...
Kui Kübarsepp on juba taksiteemas sedavõrd pädev, siis hunditeemas on tal kahtlemata must vöö.
Et siis nagu päriselt? Taks võis näha huntides mängukaaslasi ...

Loata hundi lasknud jahiseltsist tehti hoiatav näide


Nõmme jahiselts ja üks selle liikmeid on läinud raksu keskkonnainspektsiooniga. Küttide väitel inimliku vea pärast loata lastud hunt ja teadmatusest vale tegutsemine tõid kaasa kopsakad trahvid.

Inspektsiooni juhi Olav Avarsalu väitel on seda laadi õnnetused viimasel ajal liiga sagedaseks muutunud. “Tuli kand maha panna ja asi ära menetleda,” nentis ta. Kumbki pool ei anna järele ja nüüd peab juhtunut vaagima riigikohus.

Lugu sai alguse mullu 20. jaanuaril, kui üle 30aastase jahi­mehestaažiga Jaak Oksa juhtimisel pidas Nõmme jahiselts Kalita külas jahti. Küttida oli lubatud kolm hunti, jahi lõpuks oli maha lastud neli hallivatimeest.

Lühidalt kokku võttes läks esimene jahil tehtud lask mööda, vähemalt tulistanud küti arvates. Edasi õnnestus tabada kolm sutt. Jahimeeste teada oli küttimismaht täis ja jaht lõpetati. Soed tõsteti auto peale.

Siis kuulis Oks veristest jälgedest. Ta läks nende suunas ja leidis vigastatud hundi. Piinlevat looma ei jäta jahimees niisama. Nagu ütleb Oks: “Ta oli seal suremas, agoonias. Tegin armu­paugu.”

Jahijuht helistas seltsi esi­mehele, kes omakorda teavitas keskkonnainspektorit. Saanud käsu kõik hundid jahimajja viia, kirjutas Oks välja loa. Tegelikult poleks ta seda tohtinud, sest küttimislimiit oli juba täis.

Keskkonnainspektsioon menetles juhtunut pikalt ja põhjalikult. Üle poolteise aasta hiljem määrati Oksale 500eurone trahv. Nõmme jahiseltsile pidanuks kogemata tapetud hunt maksma minema 1000 eurot. Sellele lisandus 1000 eurot keskkonnakahju hüvituseks.

Kuigi kütid tunnistavad viga, ei taha nad rahakotti kergen­dada. Selle asemel läksid nad kohtusse, ent oktoobris ei rahuldanud kohus Jaak Oksa ega Nõmme jahiseltsi kaebust.

Ta oli seal suremas, agoonias. Tegin armupaugu.

Jaak Ots

“Ma olen nii solvunud selle üle,” ütleb ajakirjanikuga kohtuma tulnud Oks hakatuseks. Ta tahab lugu selgitada oma vaatenurgast, sest ei mõista, miks inspektorid jahimeeste eksimust nõnda karmilt karistasid. Liiati ei ajavat keegi süüd tagasi ega ole temal ega seltsil varasemaid rikkumisi.

Etteheiteid ja küsimusi on Oksal mitu. Näiteks ei ole ta rahul väitega, nagu pidanuks pärast hunti haavanud lasku jahi katkestama. “No kui me selle katkestame, on jaht lõpetatud,” selgitab ta. Kütid oleksid juba sisse piiratud hundid ära hirmutanud ja jaht olnuks rikutud.

Selle argumendi kohta võib saada aimdust maakohtu lahendist, kus sedastatakse, et “jahi­juhataja otsustada on see, kas ta annab korralduse peale iga lasku tulemust kontrollida või usaldab jahimehi, kuid küttimismahu ületamine ei ole lubatud”.

Samuti tõdeb kohus, et kõi­kide huntide küttimine ei ole kohustus, vaid võimalus. Keegi ei käskinud kolme hunti lasta, võinuks piirduda ühega.

Oksale jääb arusaamatuks seegi, miks käskis inspektor soed auto peale visata ja jahimaja juurde sõita, kui seda teha poleks tohtinud. “Nemad ütlevad nüüd, et ma olen omavoliliselt selle loa kirjutanud ja hundi ära toonud,” avaldab ta nõutust.

Oksa väitel ei saanud ta sellist käsku kuidagi täita luba välja kirjutamata. Sel juhul oleks ähvardanud karistus salaküttimise eest, mis on väga tõsine asi. Oks ütleb, et sel juhul olnuks soolas aastane jahikeeld ja relvadest ilmajäämine.

Kogenud jahimees leiab, et nemad näitasid pigem üles kohusetundlikkust, sest lastud hundi oleks võinud ju põõsa ­alla jätta. “Lihtsalt aususe mõttes,” selgitab Oks, miks eksimusest teada anti.

Keskkonnainspektsioon määras lubatust ühe hundi rohkem lasknud jäägrile 500 eurot trahvi.

Samuti olevat küsimus inimlikkuses ning jahimeeste ja inspektsiooni vahelises usalduses. Järgmise eksimuse korral võidakse ju veast teada andmata jätta. “Sellega nad soodustavad salaküttimist!” kinnitab jahimees.

Õigupoolest ei olnud inspektsioon Oksa teadmist mööda kõnealuses asjas ühel nõul. Nimelt ei olevat esimene inspektor trahvi teha tahtnudki. Seejärel keerutatud teemat ametkonna sees, kuni leidunud üks, kes karmust üles näitas. See tõendavat küti sõnutsi, et sooviti vaid trahvi ­teha.

