Pöidel, lihtsalt ei ole nii palju. Ma olen näinud korraga umbes 20 hirve ja need ka naabrite omad, käivad lihtsalt meil söömas .

Üleeile siga passides umbes siis kui kuu üle puude piiluma hakkas, võtsid hundid laulu lahti,minust umbes poole kildi kaugusel,tuleb tunnistada krdi ilus kuulata.

sind salakütti tuleks sellise jutu eest puuri pista..

Kodanik Ankur avab seaduse ja tutvub kehtiva seadusandlusega.....

Hetkel kehtib vaatamata keskkonnaministri võhiklikkusele seadus mis lubab siga küttida meie riigis aasta läbi.

Nii,et kui omal üleval teadmistest vajaka jääb ei maksa teisi puuri selle eest toppida.

Jahedal on ju load olemas ja siga kütitakse paljudes seltsides aastaringi muideks!

TO Ankur

kas varsti peab hakkama iga foto ja jahiloo kõrvale ka loast pildi panema

Nüüd vast oinad saavad aru,et kõik oli seaduslik ja hoiavad teinekord musi koomal.

ärge pahandage, Seda ma tõesti ei teadnud, et siga aastaringi lasta võib vabandused, et nii ettearvamatu olin !

Jahele kuluks pehmotõrje ära.

jahimehe koolitusel oled ikka käinud?

Olen ikka, aga vist 7aastat tagasi. Lihtsalt meie sektsioonis pole kunagi peale veebruari lõppu jahti peetud, veebruari lõpust suveni on väike paus.

http://areena.yle.fi/tv/1895413
Siin väike lõik ühest pikast saatest, kus osales ka Lillemäe. Kel huvi ja aru saab- küll leiab ka terviku kätte. Huvitav arutelu oli, samas huvitavad on ka Lillemäe kommentaarid. Jääb vägisi mulje, et Eesti on hunditeemas etalonlik eeskuju. Või räägitakse asjad selliseks?

Ma siiski kaldun oma arusaamades sinna poole, et Eesti ongi sellel teemal "etalonlik" eeskuju või vähemalt midagi sinnapoole. Lillemäe poolt vägagi eluterve jutt
Oleme ausad - Eesti on väike, meil praktiliselt ei ole territooriumi, kus hundid saaksid nii toimetada, et nad inimesega (ja tema majanduslike huvidega) kokku ei puutuks. Ja ometi on nad meil olemas ja me suudame vajalikku arvukust ka hoida. Kui kusagil ka kariloomad mõneks ajaks puutumata jäävad, siis jahimehed kukuvad ikka kohe huilgama, et hunte palju ja vaja teiste arvukust piirata. Lillemäe, oma sõnavõtuga, esindab seekord tõesti niiöelda "kirjaoskaja jahimehe seisukohti". See tähendab, et esindab seisukohta, kus jahimees ei ole mitte ainult küttija, vaid ka kaitsja - arusaaja, et see nn "looduslik mitmekesisus" ei pea olema suunatud ainult ulukimajanduse edendamisele (palju kütitavaid lihaloomi), vaid sellele, et looduses oleks olemas ka emotsionaalne pool. Ja suurkiskja looduses nägemise võimalus, võmalus neid ka mõistlikul hulgal küttida, on just see osa meie väikese maa kultuurist, mida me oleme senini suutnud hoida.
Kui nüüd läheneda riiklikust korralduslikust küljest, siis peab kindlasti ka mainima, et senini on meie suurkiskjate programm olnud (loodame, et ka jääb!) suhteliselt suure pinnal püsimise võimega. Olenemata sellest, et torpeedod suhisevad kogu aeg ja mõned ka tabavad . Päris meremiini otsa pole aga veel sattunud. Kuigi seda miini üritatatkse mõnede huvigruppide poolt ikka kogu aeg panna.
Võibolla võrdluseks - ma ei ole kahjuks kohanud ühtegi sellist soomlasest jahimeest, kes hundist lugupidavalt räägiks. Võibolla ma teen neile liiga, aga soomlaste hulgas on huntide vihkamine ikka üle mõistuse suur! Eestis aga selliseid jahimehi, kes hunti ka imetlevad ja oma sõnavõttudega kaitsevad, ikka juba on. Ja see on tore! Elu näitab, et ei jää meie sahver sellepärast veel tühjemaks, et meil on looduses ka konkurente.

Võimalik, et soomlastel on miski muu "kana kitkuda". Selleski arutelus toodi välja ühe võimalusena, et ollakse sügavalt pettunud riigi toimetamistes. Siis tekivad sellised põhimõttelised vastuseisud. Ilmselt on ka äärmused Soomes paremini väljaarenenud ning jõulisemad. Muidugi selline rahvuslik , karm põhjamaine natuur lööb ka välja. Ollakse kogukonnana harjunud hakkama saama, kuid globaalsema kogukonnana hakkamasaamine läheb kohati raskelt. Aga on Eestiski selliseid põhimõttelisi "rahvuslasi", kes kedagi ei kuula ja elavad omaenda tarkusest.