|
Täna Maalehes pikk artikkel!
Hundid murdsid pealinna külje all poni
Metssigade asemel on huntide uueks kõhutäiteks saanud metskitsed, kelle sabas liikudes on võsavillemid jõudnud maastikele, kus nad üha enam inimestele silma jäävad.
Paari nädala eest murdsid hundid Laagri Maksimarketist linnulennult paari kilomeetri kaugusel hobusetalli lähedal poni.
Esialgu kahtlustati murdmises koeri, ent pärast seda, kui keskkonnaameti kogenud spetsialist Uno Treier oli kohal käinud, läks poni surm huntide arvele.
Kui naabruses olevates jahiseltsides tekitas linnalähedane murdmisjuhtum imestust, siis Saku jahiseltsi esimees Indrek Krestinov ütles, et huntide selles kandis olek siiski teab mis ime pole – linna lähedal on mitu raba, mille vahel võsavillemid liiguvad. “Kiisa rabas on korra karugi olnud,” märkis Krestinov.
Hundi käpajälg jääl.Foto: Ingmar Muusikus
Hobuse (küll väikese) murdmine on aga iseenesest erakordne, sest seni pole hundid tavaliselt varssade ja vasikate kallale läinud, pigem on seda teinud karud.
Keskkonnaameti jahinduse ja vee-elustiku büroo juhataja Aimar Rakko sõnul on see tema praktikas üldse esimene säärane juhtum, kuid ei näita siiski, et Eestit oleks tabanud erakordne hundiuputus.
“Pigem on huntide arvukus meil eelmise aasta omaga võrreldes pisut alla läinud,” sõnas Rakko.
Huntide küttimise maht on praegusel jahihooajal suures osas täidetud – nädala alguse seisuga oli lubatud 116 isendist tabatud juba 87 hunti. Jahi käigus kütitakse reeglina pool populatsioonist ning nii peaks pärast jahihooaega Eestisse alles jääma kuni 130 hunti.
Nikolai LaanetuFoto: Raivo Tasso
KOMMENTAAR
NIKOLAI LAANETU, jahindusteadlane
Palju hunte, palju pahandust
Kui planeerime kiskjatele sobivaid elualasid, peab see kava väga rangelt arvestama neile elamiseks sobivate elualade suurust ja kvaliteeti, mille kiskjatel määrab metsasus ja toidubaas. Praeguse kaitsekorralduskava on koostanud inimesed, kes lähtuvad Euroopa direktiividest, ja seda nii, nagu Eesti oleks hundi, ilvese või karu kinnine asurkond. Aga nii see ei ole, külmadel talvedel tuleb Venemaalt meile üle järvejää ikkagi sealtpoolt kiskjaid.
Minu õpetaja Harri Link soovitas Eestis hundi põhipopulatsiooni suuruseks 50 isendit ehk 10 viieisendilist väljakujunenud karja. Andmeid analüüsides ütlen, et hundikarju ei tohiks olla üle 10–15 sõltuvalt toidubaasist.
Praeguse toidubaasi põhjal ei tohiks meil olla kümne hundikarja ja need paikneks Nõva, Lahemaa, Alutaguse, Matsalu, Endla, Soomaa, Nigula ja Alam-Pedja ning ehk ka Karula aladel. Sellega me hoiaks hundikarja loodusliku sotsiaalse struktuuri raames, ja kui me seda suudame teha, siis selline kaitsekorralduskava toimib.
Kui asurkond on liiga tihe, tekivad satelliitpesakonnad, isendid, kes on karjadest välja löödud ning kes kõige enam kahjustavadki koduloomi ja karjaloomi.
Praegused otsused on suuresti tehtud puudulike andmete põhjal või pole siis andmetega arvestatud.
Tuleb külla
Lubade hulga poolest paistab silma Harjumaa, kus mullu kütiti kaheksa hunti, tänavu on tabatud juba 13 ning neli luba on veel realiseerimata.
Kose ümbruse piirkonda on sügisest saadik tabanud üksjagu hundiründeid, eriti silmapaistev on talu, kus hundid käisid lammaste kallal mullu 16 korral.