Omaette teemana toob Oks esile, et vaid mõni nädal hiljem anti naabruses asuvale Tihemetsa jahiseltsile juurde üks hundiküttimise luba. Oleks antud kaks, aga Nõmme selts oli ühe juba ära lasknud. Kus on siis kokkuvõttes keskkonnakahju, ei mõista jahimees.

Avarsalu nendib, et karistus oli lihtsalt vajalik. Viimastel aastatel olevat kogemata lastud ulukitega probleeme esinenud kogu Eestis. Kui siiani oldi leebed ja kirjutati küttimismaht tagantjärele välja, siis nüüd on sellega lõpp.

Nagu selgub Avarsalu jutust, oleks õiguslikult võttes saanud asja trahvita menetleda. Piisanuks jahimeestel süü omaks võtta – mida Avarsalu sõnutsi siiski ei tehtud – ja keskkonnakahju hüvitada. Sestap mindigi hoiatava näite loomise teed (vt lisalugu).

Oks ja jahiselts kaotasid oktoobri keskpaigas Pärnu maakohtus. Eile oli viimane päev esitada kassatsioonkaebus riigikohtusse. Nõmme jahiseltsi juhatuse liikme Toomas Värva kinnitusel kaebus esitatigi. Seda põhjusel, et jahimehed on enda teadmist mööda käitunud täpselt jahiseaduse nõuete järgi. Kas riigikohus asja arutlusele võtab, peaks selguma kuu aja jooksul.

Keskkonnainspektsiooni juht: Samasugust hooletust on varemgi ette tulnud

Keskkonnainspektsiooni peadirektor Olav Avarsalu nentis, et amet pidi jahimeest ja -seltsi trahvides looma pretsedendi.

Mailiis Ollino

Keskkonnainspektsiooni peadirektor Olav Avarsalu nentis, et töötajad polnud Nõmme jahiseltsile määratud trahvi suhtes ühel nõul. Siiski tuli sagenevatele jahiõnnetustele piir panna, seega ei saanud juhtunusse suhtuda kergekäeliselt. Kas on tõsi, et selle juhtumi puhul ei oldud ühel nõul teie asutuse majaski? See vastab tõele. Maja sees oli meil vaidlus, kas see oli suur süütegu või ei. Meile on probleem, et hundi laskmisega on viimastel aastatel samasugust hooletust ette tulnud: Lääne-, Järva-, Pärnumaal. Ükskord tuleb sellele piir panna. Jahimeestele tundub, et üks inspektor ei tahtnud trahvi teha. Siis anti ülesanne järgmistele, et on vaja ikkagi ära teha. Karistuspoliitikat suunavad meil sisuosakonnad. Nemad juhendavad inspektoreid, kes küsivad nende käest nõu. Pooleli menetlusi arutatakse. Just selleks, et me käituksime enam-vähem ühetaoliselt. See on eesmärk. Oma otsuses on inspektor lõpuks vaba. Ei ole sedasi, et inspektorile öeldakse: “Sa pead trahvi tegema”.

Ma arvan, et kui on järgmine analoogne juhtum, menetlebki see inspektor pigem juhtumi ise ära, sest pretsedent on nüüd olemas. Talle võiski raskusi tekitada, et samasuguse asja eest ei olnud enne menetlust korraldatud. See oligi see koht, kus tuli kand maha panna ja asi ära menetleda. Kas jahimehed on läinud hooletumaks või olete teie varem leebed olnud? Mõlemat. Ma ütleks, et seal on totrat praktikat olnud. Varem on jahipiirkondadele küttimislimiiti juurde antud. Et kui alguses võid lasta näiteks kolm hunti, aga lasid neli, siis hiljem eraldas riik teisest piirkonnast selle ühe puuduva hundi küttimisloa. Enam sellisel moel ülelastud huntide limiiti juurde ei anta. Jahimehed proovisid väidetavalt ­ausad olla, öeldes, et kui nad oleksid selle hundi sinna jätnud, poleks keegi ilmselt teada saanud. Kui sa kellegi ära tapad ja jätad ta metsa, kas see ei ole siis rikkumine? Ma ütleks, et sellistel juhtudel võib asi välja tulla. Sellisel kujul oleks seda saanud raskendavate asjaoludega vaadata ja karistus võinuks karmim olla.

Selts oleks pidanud tunnistama, et tegemist oli rikkumisega, aga nad ütlevad, et “juhtus, lasime, me ei ole süüdi, oli halastuslask”. Nad olid hooletud, pärast esimest pauku pidanuks minema jälgi vaatama, avas­tama verejälje, tegema halastuslasu ära ja siis kõigile ütlema, et nüüd on jäänud kaks hunti veel lasta. Nädalapäevad pärast juhtunut väljastati samas kandis hundi küttimiseks lisaluba. Selle ülearu lastud hundi tõttu vähendati mahtu ühe isendi võrra. Tundub, et kokkuvõttes ei muutunud absoluutselt midagi ja keskkonnakahju iseenesest ei olnud? Summa summarum, jah. Aga nemad lasid ilma loata ja loata tegevuse eest tuleb keskkonnakahju. Seda on üldse raske hinnata. Keskkonnakahju sünnib ilmselt sellestki, kui lihtsalt hundi – ka loaga – ära lased. Hunt on surnud, looduses ühte hunti ei ole. Aga teatud tegevus on lubatud ja teatud mitte. Seal on juriidiline vahe.

Keskkonnakahju jahipidamise või kalastamise mõistes ongi osa lisakaristusest. Teistpidi on keskkonnakahju koosseisuline tunnus, millest alates hakkab kriminaalmenetlus. Kuskil peab olema piir, kust lõpeb väärteo- ja algab muu karistus.