Uhh,kus on terve tööpäeva jagu arutelu.Loen ja aina imestan,meil elu siis nagu muinasjutus.Esimesel põdrajahi päeval kontrollitakse relvad üle ,et ikka õige relvaluba ja number oleks,siis laskekatse tunnistus.Kui oled ühisjahinimekirjale allkirja andnud, vest selga,ei aita ütlemine,et autos või teab kus hiljem selga pannakse,enamus tuleb juba kohale punane vest seljas,minul kogu aeg kaasas seljapeal olevas taskus.Kogunemiskohtades ollakse tühjaks laetud relvaga.Ühisjahis lastakse suurulukeid poolmantel kuuliga,enamus relvi .308 ,paar 30-06-te.Möödalaskjale lõuga ei anta ,ju siis lihtsalt polnud õnne,situatsioonid ju kordumatud ja ettearvamatud.Loodan,et kirjutatu ei tundu lugejale muinasjutuna vaid enamuses seltsides reaalsusena.

Reaalsusest kaugel, meil. Aga vast hakkab meitelgi elu sinnapoole liikuma

Minu meelest parim kokkuvõte üldse Nii peakski asi olema!
Möödalskmine tähendab õnne looma jaoks! Pihta laskmine õnne jahimehe jaoks! Vigaseks laskmine toob kaasa raske ebaõnne nii jahitavale, kui jahtijale! St. et ei ole mõtet möödalaskjaid kiruda- jahijumalanna lihtsalt vahel otsustab uluki kasuks... kui aga lastakse uluki poole meetrise diameetriga "pilv" teele, siis ei suuda ka jahijumalanna ise nende "niitjate" trajektoori niivõrd muuta, et oleks kas kindel tabamine või puhas pääsemine

Ütleks siis nii, et kala hakkab mädanema ikka peast. Seksioonides kus tugevad ja taiplik mees eesotsas siis puuduvad ka probleemid. Ma tean, ett nüüd tuyleb vastuse´ks, et miks valite siis lödipükse esimeesteks. Põhjus ikka selles, et vanad on muutuste vastu ja las läheb nii nagu koguaeg on läinud. Eestlasel ju leplik meel, järsku tuleb uus ja hullem, vana vigurid kõik teada ja harjunud.
Ma ei taha virisseda ja tõde on ka se, et alati on parem seal kus meid ei ole. Jahil saab käija, ulukeid on, mida sa hing veel tahad- ainult aega...

Asja tuum tabatud ja seisukohaga igati päri.

Mnjah. Sai põrsaga ühele poole ja pärrris kuum teema siin ülesse päeva jooksul riputatud. Isa juttudest selle kartetsiga laskmise kohta vanadel aegadel kuuldud küll igasugust....Hea et see ikka enamuses mõõdanik. Aastat paar tagasi otsustas meil ka üks "tugev" pens.põlve nautiv kartetsi sõber ühte rauda kuuli ja teise sellesamuse panna..Lasta oli lubatud oksj.ostetud pulli ja ka siga. Hasart viieharulist pulli nähes kaalus peale esimest mõõda läinud kuuli laksu aga igasuguse selge pea üle ja nii ka kartets pulli poole jooksma pandi. Tulemus-põder siiani metsas, üks mees kaks kuud kartetsid kubemes ja jalas haiglas ning LUAZIL mälestuseks siiani tagumine present kirju. See asi jääb vist elu lõpuni meelde kui jahikaaslane verisena maas ja...ehk selline asi enam kunagi ei kordu. Kui ise tuleb jahijuhataja olla, siis suurulukijahil tõesti haavleid ärgu vöös olgu. Kõigil kergem-ei ole vaidlust ja tobedaid vabandusi. Meil õnneks noored mehed suutnud seltsis mõistlikult targu asja üle võtta ning reeglid üldjoontes paika panna. Aga no isepäiseid jääb alati.
Aga on sigu praegu liikvel viimastel päevadel ja vöös kuule jagub ning haavlidki ....karbis rebaseid ootamas. Edu!

See oli tõesti reegliks, kindel soovitus vanade poolt- ühte rauda kuul ja teise kartetđ.

