Ära kujuta ette omale. Pole ma kedagi õpetama tulnud.

Nagu ma aru saan, on küsimus, kuidas hundi sugu ja vanust määrata. See on lihtne- pärast edukat tabamust kontrolli hundi suguelundeid. Need paiknevad hundil samas piirkonnas, mis koeralgi. Vanus määratakse hundil vist hammaste järgi.

Inksi viited minuarust lähevad sinna sahtlisse, kus igasuguse jahipidamise eel peaks olema hea ülevaade. Asurkonnast jmt.

Inks, hunt pole lehm kes ketis elab- ta võib tulla 20 km raadiusest, - võta siis kinni, kas ta on eelmisel kevadel heinamaal nähtud kutsikas või mõne teise maakonna oma.

Kurb on, kui täiesti asjaliku küsimuse peale hakatakse paremal juhul hea- või pahatahtlikumat nalja viskama, seletama, kui mõttetu on püüdagi asja parandada või halvimal juhul küsijat ennast lausa paika panema!
Reaalses jahiolukorras lööb adrenaliinilaine muidugi üle pea, kui näed hunti enda poole tulemas ja raske on mõelda sellele et on ta nüüd alfa või oomega. Kodus arvuti taga rahulikult mõeldes võiks siiski tunnistada sellise asjatundmise teoreetilistki vajadust. Seda enam, et antud juhul, nagu selgub, ei olegi see päris võimatu!
Olen lasknud kaks hunti. Tagantjärele mõeldes ei ole nagu kummalgi juhul suurt millegi üle uhkust tunda - pisut rohkem vedamist kui jahikaaslastel ja natuke laskmisoskust. Viimast võib demonstreerida ka tiirus.

Sa Inks targuta vähem .Alles sa palusid ,et sind jahile kaasa võetaks aga nüüd juba tarkust ülearu.Käi korra kaks metsas ja siis tee nokk lahti.

Teema nagu ikka rohkem selleks püstitatud, et hundist ja hundijahist rääkida!

Loll teab, tark uurib!

Või olete kohanud kusagil poe taga Bocki kulistavat parmu, kes täpselt ei teaks, kuidas riiki peab juhtima Seega, Dilidonid, räägime ikka asjast, aga ärme pritsime tatti

Äkki valgustaksid natuke, et mis moodi sedasi hunte pildistada üldse saab? Kuskilt on käinud läbi kõlakas, et sööda pealt. Kui sedasi, siis jahti selliselt saab heal juhul korra vaid teha, kuna vaevalt, et hunt nii rumal on nagu metssiga, kes ikka ja ikka ronib tagasi kohta, kus pauku võib saada.
Mina olen aru saanud, et hundijaht ja sealt isendi tabamine on niikuinii loterii allegrii. Lotopiletit võttes ka ei tea kunagi, millise tõmbad. Vähestele on antud sellist privileegi nagu Valerile, kes saab neid nii vabalt vaadelda. Ja kui hakataks valima ja laskma vaid neid nn õigeid loomi, pakun, et heal juhul veerandi saaks limiidist lastud. Ega rebast/kährikut lastes ka keegi vali, et on see nüüd kena tõuisend või ei. Ja mille poolest hunt siis neist eelmistest parem on?

Ma vastan sellisele küsimusele meeleldi, aga täna ei jõua. Sai põdrasoolakuid soolaga varustatud ja nüüd peab sauna minema
Üks soovitus - kellel huvi, hankige lugemiseks selline raamat METSLOOMALOOD Valeri Štšerbatõh Tallinn 2012. Kahjuks ei ole vabamüügi raamat. Võib saada koolide raamatukogudest. Aga väga mõnus ja fantastiliste piltidega. Ja avab tema mõttemaailma ja looduserännakuid. Teemas püsimiseks - seal on ka huntidest juttu