Kose vallas tegutseva Siniallika jahiseltsi esimees Mait Markus ütles, et seltsi maadelt on tänavu tabatud kuus hunti ning sellega peaks karjakasvatajad natuke hingamisruumi juurde saama.
“Hundid linna lähedust ei pelga, sügisel nähti neid isegi küla vahel liikumas,” rääkis Markus ning lisas, et küllap on hundid tulnud seakarjade sabas, keda küll juba väga vähe liikumas näeb.
Kõik Siniallika jahimeeste tabatud kuus hunti olid kärntõves ning sealkandis rajakaamerasse jäänud hunte nimetavad pilte näinud talunikud ja jahimehed ka üsna rääbakateks. Üks Maalehega kõnelnud talunik ütles, et pole ka ime, kui säärane kärntõvest piinatud hunt eelistab riskida ja tulla talust saja meetri kaugusele lamba järele, selle asemel et metsas kitsele jahti pidada.
Samas õnnestus Järvamaal eelmise nädala lõpus tabada isend, kes kaalus 52 kg ning on hundi kohta suur ja ilmselgelt heas toitumises.
Anija vallas elav Heiki Orusalu, kes hundisurve tõttu suurema lambapidamise kokku tõmbas, ütles, et hundipuudust nende kandis päris kindlasti pole. “Meil on ka selline piirkond, kus ühed hundid tulevad ja teised lähevad,” tõdes ta. Huntide praegust arvukust peab ta liiga suureks. “Räägitakse, et Eestis oleks piisav 15–20 pesakonda, aga mis siis juhtuks, kui neid oleks vähem? Miks me peame siin sellist hundikasvandust pidama ainuüksi seetõttu, et Euroopast tuleb mingi selline direktiiv?” arutles Orusalu.
Päriselt pole ta soovist suurel hulgal lambaid pidada loobunud ning loodab seda edaspidi taas teha. “Väikesest aiast tuleb hunt üle, aga nii suuri, mis hunti peaks, pole otstarbekas rajada, sest lambaid hoitakse eri karjamaadel ning see läheks majanduslikult liiga kulukaks. Kui aga Eestis oleks viis huntide pesakonda, ei jääks loodus vaesemaks ja karjakasvatajad saaks paremini tegutseda.”
Kärntõbi hunti ei tapa
Keskkonnaagentuuri eluslooduse osakonna spetsialist Marko Kübarsepp ütles, et Eestis on piirkonniti hundi levik ja arvukus erinev ning seetõttu ei saa eri piirkondi võrreldes teha üldistusi kogu Eestile. Küttimine on tema sõnul üks meede, millega ühtlustada liigi levikut sobivate ja mittesobivate elupaikade vahel.
“Huntide hulk Eestis tervikuna on aga käesoleval aastal mõnevõrra langenud,” kinnitas ta. Mõju avaldab metssigade madal arvukus ning samuti kärntõve levik. Viimane ei põhjusta Kübarsepa ütlust mööda meie laiuskraadidel huntide suremust, küll aga neile rohkesti kannatusi.
“Viimasel paaril aastal on hundi toidulaual toimunud metssigade puuduse tõttu mõningane nihe. Nii on hundile oluliseks kõhumurede lahendajaks saanud metskits ja põder. Ka kopraid süüakse tunduvalt enam kui veel mõni aasta tagasi,” rääkis ta.
Huntide väljaheited rabajääl.Foto: Ingmar Muusikus
Kübarsepa selgitusel on metskitse puhul tegu mosaiikset maastikku eelistava liigiga. Hundile sobivamal metsamaastikul kohtab metskitse aga harvem ning seetõttu on hunt sunnitud toiduotsingutel liikuma põllumajandusmaastikele. See peaks ka selgitama, miks hundid varasemast enam inimestele silma jäävad.
Üldise küttimismahu juures tõuseb esile Harju–Järva–Rapla regioon, kus soe arvukus oli ühe sigimisperioodiga kerkinud kõrgemaks kui muudes Eesti piirkondades.
