Lõunast sisserännanud šaakalitel on täielik õigus olla Eesti looduses (77)
Mihkel Tamm
Mihkel Tamm
16.jaanuar 2017 00:05

Kohtumine šaakaliga Foto: Eugen Kaur
aA
Uuest liigist võib Eesti loodus hoopis kasu saada, sest ta aitab kährikuid tõrjuda.



Kui šaakal 2013. aastal esimest korda Eestis jahimehe püssi ette jäi, tekitas see elevust ja poleemikat selle üle, kuidas loom siia kanti jõudis. Nüüdseks on selge, et šaakal ei ole Eestisse toodud võõrliik, vaid uus liik, mis on levinud meie loodusesse loomulikul teel.

Keskkonnaministeeriumi metsaosakonna jahindusnõunik Tõnu Traks kinnitab, et šaakal on Eestisse kuuluv liik, keda käsitatakse siin samade reeglite järgi nagu teisigi ulukeid. „Ta on oma arengus looduslikult Eestisse tulnud liik. Meie ei kvalifitseeri, et tema siia jõudmine oleks probleemne või tervitatav. Ta on oma loom ja oma liik ning mingit vahet ei tehta,” ütles ta.

Šaakal on väikeuluk ja talle kehtivad samad reeglid, mis näiteks rebasele. Samuti ei piirata šaakali arvukust, sest ta ei ole liigina nii jõudsalt levinud.

Eestis on tõenäoliselt umbes kümmekond pesakonda, mis koosnevad keskmiselt viiest isendist.
„Loomulikult tuleb šaakalit käsitleda Eesti looduse osana. Uusi liike tuleb putukate ja lindude näol kogu aeg juurde, aga see, et mõni suurem imetaja meile juurde tuleks, on haruldane. Tõenäoliselt rändasid nad siia omal jõul – nad liiguvad mööda jõgesid ja rannikut,” sõnas keskkonnaagentuuri eluslooduse seire osakonna juhtivspetsialist Peep Männil. Ukrainast Valgevenesse ja edasi Lätisse tulid šaakalid ilmselt mööda jõgesid ning sealt Eestisse mööda rannikut. Männili arvates on Eestis tõenäoliselt umbes kümmekond pesakonda, mis koosnevad keskmiselt viiest isendist. Peale nende on ka üksikuid ja paarides liikuvaid šaakaleid, seega on Eestis üle viiekümne šaakali.

Ideaalne pesitsuspiirkond on Matsalu looduskaitseala, kus šaakalid saavad elutseda mere ääres ja pilliroo vahel. Möödunud aastal leiti üks pesakond ka Piirissaarelt ja üks šaakal on kütitud Ida-Virumaal. Ilmselt jääbki šaakalite pesitsuspiirkond rannikule, sest sisemaa metsades konkureerib nendega hunt, kes šaakalid maha murrab.



Graafika: Toom Tragel
„Nende lõplikku populatsiooni on raske ennustada, sest nii häid elupaiku kui läänerannik palju rohkem pole. Arvukuse suurenedes peavad nad laienema kehvematesse elupaikadesse, kus suremus on märksa suurem, sest seal on hundid ja efektiivsem jahipidamine ning pole varjetingimusi,” märkis Männil.

Konkureerivad kährikutega
Uue liigina võib šaakalil olla Eesti loodusele sootuks positiivne mõju, sest ta konkureerib võõrliigi kährikutega. „Šaakali levialadel on kohalikud täheldanud kährikute arvukuse vähenemist või kadumist. Kui ta tõrjub välja üht võõrliiki, on see pigem positiivne. Kährik on võõrliik ja teda peetakse invasiivseks, kes võib halvasti mõjuda meie lindudele ja kahepaiksetele, kes pesitsevad maapinnal,” sõnas Männil.

Šaakaleid kütitakse samadel alustel kui teisi väikeulukeid. Neid võib küttida novembrist veebruari lõpuni. Möödunud suvel anti välja erilubasid lisaküttimiseks, sest šaakalid kippusid Lääne-Eestis lambaid murdma ja talupidajad kandsid kahju.

Tahkuranna valla Piirumi küla lambakasvataja Urmas Aava sõnul on šaakalid murdnud tema karjast 20 talle. „Mul on rajakaamera üleval ja šaakalid on iga päev pildis. Lumelt näen, et nad luusivad ümber maja. Karjatamishooaeg on praegu läbi, aga kui lambad välja saavad, siis on probleem jälle tõsine,” nentis Aava, kelle sõnul on ainuüksi Häädemeeste kandis šaakaleid neli või viis karja ning nad tikuvad toitu otsides lausa külla. Šaakalite tekitatud kahju riik lambapidajale ei hüvita.

