Nagu juba mainutud, siis mingist hetkest on karva igasugust värvi. Suvekarva hall on väga tavaline. Kevade poole on suured enamasti mustad ja kesikud hallid. Näoga on ka kohati nii, et on jah emisel emise nägu ja kult näeb kuldi moodi välja aga seal on ka jube palju erandeid.

Mõned tähelepanekud (Olgerd vist pole väga palju klassikalises pukis istunud, kui ikka platsil on siga, siis näed seda täies suuruses, lisaks selliselt kõiki sigu ning muudkui vaata ja vali. Viljas võid sa hiilida 10 m peale ka ning ikkagi pole midagi kindlat. Eile sai käidud loodust nautimas. Põld sigu täis ning aega jagus. Seni kuni valgem oli, sai enam-vähem aru küll millised on kesikud, kui need üldse välja paistsid. Hämardudes muudus aga olukord päris palju. Mõnel seal sai seistud peaaegu noaga võtmise maal, seni kuni loom (loomad) päris otsa ronisid ning asja lahti jagasid. Tulemus see, et kindel sai olla kesikutes ning mõnes emises, aga tegelikult jäi hulk sigu sooliselt tuvastamata.

Jahis olles mõned tähelepanekud (viljast): kui kõrvad on pikema karvaga (EJ esikaane pilti vaadates), siis on tegemist kindlasti suure seaga, st tegemist pole kesikuga.

Kui lähestikku on mitu siga, siis suur siga kult ei ole. Plönnid võivad pundis olla, aga plönn ei kõrgu üle vilja (enamasti ei paista ka kõrvad välja). Suuremad kuldid üldiselt hoiavad natukene eemale ning mitu suurt kulti lähevad omavahel kiskuma (kui põllus suur loom ja tuleb juurde teine suur loom kes esimesele sõitu teeb, või vastupidi, siis on suure tõenäosusega kultidega tegemist).

Üksik suur loom ei pruugi olla kult, aga võib olla. Selle teed kindlaks järgnevatel õhtutel, küll see kult seal pidevalt peal on (kui keegi enne ära ei lase). Aga pigem on hea natukene pikemalt loomaga tutvuda kui kuldiõhinas emise maha lasta.

Hea on päeval teha viljas tiir ning tutvuda vilja kõrgusega. Alati pole sellest kasu, aga mingi teadmise annab ikka.

Emise kohapealt, eile oli nt ühes grupis suur siga ja 3 natukene väiksemat (kes võisid olla kesikud), suur jooksis minema, kesikud jooksid minema, emisele üle tehnoraja põrsad järgi ei läinud, kesiku moodi seal läksid teisele poole, üle tee... põrsaid järgi ei läinud. Ometi sahistas neid enne viljas ja suuremate sigade lahkumise järel ka oli korra liikumist näha. Edasi vaikus. Kõige suurem siga oleks hiljem lastav olnud... st, kui põrsaid ei näinud, siis ei pruugi neid mitte olla. Viljas kipub põrsas vaikselt paigale jääma ning peaaegu otsa astudes panevad jooksu. Emiskorjab hiljem nad kokku ja korras.

Ma nüüd lasketiiru, arvatavsti tuleb tähelepanekuid veel meelde, aga kindlasti abiks 2 asja - kui vili võetud, siis on väga vahva kuuvalgel kulti hiilida (või mida iganes, kõik valitavad ja eristatavad). Ning, kui natukenegi kahtlust, siis jäta sõrm sirgeks, kui nälg majas pole, siis leiab õhtu, paar hiljem kusagilt kindla peale sobiliku sea ka.

Ma eeldasin, et see teema on ikka viljast laskmise põhimõttel püstitatud. Sest söödaplatsilt lastes(oleneb muidugi platsist, valgus tingimustest jne.) on ikka jupp maad kergem looma sugu eristada. Sellepärast ei teinud ka "pintselist" juttu, sest seda ju viljas paista pole.

tsiteerin:
Võibolla on asi minus aga nimetaks "asju" õigete nimedega - "tissid" leiame ikkagi naistelt, loomadel on udar ja nisad. Vabandan juba ette ära kui kedagi solvan aga ei saanud mitte vaiki olla

Selge siis - Viljandi naistel on "tissid"
Rapla omadel on igatahes "rinnad"

No samuti pole ju genitaale näha viljas hiilides (vaevalt sa viljas sahistades suuremale (loe: targemale)) seale päris külje alla saad?

No teatud maa peale hiilides võib selguda nii mõndagi näiteks seda, kas põrsad on olemas või mitte jms. Samuti näeb teatud maa pealt ära ka korralikul kuldil kihvad. Ja enamasti hiilitakse mõõda tehnoradu mitte viljas sahistades. Aga eks kogemused tulevadki katsedades. Teinekord on ikka maru jama küll, kui sead sinu pukist 300-400 m eemal mitu õhtut nahistavad ja siga selle tõttu laskmata jääb, et pukist alla ei viitsi ronida või ei julge, et asja uurima minna. Ja soodsa tuulega on juhuseid olnud igasuguseid, kus sead on nii "noavõtu" kaugusel nagu Feen mainis ilma, et nad matsu välja jagaks. Muidugi enamasti on nii lollid tõesti ainult kesikud.

Mul tekkis aga selline küsimus:
Oletame et keegi praegusel ajal põllust misiganes asjaoludel (rumalus/kogenematus näiteks) kogemata ühe emise ära laseb karjast, kus on mitu emist koos põrsastega.
Kas siis selle emise põrsad on automaatselt nö maha kantud, või on võimalus et saavad mõne teise emise "kasulasteks" ja jäävad ellu?

Elu on näidanud,et jäävad ellu(ja 100% nendest).Aga järgmisel aastal on need kadund emise "lapsed" kassi mõõdus.

Mis tunne on jatta rinnalapse emast ilma?
Viljast laskmisel olgu märksõnaks kannatus!
Kõigepealt tuleb teha päeval luure. Vaadata kust vilja tullakse ja kes tuleb. Kui on emise ja põrsa jaljed siis sinna püssiga asja pole.
Põrsaid viljast saab avastada vaid nätsutamise jargi, aga nätsutada naad saavad vaid seda mida emis maha tallab ja vahest ei nätsuta paarkümmend minutit. Suure sea nätsutamist kuuleb 150 meetri pealt, aga põrsa nätsutamist mõnekümne meetri pealt.
Kuidas valida kui karjas on mitme põlvkonna sead? Viljas on väga keeruline vahet teha kesiku ja väikese emise vahel. Oli juhus kus põldu tuli suur, kaks väiksemat ja kuulda oli ka pörsaid. Esimene arvamus oli, et tegemist emise, kahe kesiku ja põrsastega. Targu jatsin näpu sirgeks. Karjatasin neid 5-6 ööd, enne kui selgeks sain. Kui tavaliselt kult armastab üksinda tegutseda, siis siin oli kogu aeg külg- külje kürval emistega.

Praegu lähed talinisus emisele vabalt 10-20m peale ära, kui tuult vaatad ja hiilid mööda tehnorada. Seda muidugi mitte valges vaid hämaras kesköö paiku. Põrsaste kisa on väga hästi ära kuulda selle maa peale. Kesikute laskmiseks talinisust tuleb ropult aega varuda hetkel ja kotiga kannatust. Kui emis haisu ninna saab, siis põrsas ei jõua küll talle järgi joosta nagu Feen kribas.

S!!m-ule "naisel on rinnad, tissiks muutuvad need siis kui nad on ripakile vajunud." leidsin googeldades. Nii et emisel võivad küll tissid olla.