“See on osa Vahe-Eesti metsavööndist, mis on hundi jaoks läbi aegade olnud üks parimaid piirkondi,” selgitas Kübarsepp. Rikkalik toidubaas ja head maastikulised eripärad annavad märkimisväärse edu teiste suguvendade ees, kes kusagil mujal kasinamates oludes peavad hakkama saama.
“Teatud mõttes on konkreetse piirkonna puhul tegu omamoodi ökoloogilise lõksuga. Kuna küttimissurve on tihedama asustusega aladel reeglina kõrgem, juhtub, et paljud seal hundiga asustatud alad jäävad jahtide järgselt tühjaks, kuid asustatakse uute isendite poolt ala atraktiivsuse tõttu üsna ruttu.”
Noored jäävad omapäi
Küttimist on Kübarsepa sõnul püütud suunata piirkondadesse, kus esineb rohkem kahjustusi. “Eks paljud probleemid saavad tihtilugu alguse just sellest, et inimene peab hundile jahti,” lausus Kübarsepp.
“Tihtilugu jäävad hundikarjast pärast aktiivset jahihooaega alles vaid noored kogemusteta hundid, kes peaksid olema veel vanemate toita. Kuna keegi metsaelukatele sotsiaalabiprogramme ei paku, peavad vanemateta jäänud isendid kuidagi hakkama saama. Nii nad siis lähevad ja võtavadki sealt kust saavad.”
Hundikarja jäljed Umbusi luhal.Foto: Ingmar Muusikus
Noore aastase hundi toidulauast moodustab olulise osa raibe. Nii leiavad kõhutäit otsivad kriimsilmad varem või hiljem talude lähedusest üles tapajäätmete ladustamise paigad, kus toitumas käiakse. Järgmine samm on aga tihtipeale juba jaht elusatele kariloomadele.
Hundid meeldivad, aga...
Hundi koht inimese kõrval oleneb Kübarsepa sõnul väga palju ühiskondlikust taluvuspiirist. Seda, et hunte üldse ei kütitaks, ei pea ta realistlikuks, kuid eelistaks, et Eestisse mahuks nii hundid kui ka inimesed.
Maaleht on varem kirjutanud Viljandimaa talunikust Mirja Armist, kelle lammaste juurde hundid lautagi järele tulid, nii et perenaine pidi lauda ees autos ööbima.
“Nüüdseks on olukord rahunenud,” ütles Mirja Arm, kelle teada käis karjast matti võtmas seitsme pojaga emahunt.
“Mulle hundid meeldivad, ja kui aastas läheb mul nende nahka kümmekond lammast, siis see on veel talutav. Kui aga sada, siis seda on liiga palju.”
SURVE ALL
Oma jao võtavad salakütid
Ei ole saladus, et hunte kütitakse ka lubadeta. Seda on Maalehele tunnistanud talunikudki, kes leidnud olevat lihtsama viisi kutsuda püssiga tuttav hunti maha võtma, kui et ametlikult luba taotleda.
Marko Kübarsepa sõnul on illegaalsete jahtide käigus kaduma läinud ka siiani uuringute käigus jälgitud loomi. „Salaküttimine on osutunud huntide puhul tõeliseks probleemiks ja kohati ka juurdekasvu piirajaks. Nii võib öelda, et praegustel andmetel kütitakse illegaalselt hunte igal aastal kuuest-seitsmest karjast. Juriidiliselt on aga salaküttimise tõestamine komplitseeritud ja keeruline tegevus.
Nikolai Laanetu ütlust mööda on salaküttimise üks põhjusi jahimeeste ja ametnike süvenev vastasseis. „Kui jahimehed tunnevad, et neid ei usaldata ning nende andmeid ei võeta tõeselt, siis nad lähevad teist teed ja tegutsevad oma parema äranägemise kohaselt,“ märkis ta.
Skeem: Alari Heinsoo
Susi ei karda autosid ega maju
Zoosemiootik Laura Kiiroja sõnul võiks Eestis hunte olla rohkemgi, sest lõhkumata karjades saavad noored õpetust ning vähem oleks isendeid, kes käivad koeri murdmas ja lammaste kallal.
