Selge, lähen panen ta ketti aga hirm on et ta ikkagi ei ela augustini

Mehed ei saa ju nii mõelda,et kui mina ei lase laseb keegi teine.Hakkaks äkki üle saama sellisest mõtteviisist.Praegult on paras aeg oma piirkonnast välja noppida vigased,ülevananenud ja värdjad.Et kasvatada omale tugevale tugevamad sokupoisid laske medaleid sügise poole.

Ilusat sokujahi jätku

Tegin sokuluuret ja testisin omavalmistatud kitsevilesid.Ega jah,vile peale reageerib sokk praegu küll aga mitte täie tõsidusega.Põhilised liginejad olid noored sokud,vanad eriti ei viitsinud ligi tulla.Mõni suur sokk kuulas ja vaatas aga sõi rahuga edasi.Ehk polnud hääl tema kõrva jaoks õige?

Andrusega 100% päri. Ükski mõistlik jahimees ei pea trofee pärast põdema- minu eesmärk ei ole omada ainult "kuldmedali" sarvi ja siis nende "viirastustes" lasta kõike kes liigub. Endale meeldivad näiteks rohkem nn. väärarenguga sarved. Ja kui naabrimees laseb medalisarved peale jooksuaega on ka minul hea meel. Egas keegi ei käi ainult ühel põllul hiilimas Ikka terves jahipiirkonnas.

Täna kella 8 aeg saingi enda värdja kätte, aga eksisin ennist oma postitusega. Sarvi oli tal ikka 2 mitte 3 aga üks oli karvane ja peaaegu ninasse kinni kasvanud (kibunast suure kaarega üle koonu) Kahjuks trofeena jääb talle vaid üks kolmeharuline kuna värdsarv kole pehme .

Tee kindlasti pilti ja pane kasutajate suletud albumisse. Seal võib see huvitav vaadatav olla. Mul on ka kodus üks sarv, mille üks haru arvatavasti kuskil viga saanud ja kasvanud külje peale.

Mario,ürita konsulteerida mõne topisemeistriga.Äkki on siiski võimalik seda anomaaliat kuidagi säilitada.Pannakse ju karvased sarvedki alusele või siis keedetakse karvad maha ja on needki huvitavad ja omapärased.Pilti tahaks näha küll.

Ja ärge vahtige ainult neid sarvi vaadake ka looma ja tema käitumist.Närvikõdi saate omale tekitada ka niisama lähedale hiilides,et kindlamalt veenduda selles,et see loom on väärt laskmist.300m pealt võite oma 7 rem magide ja 22-250-tega neid noppida vabalt aga kui ikkagi tahate saada ja hoida oma tugevaid isendeid nähke natuke vaeva.Autoga sõites mööda põlde jäävad teil pooled loomad nägematta.Jätke see auto ja minge jalutage, uskuge te näete palju rohkem.

Meil sama häda, et sokujaht kipub vägisi autoga jahiks kätte ära. Õhtul kui pukis istuda, siis hea vaadata kui safari käib, õhtu jooksul tuli ikka mitu autot otsaga põldu, kammiti optikast heinamaa üle ja jälle minekut. Nii lastakse tavaliselt sokk, kes parasjagu toru ette juhtub, eriti ei valita.

Ise lasin eile soku, kellel oli üks vigane üheharuline sarv, teine sarv polnud üldse kasvama hakanud. Kiin oli kah sees.

No, et nüüd ei jääks mulje, et ma pooldaks suve alguses trofeesoku laskmist (samas, miks ka mitte, kui plaan ja tahtmine on, nagu suht matemaatika näitab, trofeegeenidega kitsi ja sarvedega sokkusid hukkub mujal rohkem kui jahis), pigem oli teemaks see, et kui praegu loom laskmata jätta ja loota, et küll sügisel saab ta kätte, oleks huvitav kuulda, kas keegi niimoodi mõne looma tabanud ka on, et juunis võttis plaani ja augustis lasi sama looma? Enda arvamus see, et kui loa saad, siis tuleks paika panna, et mida jahtima hakkad, kui ei taha juunis trofeed lasta, no... pole eriti suurt vahet, kas sa lased ta juunis või septembris (peale selle, et mõni kits võib olla selle aja jooksul "üle käidud", millest suure tõenäosusega pole kitse geneetiline sugugi soodne trofeesokule aluse panemiseks või hukkub tall varases nooruses). Kui võtta plaani, et teha valiklaskmist, siis teha seda, vahet pole millal, kui jahtida trofeed, siis jahtida trofeed (paar ilusat sarve jahimehe karjääri jooksul on ikka abiks), lõpuks määrab palju jahiseltsi poliitika, kas soodustatakse vildakate laskmist, trofeeloomade püsimist ja küttimist õigel ajal või mitte. Kui luba antakse kuuks ajaks, hinnas vahet pole jne, siis laseb nii mõnigi jahimees esimese looma, kes ette jääb ning pahaks talle seda panna ei saa.