Eks ma siis püüan kõrvalseisjana veidi valgustada kuidas selliseid pilte tehakse.
Kõigepealt seda, et Valeri on sealkandis sündinud ja kogu oma elu elanud. Neid metsi ja rabasid, loomaradasid, tunneb ta nagu oma taskut. Ta on olnud metsamees ja jahimees, laiemas mõistes loodusemees kogu oma elu ja on seda edasi. Võibolla ongi see tema suurim erinevus teistest kõvadest loodusfotograafidest, et ta on jätkuvalt ka jahimees.
Jah, loomulikult, on huntide-karude huvi äratamiseks vaja mingit peibutist metsa vedada. Muidu neid ei portreteeri. Nad lihtsalt jookseksid sealt läbi ja ei tunneks koha vastu pikemat huvi. Tean, et omas varjeonnis on ta veetnud päevi, ilma, et sealt kordagi väljuks. Või nagu ta ütleb – vähemalt viis tundi peab inimese jälg vana olema enne kui midagi juhtuma võib hakata. Ja eks niimoodi, aastaid sellist kohta hoides ja mitte mingil juhul sealt küttides, selline usaldus võidetakse ja fotole jäädvustatakse. Selline privileeg, nagu Sa kakuke ütled, saab tõesti omaks vähestele. Ja seda mitte ainult fotode näol – ka sellised teadmised on privileeg, millest me kõik suuremas osas ilma jääme. Kui meie eesmärk on lihtsalt loom küttida, siis ei ole me sisemiselt valmis selliseid põhjalikke teadmisi omandama. Ja kui sellised teadmised ja kogemused omandatakse, siis jälle jääb küttimine nende taustal liiga lihtsaks ja labaseks tegevuseks.
Minu arvamus hundijahist, ajujahist, mida ma olen ka juba eespool väljendanud, on see, et seal ei saa niisama lihtsalt isendiliselt küttimisvalikut teha. Või nagu Howl on väljendanud – kui hunt ajujahis kütile läheneb, siis on adrenaliini laks nii kõva, et sa ei suuda vahet teha. Aega mõtisklemiseks jääb nagu ka väheseks. Seega, kui me ikka tahame, et hunte meie metsades liiguks, tulebki küttida teadmistepõhise territoriaalse ja arvulise mahu piires. See ei peaks tähendama seda, et kui me karjast alfad ära kütime, et siis me tegelikult nii huntidele kui ka iseendile käkki kokku ei keeraks. Keerame küll. Kui uurida natuke kirjandust huntide kohta, mitte ainult iseenda tarkusest lähtuda, siis seal väljendatakse pea alati sellist seisukohta, et korralik, juhiga kari, ei sekku väga inimeste karjakasvatusse. Vähemalt seni kuni tal on veel metsast saaki võtta. Ja meil ju sõralisi ikka jätkub. OK, kitse on viimastel aastatel vähe. Aga olgem ausad – see ei ole ju ainult huntide süü. Niipalju, kui mina oma elus mäletan, on kitsede arvukus ikka kõikunud – korra vaata et nuhtlusliik, sealsamas jälle nagu polegi teisi. Alles me arutasime selle üle, et võiks metskitse väikeulukiks teha ja ilma limiidita küttida. Ja hunte ei olnud nendel aastatel mitte vähem kui täna. Pigem rohkem.

Mis aga puudutab seda rebase-kähriku ja huntide võrdlust – noh, ühtesid on 80 või 180 tuhat, teisi paarsada või natuke rohkem.

Ka meie jahiseltsi mehed ütlevad, et ei maksagi neid hunte oma jahimaale tahta – parem ongi kui neid ei ole. Ma ei vaidlegi väga vastu, eks neil on ka õigus. Ja tõesti, läheb juba kolmas talv kui meie jahimaadel hundijälge pole nähtud. Aga ometi tahaks tunda kasvõi alateadlikult seda ürgset hundihirmu või vihkamist kui hundijäljele satud – näe krt, hundid, ei tea, kas annab piirata ka või ei anna! Ühesõnaga - ilma hundita mets on nagu rukkililleta põld! Umbrohi küll, aga kuradi ilus!

Tänud unt valgustuse eest, aga see võrdlus kõlab umbes sama moodi, et eestlased on paremad, kui mikimaa elanikud, kuna neid on vähem. Et kui hunti oleks sama palju, kui rebast kährikut, siis savi neist? Mina nii küll ei arva.

Mina ka ei arvaks! . . . kui suudaks vahet teha!

Paraku sealt tulebki arvamuste erinevus-ühes maakonnas on hunt haruldus,teisel on murtud tunduvalt üle saja kodulooma.Hunt ei ole kapsataim,kuhu paned,seal kasvab sügiseni.Hundil on jalad all,Tema vajab iga päev toitu,see et kunagi metskitsede arv taastub ei toida hunti täna.Kui hunt on looduslikus piirdes,ei saa nad ka sinna minna,kus neid väga oodatakse,paraku.

Esimese väitega ei tahaks küll nõustuda. Esimesel pildil on testipilt, mille tegin peale kaamera paika sättimist. Pildi vasakus servas on näha mu kastika tagakaitseraua nurk. Teisel pildil on juba vanamees ise Kuupäev ja kellaaeg õiged.

Teine väide tundub küll väga tõesena. See vanamees paistab olevat piisavalt tark ja inimestega asjata tüli ei nori. Möödunud sügisel murti mul naabrimehe lambakarjast ainult 3 lammast. Ülemöödunud sügisel seevastu eraldi tegutsev hundipaar lammutas Meremäe ümbruses üle 50 lamba. Üks neist jõudis karistuseks ka auto pagasnikusse (vaata varasemat pilti)