Laura Kiiroja aitab loomaaias sündinud huntidel sotsialiseeruda, et tehistingimustes sündinud ja kasvanud loomade heaolu tõsta. Ka loomaaia hunt õpib inimest usaldama väga aeglaselt.Foto: Erakogu
Kas hunte on Eestis palju, piisavalt või vähe?
Bioloogilisest perspektiivist lähtudes arvan, et vähe.
Mis juhtuks, kui meil soovitud 15–20 pesakonna asemel oleks viis?
Suurkiskjad on ökosüsteemi tugiliigid, nende populatsioon mõjutab väga tugevalt kõigi teiste liikide populatsioone, ja kui neid pole, kaob tasakaal.
Yellowstone’i rahvuspargis, kus hundid hävitati, hakkas kiduma taimestik, sest sõralisi oli nii palju. See omakorda mõjutas tugevalt teisi liike. Kui hundid tagasi toodi, muutus kaheksa aastaga põtrade ja hirvede käitumismuster, näiteks nad ei tundnud end enam vabalt jõgede ja järvede ääres, kus olid huntidele kerge saak.
Sealne taimestik sai kasvada, mullastiku ja jõgede erosioon vähenes; linnud, kahepaiksed, roomajad ja paljud väiksemad imetajad tulid tagasi. Huntide murtud saakloomadest saavad kõhu täis ka mitmed teised loomad, sealhulgas karud, rebased ja röövlinnud.
Hunt ei küti ka nii nagu inimene: ta ei vali saaki ilusate sarvede järgi, vaid valib haigeid ja vanu, keda on kergem tabada, vahel ka loomapoegi.
Mis juhtuks meie suursaartega, kui seal hunte poleks?
Metsakasvatajad juba kurdavad, et metskitsi, punahirvi ja põtru on palju ja nad teevad palju kahju, ning seda mitte ainult saartel, vaid ka mujal Eestis.
Sõraliste suure arvukuse valguses ei saa mingil juhul öelda, et hundid oleks talvel näljas ja seetõttu murraks koeri – põhjused on teised ning tulenevad peamiselt praegusest küttimissurvest.
Huntidele heidetakse ette, et nad ei murra nii palju, kui söövad, võtavad vahel terve karja maha. Miks nad nii teevad?
Siin me peame selgitama hundi jahikäitumist. Piltlikult öeldes umbes 20 korda päevas nuusutab hunt saagi leidmiseks õhku, umbes 15 korda leiab jälje, umbes 10 korda jõuab jälitamiseni, seitse korda ründab, sellest üks kord on edukas ja ühe korra sööb. Näiteks põtrade jahtimise edukus on 10 protsenti, ja siit tulebki, et huntide motivatsioon saaklooma otsida peabki olema 20 korda suurem kui soov süüa. Motivatsioon rünnata peab olema seitse korda suurem kui motivatsioon murda.
Kodukass toob ka tuppa hiire, kelle uuesti lahti laseb ja püüab – ilmselt on ta ühe hiire juba murdnud, kuid motivatsioon rünnata ei ole veel rahuldatud.
Samamoodi on huntidega – lammas on ülimalt atraktiivne saakloom, nagu kiirtoit. Kui hundi motivatsioon rünnata pole veel rahuldatud, siis ta ei murra järjest kõiki lambaid, aga need lambad surevad hiljem pigem vigastustesse.
Kas huntide sõbrana saate aru lambakasvatajast, kes sellise räsitud karja eest leiab?
Täiesti. Kuid ühe liigi loodusest välja küttimine pole õigustatud ning mõjutab looduse tasakaalu teisel viisil. Eestis on enne jahihooaega kuni 230 hunti, pooled neist kütitakse igal aastal ning alates 2011. aastast on arvukus vähenenud. Sellise hulga juures ei saa hunt enam ökosüsteemi tugiliigina toimida.
Tegelete loomaaia huntide sotsialiseerimisega. Miks see vajalik on – nad ju kasvavad inimeste läheduses?
