Ise neid kahte esimest ka korduvalt näinud, aga nende viimase kahega.

mul vist valed kopratiigid - see aasta pole ühtegi neist elukates näind ja tegelt pole viimastel aastatel kobrast passides neist kedagi peale mingi näinud.

Mul endal olnud saarma nägemist sinna 20-30 korra kanti mõne viimase aasta kohta. Ropult on saarmast liikvel.

Õnnestus ka nädalavahetusel elu esimesed koprad lasta.
Esimene õhtul kuskil seitsme paiku tuli pajusid krõmpsutama ja kaks tükki päeval koostöös amfiibtaksiga.
Kaalu 12, 18,5 ja 22kg.

Jah praeguseks on aktiivsus tõusnud. Õnnestus lasta järjest umbes samal ajal kolm koprapoega, ühe paugu järel jõudsin teise padruni rauda tõmmata ja optikast vaadata et on ikka pinnal kui näen teist juurde ujumas, kuskil meetri kaugusel laibast sai ka see paugu. Siis ronisin vööni vette ja nii kümmekond meetrit järgi. Samal ajal ronis üks tegelane selja taga roika peale Tulin kaldale tagasi ja ootasin veel mõne minuti ning tuli kolmas kah toru ette ... ja kaugemal mulin käis täie hooga.

Mitu jahimeest on kurtnud, et pärast esimest, (no enda arvates) surmavat peapauku sukeldub loom ja kaob igaveseks! Kas piisavalt suures veekogus ujub loom urgu või uputab enda ära?

Haavatud loom teeb mõlemat.

Haavatud loom poeb peitu viimse jõuraasuni.Suitsiidikobrast pole veel kohanud!

Olen jälginud pealasuga kopraid päris mitmeid madalas vees,ütleks nii ,et pealasuga sureb kobras kohe,kuigi tõmbleb päris kaua,vees muutub loom suht kergeks ja paari jalgade tõukega(tõmblusega)võib loom liikuda lasukohast päris kaugele,kuigi teadlikult kobras oma tegevust enam ei kontrolli ja urgu jõuab niisugune loom puht juhuslikult,millegipärast pealasuga koprad jäävad tavaliselt vee alla ja nii jääbki loom leidmata.

Mul millegipärast just vastupidised kogemused.
Lask pähe, sipleb natuke aega, aga sukelduda ei suuda. Põhja pole veel ükski vajunud. Mõned on visanud kohe kõhu ülesse poole ka ja siis siplevad natuke, aga ei läe kuhugi.

mul hüppas ükskord peale tabamuse saamist kraavist kaldale ja jäigi sinna lebama. Ükskord sukeldus peale tabamuse saamist, aga koht juhtus olema suht tammi lähedal. Ei näinud kobrast vees, aga kui tammi maha tõmbasin ja 15-20 min ootasin hakkas üks tagumine jalg veest paistma. Sikutasin kopra välja ja nägin, et ta suu oli põhjataimestikku täis, nagu oleks hammastega kinni hoidnud, et mitte veepeale tõusta.

ma Jahe'ga täitsa nõus. Olen viimasel ajal üritanud lasta tagant, paar tolli saba algusest kõrgemale selgroogu, siis ei tõmble kah, vajub nagu kott maha. Tegelt juhtub sama ka pealasu puhul kui kahe silma vahele lastes kuul selgroogu purustades terve kere läbib ... aga nii hästi trehvab harva

On olnud juhuseid kus paari meetri pealt pähe lastes on loom hetkega surnud ja vajub aeglaselt põhja.Nagu valguks vett täis.Vahel jälle nii,et peale pauku kaob vee alla ja paarkümend sekunit hiljem tuleb tagasi vee peale õhku ahmima,või jääb pinnale lebama.Kui rohkem eluvaimu sees,siis poeb urgu või jumal teab kuhu,ja kadunud ta on. Elamusrikkaima lasu koprale olen teinud kuival maal(harjutus "jookev kobras" ).Käis teine kuival maal söömas ja põgenes siis vee poole.30 m pealt lasin,peale pauku veeres veel edasi kuni jõe kaldast alla ning jäi vee peale hulpima. Jahil juhtub nii mõndagi!

Enamus pealasuga kopraid on jäänud siiski vee peale.

Kui koprapunn pinnale hingama tuleb, siis oota kuni tal hapnikuvõlg tasutud on, siis lase. Isegi haavatud loomal on sel juhul raskusi sukeldumisega (vee alla vajumisega).

Targemad nii rääkinud...