Ideaalne pesitsuspiirkond on Matsalu looduskaitseala, kus šaakalid saavad elutseda mere ääres ja pilliroo vahel.
Karjapidajad saavad hüvitist, kui kahju on tekitanud hunt, karu või ilves. Eesti riik kauples Euroopa Liiduga läbirääkimistel välja erisuse, millega need loomad kanti looduskaitsedirektiivi viiendasse lisasse. See tähendab, et nad vajavad populatsiooni vähenemise korral kaitset. Kuivõrd iga hunt, karu ja ilves on oluline, eelistatakse nende tekitatud kahju lahendada rahaga, mitte püssiga.


„Kui šaakalite probleemile ei teki lahendust, kaaluvad paljud lambakasvatajad tegevuse lõpetamist,” lisas Aava.

Traks kinnitas, et šaakaleil ei lasta massiliselt levida. „Teeme ulukiseiret ja selle järgi otsustame, kas peaksime jahti suurendama või vähendama. Seal, kus šaakalid on teinud kahju ja murdnud taluloomi, anname välja ka lisajahilubasid,” lubas Traks.

Möödunud aasta augustis antigi välja käskkiri, mis lubas Lääne-, Saare- ja Pärnumaal šaakaleid küttida ka väljaspool jahihooaega. Kokku kütiti möödunud aastal 17 šaakalit.

Inimeste lohakus ja metsseakorjused
Šaakal eelistab elada pehmemas kliimas ja mereline kliima talle sobib. Kütitud loomad on olnud tiheda karvastiku ja hea toitumusega, mis näitab, et neil läheb siin hästi. Järgmiseks aastaks võib šaakalitele ennustada head aega, sest aina rohkem lääne poole trügiv seakatk tekitab metsa palju metsseakorjuseid, millest šaakalid saavad toituda. Kui sigade arvukus väheneb, saab hea aeg läbi ja osa šaakalite toidubaasi kaob.

Paljuski on šaakalite toidulaud seotud inimtegevusega ja nad on varmad inimeste hooletust ära kasutama. „Šaakali omapära on see, et ta elab talve üle tänu inimtegevusele. Inimese lohakus toidab teda, sest nad ei töötle prügi nii, nagu peaks. Tuleb hoolitseda selle eest, et prügi oleks korralikult hoiustatud, siis on ka šaakalil raskem talve üle elada ja kutsikaid tuleb vähem,” ütles Traks.

„Oleme kütitud šaakalite magudest leidnud inimeste jäetud loomseid ja taimseid jäätmeid. Seal on olnud riisi, kurgiseemneid, arbuusiseemneid, õunu. On selge, et nad käivad kompostihunnikutes. Seepärast šaakalit väga ka ei armastata, sest tal on selline jäätmesööja maine, ja see on ka õigustatud,” lisas Männil.

Mida šaakalid söövad?

Alates 2013. aastast kütitud ja hukkunud šaakalite magudest on uurijad saanud hea ülevaate, millest nad toituvad. Näiteks Läänemaalt Massu jahialalt kütitud šaakalid olid söönud ära kitsetalle ning nende maost leiti ka metssea karvu ja nahatükke. Pärnumaalt leitud šaakal oli aga söönud õunu, uruhiiri ja ühe liblikarööviku. Üks šaakal oli kõhutäidet saanud kompostihunnikust ja tema maost leiti keedetud kanaliha, kanavarbaid, arbuusi- ja õunaseemneid. Möödunud aasta sügisel Piirissaarelt kütitud šaakal osutus aga veganiks: tema maost leiti pilliroogu, roosi kroonlehti, õunaseemneid, orasheina ja kurgiseemneid.*

„Šaakal on omnivoor. Kui rebane sööb pisinärilisi, siis šaakali toidulaual on suurem osakaal ka taimsel toidul. Tema toidulaud kattub teiste koerlastega, kuid kõige rohkem kährikuga, kellega tal on konkurents,” täpsustas Männil.

*Kasutatud keskkonnaagentuuri eluslooduse seire osakonna peaspetsialisti Inga Jõgisalu ettekannet.