Mart :
"Esimesel põdrajahi päeval kontrollitakse relvad üle ,et ikka õige relvaluba ja number oleks,siis laskekatse tunnistus.Kui oled ühisjahinimekirjale allkirja andnud, vest selga,ei aita ütlemine,et autos või teab kus hiljem selga pannakse,enamus tuleb juba kohale punane vest seljas,minul kogu aeg kaasas seljapeal olevas taskus.Kogunemiskohtades ollakse tühjaks laetud relvaga.Ühisjahis lastakse suurulukeid poolmantel kuuliga,enamus relvi .308 ,paar 30-06-te.Möödalaskjale lõuga ei anta ,ju siis lihtsalt polnud õnne,situatsioonid ju kordumatud ja ettearvamatud.Loodan,et kirjutatu ei tundu lugejale muinasjutuna vaid enamuses seltsides reaalsusena."

Mardiga täiesti nõus ja arvan, et enamuses jahtkondades see asi korrektselt ka tegelikult käib.

Siga lasen poolmantliga või sileraudsest kuuliga. PEENIKE haavlipauk alati kaasas, vahel vaja õhku tulistada nagu eespool kirjutatud. Vahel olnud vaja rebane ära kutsuda kes koeraga kakleb ja nii jahi tuksi võib keerata. Ennem ikka väikeuluki loa lahti kähku kirjutad.
Meil teeb juhataja igal suuruluki jahihooaja algul nimekirja, kus kirjas kõigi seltsi meeste kohta- kõigi relvade numbrid, laskekatsetunnistus, jahitunnistuse number, kas on maksnud seltsi liikme ja lubade eest, koerameestel ka koerte/passide andmed.... vist kõik sai. Täiesti mitteametlik paber aga hea ülevaade olemas. Ei pea omikuti aega raiskama. See on kogu aja jahis kaasas ja kui kellelgi jäänud papper koju suudab ta oma autoriteedi ja hea nimega ka KKI meestele arusaadavalt seletada, et tegelt kõik on ok.

Sea laskmiseks kasutan lätlaste monoliiti(16kal).Ei tea mis ime terasest tehtud aga kuni 10cm lepad ei ole probleemiks.Kuul jõuab alati sinna kuhu sihin.Kuna olen koeramees siis metsas eriti pikkadel distantse ei tule lasta.

Jah, paistab,et praegused jahimehed ikka kõik sea juures kuuli kasutavad.Vanemad mehed aga peaks mäletama,et algselt,kui seajahti pärast sõda pidama hakati,oli kartets just peamine ja lasti isegi suurt kulti.Kuid siis oli seajaht lubatud sügiskuudel.Käes praegu ENSV Jahimeeste Seltsi Aastaraamat 1967-68 kus kirjas,et siga tuleb lasta 8,3mm kartetsiga(lk 141).Samas üks huvitav tähelepanek metssea haistmismeele kohta,et siga tunneb ära, kui oled puhastamata püssiga varitsuses.Eks sellest ajast ka vanematte küttide kogemus kartetsi kohta.

mäletan vanamehe jutust, et enne ja ka pikka aega peale sõda ei olnudki olemas-saadaval kuule jahipüssile, loomulikult lasti kartetšiga ja mõni eriti kaval vend lasi suuremate kuullaagrikuulidega ... Ja ega see põdra- ja seajaht oli ka ju pikka aega tundmatu asi. Ikka vist nii 60-ndatel hakkas, vast vanemad mehed oskavad täpsemalt öelda.

Isegi näinud relva, mille toru sisepinnal pikkisooned

Honkomees,sileda kuule ikka liikus ja sai neid ka ise tinast tehtud aga arvan,et algul olid sead kõhnemad ka. Polnud sellised pekisead nagu möödunud sügisel.Mis kuullaagri kuuli puutus,siis seda küll kellegile kohe kindlasti ei soovita. Olen nendega lähetalt kokku puutunud ja näinud ka lõhkilastud vene püssi.

Jah, ma mäletan et vanaisa rääkis , et lasi 62. aastal põdra, mis oli nii suur sündmus et pandi lehte ja puha.Siis oli kümmekond luba ENSV peale.