikult on koerte murdmist varemgi
ee tulnud, küll mie nii palju samas kohas ja lühikese aja jooksul. Mure põhjuski on
Lillel teada: hundiküimise lube antakse liialt vähe.
Huntide ohjamisala ulatub Lõuna-Pärnumaal Mõisakülast mereni. Äsja alanud
jahihooajal tohib sel suurel alal küida kolm hunti. “Kui me räägime, et meil on siin
kolm hundikarja, siis see ilmselgelt ei tundu olema piisav. Juurdekasv on tunduvalt
suurem,” leidis Lill.

Küttimislube väljastab keskkonnaamet keskkonnaagentuuri soovituse põhjal. Need
omakorda põhinevad seireandmetel ja statistikal. Nagu agentuuri hundispetsialist
Marko Kübarsepp tõdes, püsib huntide arvukus enam-vähem sama. Ka ei näita statistika ebatavalist muutust hundirünnakutes.
Schultsi koeraga juhtunu võis Kübarsepp kokku lausega: “Siin ei ole midagi
iseäralikku.” Pealegi on eksperdi sõnutsi rünnaku asjaolud ebaselged. Pole teada, kui
kaugel koer täpselt peremehest oli, ega noor ja uudishimulik koer võinud huntides
mängukaaslasi näha, kas soed proovisid kaitsta kutsikaid või nägid koeras
konkurenti.
Hundiuurija hinnangul oli see sisuliselt jahiolukord, sest lõastamata jahikoer jooksis
metsas ringi. Hundirünnakuid esineb aga Kübarsepa jutu järgi Eestis ülivähe. “Näiteks
Soomes on hundid rünnanud sel aastal umbes 50 koera,” võrdles ta.

Jahindusnõunik: Jahimeeste arvamus on kallutatud?
Keskkonnaministeeriumi jahindusnõunik Tõnu Traks teatas 28. oktoobri Tartu
Postimehe veergudel, et jahimehed tahavad vaid jahti pidada ja seetõu on
nende arvamus üsna kallutatud. “Mõni aasta tagasi tegid kaks hunti pahandust
Haapsalu kandis ning nende paharettide tabamiseks taotleti kaks eriluba, mille
jahimehed ka said. Siis aga lasti kaks ettejuhtuvat hunti maha ja paharetid
tegutsesid ikka edasi,” tõi Traks näite. Ta selgitas, et küttimislubade
väljastamisel tuleb võa arvesse kahte asja: seiret ja jahimeeste soovi küttida.
Eesti jahimeeste seltsi tegevjuht Tõnis Korts hindas olukorda agentuuri spetsialistist
mõneti erinevalt ja ütles, et jahimeeste seltsile tuleb viimasel ajal varasemast rohkem
teateid hundirünnakute kohta. Samuti nähakse võsavillemit asustatud paikades aina
sagedamini.
Põhjuste suhtes jäi Korts kahtlevale seisukohale. “Kui teda (hunti, toim) rohkem ei
ole, küttimissurve on olemas, toit on olemas, miks ta siis (asustatud kohtadesse,
toim) tuleb? Kas hundi käitumises on midagi muutunud?” arutles ta.

Korts heitis kinda agentuuri teadlastele: “Me vaatame lootusrikkalt teadlaste poole:
milles asi on?”
Tihemetsa rünnaku asjaolusid Korts täpselt ei teadnud. Ta nentis, et jahikoeraga
metsas käies on loomulikult omad riskid. Siiski jäävat vastuseta küsimus: kui koer
tõesti peremehe lähedal oli, siis miks hundid tarkade loomadena inimese vastu hirmu
ei tundnud?
Korts tunnistas, et praegu on küsimusi rohkem kui vastuseid. “Hundil on õigus elada
nagu kõigil teistel,” nentis ta. “Lahendus ei ole ühe või teise liigi äraküttimine ega
inimeste kolimine. Lahendus on kuskil keskel, meie ootame soovitusi.”