Olen viimastel aastatel koprajahile väga suurt rõhku pannud ja lähemat tutvust teinud kümnete pesakondadega. Enamasti numbrid umbes nii ongi, v.a vähesed erandid.
Suurim pesakond mu enda jahimaadel oli tippaegadel (paar aastat tagasi) küll märkimisväärselt (aga mitte meeletult) suurem. Peale seda kui jahikaaslasega kahepeale ca poole aasta jooksul sealt täpselt 10tk ära olime lasknud, loomade tegutsemisjälgi pesa ümbruses oluliselt vähemaks ei jäänud, pakun et kokku oli seal 15-20 isendit.
Viimasel nädalavahetusel naisega mööda kodumaad ringi sõites ja looduskauneid kohti avastades leidsin aga tõelise kopramaardla. See oli ikka täielik utoopia! Midagi taolist nagu seal toimus, poleks ennem võimalikuks pidanud. Ma parem oletuslikku pesakonna suurust välja pakkuma ei hakka (muidu peetakse hulluks), aga niipalju võin öelda, et tegemist on keskmisest korraliku pesakonna suurusest suurusjärgu võrra erineva numbriga.
Veider on see, et tegevus on konsentreerunud suhteliselt kitsale maa-alale, vähem kui 1km. Nii enne kui peale seda on sama jõe peal küll koprad olemas, kuid arvukus tavapärane. Kuigi elutingimused mujal sama jõe peal vähemalt silma järgi sama head. Mõnes mõttes isegi paremad, kuna mujal on inimese (loe: jahimehe) juurdepääs jõele pehmelt öeldes tülikas ja kauge, antud maardla kese aga asub teest 200m kaugusel.
Samuti on maardla keskel ideaalsed tingimused varitsusjahiks. Julgen väita, et kui sinna õigel ajal (aprill v august) varitsema minna, siis lastud loomade arv on otseses seoses kaasavõetud padrunite arvuga
On keegi kusagil veel midagi taolist kohanud, või oskab mingit seletust pakkuda?
Ainuke mõte, mis mul tekkis oli selline, et ehk on maaomanik seal maardlas jahi ära keelanud ja loomad selle mingi ajaga läbi hammustanud... On ju teada, et kui nt seajahiks mõneks ajaks mingi mets lukku panna, siis taipavad sead seda üsna ruttu ja nende arvukus antud metsas kasvab jõudsalt.