Hundid on juba sündides nii inimkartlikud, et niisama ei harju. Kui nad ei ole inimestega sotsialiseeritud, tekitab see loomadele stressi sinnani välja, et kõrge adrenaliin surub maha valuläve ja nad võivad põgeneda püüdes end tõsiselt vigastada.
Samuti on veterinaaril neid peaaegu võimatu ravida.
Sotsialiseerimisega tuleb alustada, kui hundid on kümme-kaksteist päeva vanad, kas või paar päeva hiljem on juba väga keeruline ja 22 päeva vanuse hundiga alustades peaaegu võimatu.
Millest huntide inimpelgus tuleb?
Eks küttimissurvest, hunte on jahitud peaaegu väljasuremiseni. Nad on sisuliselt kogu maailmas ohustatud liik ning Eestis (migratsiooni tõttu Venemaa ja Lätiga) ohulähedane liik.
Inimesed näevad hunte üha enam külade lähedal. Kui pelglikud nad saavad siis olla?
Hundid ei karda külasid, maju, autosid. Nad kardavad täiskasvanud inimesi. Huntide tavaline põgenemisdistants inimese suhtes on ligikaudu 400 meetrit, ent kui läheduses on nii suur ahvatlus nagu taksikoer, siis see piir liigub. Kui elad piirkonnas, kus võib kohata hunte, pole mõistlik õues koera ketis hoida, see on nagu sööt. Väikesi koeri ei tohiks üksi õue lasta.
See pole mingi uus asi, et koerad on läbi aegade hunte lähedale meelitanud.
Miks hundid osa koertega paarituvad ja teised ära söövad?
Suured on paaritumispartnerid, väikesed pigem saakloomad. Paaritumishooaeg kestab ainult paar kuud, enamjaolt tuleneb huntide ja koerte konflikt ikkagi territoriaalsusest või kisklusest.
Hundirada.Foto: Ingmar Muusikus
Ega ainult hundid karda, inimesed ikka ka.
Üks mullune rahvusvaheline uuring näitab, et paljud suurkiskjate ründejuhtumid on põhjustatud inimeste endi poolt – jäetakse lapsed järelevalveta, lastakse koerad kiskja territooriumile lahti, käiakse videviku ajal metsas jooksmas. Siiski, hundid ründavad kõikide teiste suurkiskjatega ja ka paljude koduloomadega võrreldes inimesi kõige vähem. Hundirünnakud inimestele on peaaegu olematud.
Hundi jahipiirkonnas ei maksa siis last omapäi külateele mängima jätta?
Last ei maksa nagunii järelevalveta jätta. Eriti kui on teada, et tegu on piirkonnaga, kus käivad suurkiskjad.
Probleeme vaadates tundub, et hunte on meil siiski palju.
Neid ei ole palju ja jahisurve tekitab probleeme juurde just seetõttu, et hunte on vähe. Kui karjast kütitakse igal aastal pool ära, siis kari ei funktsioneeri, kari laguneb, ja nad lähevad lammaste kallale palju suurema tõenäosusega, sest kollektiivne jaht metsas pooliku või olematu karjaga pole nii edukas.
Kuidas saaks nii, et hundid ja lambad oleks mõlemad söönud ning rahu majas?
Lambakasvatus pole ka siis Eestis võimatu, kui huntide arvukus tõuseb. Häid tulemusi on andnud karjakaitsekoerte kasutamine lambakarjas, lambakasvatajad on öelnud, et ka seal, kus varem oli palju hundiründeid, pole pärast koerte võtmist neid tavaliselt enam üldse. Ametlik soovitus on 50 lamba peale üks koer, aga ka kaks koera 350 lamba peale pidavat olema tõhus.
Koolitatud koerad, kes peavad lambaid oma pereks, suudavad pakkuda huntide eest tõhusat kaitset, eriti kui karja ümber on lisaks veel elektrikarjus.
Soov, et meie loodus oleks täiesti hundivaba, on väga inimkeskne ja jõuab lõpuks küsimuseni, miks meil üldse on loodust vaja ja kas meil on seda vaja.
|
Ole sa siis tark või katsu õige asja eest muretseda 