See on õige, et mingeid loomi ei saa lasta selle mõttega, et kui mina ei lase, siis keegi teine laseb, aga kui mõelda, et sel aastal lasen hirmsuurte sarvedega soku, see tuleb ette nt 1.juuni, jätad ta laskmata, mõeldes, et on parem kui ta lasta nt 1. sept, siis on vähe vähe tõenäoline, et sa seda looma enam kunagi näed. Ja kui lased ta ka 1. juuni, siis olgu loom juba selline, et ta elu jooksul järglaste tootmise eest piisavalt hoolitsenud. Hoopis nigelam lugu on see, kui lased looma ja vaatad, et 3 aasta pärast oleks see loom olnud ikka hoopis teisest kategooriast tegija (+ suunas).

Ahjaa, soku sain ka kätte. Plaan oli lasta lihaloom, kellel poleks lootust trofeemaailmas kaasa rääkida. Sobiv loom sai lastud ka. Sellega oli muidugi omaette lugu, jahirõõmu rikkus juhus, kus sobiv loom ronis enne nö jahti (jahile alles minnes) kohale, jooksis u 30-40 m peale ja jäi seisma. Sel ajal sain püssi kotist, padruni rauda ning sihtida ja lasta. Päris nii polnud jaht plaanitud, kuid lõpptulemusena on olemas loom, kes vastas püstitatud eesmärgile.
Elamust jäi väheks kuid käsi värises pärast ikkagi mõnda aega ning sääskede toitmise eest hoolitsesin juba kalavetel.

auulike eelpoolkõnelejate mõtete arenduseks:
kas trofeejahi tähtsustamine ikka on meie s.t. eesti mõtteviisile väga omane? vennalik soome ja muud põhjamaad - kuhu me ju peaksime kuuluma - seda eriliselt ei rõhuta. trofeekummardamine on ikka saksa kultuuriruumi ideoloogia. siinkohal peaks taas kord küsima, et kas me peame vana kadakasakslusega tänapäeval jätkama? lastud looma võib austada ja metsa tema eest tänada ka siis, kui suuri sarvi peas pole.

Mina ka samblaga sama mõtet veeretanud,et kas sa seda Dianad nüüd ikka tänad ja enne jahti ka jahipalvet loed(nagu saksas kombeks) see juba enda asi rohkem.Meil ongi millegipärast pilgud rohkem saksa kultuuri poole pööratud(kaunid jahiriided ja kombed),et ikka saks teeb nii ja naa,las teeb,meie jälle teeme hoopis teisiti.Aga on ju meil linnamehi,kes lihast üldse ei hooligi (poes sislikiliha mitut sorti aint vali) vaid aint seda "kuldsarve" jahivad ja valivad.Ja kui nüüd kuskil "kuldne"paistab siis kohe käpp peale,kui ei paista siis otsivad.Aga jahi mäng,valida ju võid,kuid loale on tärmin peale märgitud,et kehtib aint niikaua ja siis tuleb ikka midagi kehvemat enne loalõppu lasta.Jahil juhtub aga kõike,lähed aint niisama luurele ja loom ees,maha,kuid teinekord käid kümneid kordi ja mitte ei trehva.Sellepärast olen ka ise seda meelt,et kui on ees,siis ära.Muide, on meilgi üldkoosolekul kuuldud mehe käest kellel sokuluba,et jäi laskmata,ei olnud aega käia,samas oleks teine mees selle soku võinud kümme korda maha võtta,luba netu.Sellisele mehele(mittelaskjale) enam sokuluba ei antagi edaspidi,lubsid niigi vähe.

Jorr vaidlen sulle vastu-see jutt, et mehele laskmata jätmise pärast luba enam ei anta on küll jama- pange siis loale vingem hind või lühem aeg-kitselimiit tuleb nagunii täis lasta. Lubasid vähe Miskipärast lõuna osariikides ringi sõites kitsi vaat et rohkemgi põldudel näinud kui enda kandis... Ja kes neid sakslasi kummardab- ise küll mitte aga austus kütitud uluki vastu peab olema. Võiks ju ise Jahimehes artikleid avaldada Eesti jahitraditsioonidest kui neid üldse on nagu ka nn. puhastverd eestlane - saksa, rootsi vene jne. segudena ... Minu arvates see jutt ainult silmaringi laiendamiseks ja kellelegi midagi peale ei suruta... Vatijope jahiülikonnaks- vene aegne õudusunenägu on õnneks unustatud. Praegused jahimeheb pani vist riidesse soomlane oma hiina sugemetega jahti-jaktiga või kuidas?

nt meil antakse tavaliselt kuuks ajaks, et ikka kõik ettenähtud sokud -kitsed lastud saaks, muidu mehed ootavad ja ootavad ja lõpuks jääb hunnik välja võtmata lubasid. Kes loa ära andnud on, saab uue ... nii saab plaan täis.
See, kas lasta trofeed või liha, on ikka mehe enda otsustada, mina jään küll liha pooldajaks.