Allikas: Eesti Päevaleht

tsiteerin:

Kui ta tõrjub välja üht võõrliiki, on see pigem positiivne. Kährik on võõrliik ja teda peetakse invasiivseks, kes võib halvasti mõjuda meie lindudele ja kahepaiksetele, kes pesitsevad maapinnal,” sõnas Männil.

Šaakaleid kütitakse samadel alustel kui teisi väikeulukeid. Neid võib küttida novembrist veebruari lõpuni. Möödunud suvel anti välja erilubasid lisaküttimiseks, sest šaakalid kippusid Lääne-Eestis lambaid murdma ja talupidajad kandsid kahju.

Siia siis see kont ongi maetud - lindudele ja kahepaiksetele mõjub halvasti aga lammastele "hästi" kuna riik šaakali murtud lambaid ei kompenseeri
See juba kõrgem pilotaaž - ületab isegi meie "kangemaid poliitikuid" .

Peale nii kompetentsete spetsalistide jutu lugemist tuleb mul ka rahulikum uni.Männilil on kõik täpselt loetud ja teada millise praamiga keegi saabus, Traksil on oma kütivägi kes vajadusel koheselt reguleerib....

Hunt pole kährikuga hakkama saanud ja nüüd äkki saab seda saakal? Ja kuigi hunt pole kährikuga hakkama saanud, siis saakaliga ikka saaks? Kas siin kohal tohib naerda?

Naera naera. Järgmine aasta ütleb peep et teite maadel ka hunti pole

Sellel pildil ei ole kah 5 ilvest.

Muidugi ei ole, kohe järgmisena kargavad sulle loomakaitsjad kraesse, et sa oled kassidel saba maha raiunud

Maalehes on huvitav lugu šaakali menüü valikust, kui liha ei saa siis
kõlbavad juurikad...
http://maaleht.delfi.ee/news/lehelood/k ... d=78393342

Hea, et mul Maaleht kodus käib. Hakka veel artikli eest eurikut maksma .

Palju Lätis Saakalit on

Niipalju ei ole, kui meil, vähemalt tõestatult mitte, aga "jäämäe tipp" lubab üht-teist järeldada.

Otsinguga värskeid asju ette ei tulnud, aga 2014. aastal juba oli 1-2 pesakonda.

Märtsis 2014 Jelgava kandis lasti hundijahil 4 kahtlast looma, kes võivad olla šaakalid ja saadeti Tartu Ülikooli geenilaborisse kinnituse saamiseks.

Novembris 2014 samuti Jelgava lähedal tehti jaht juba eelnevalt silma jäänud alale, et seal võib šaakaleid elada. Ühest mastist saadi 3 isaslooma, tõenäoliselt ühe pesakonna liikmed. Maosisu proov näitas, et nad olid söönud metssiga ja metskitse. See küll ei tähendavat kindlasti, et nad need ise murdsid. Ka varemlastud 4 looma olid šaakalid ja tõenäoliselt ühe pesakonna liikmed.
http://www.lsm.lv/raksts/dzive--stils/vide-un-dzivnieki/jaunsvirlaukas-pagasta-nomediti-vairaki-zeltainie-sakali.a106870/


Üks huvitav asi, mis otsinguga veel välja tuli.
http://nra.lv/latvija/185895-foto-latga ... vnieku.htm

Lühidalt: Ida-Lätis leidsid seenelised 11. septembril 2016 metsast surnult seninägemata looma, kes mõnede arvates on mütoloogiline chupacabra, teiste arvates šaakal. Leid on üle antud uurimiseks Riia loomaaiale.

Selge, et kärntõbine elukas, aga kes?

Kui neid Lätis vähem on võiks ju järeldada,et nad on meilt sinna jõudnud.Kuidas nad siiski meile jõudsid ja nii äkki?

Ja kui siia juurde lisada, et "meie" šaakalite DNA läheb kokku Kaukaasia ja Ukraina šaakalite omaga, mitte aga näiteks Valgevene leidudega, siis saab järeldada vaid šaakalite Eestisse jõudmist inimese kaasabil! See aga omakorda tähendaks šaakalite "lindpriiks" kuulutamist Eestis! Kas keegi usub, et see on võimalik kohalike "keskkonnakaitsjate" puhul, ... eriti kui meenutada, "tänu kellele" meil metssigade asurkond üle mõistuse suureks kasvas ...ja Hiiumaa sugusel väikesaarel "hambad ristis" kaitstakse hunte?!

Vaevalt neid rohkem oleks tabatud, kui nad lindpriid oleksid.

No nüüd on küll puder ja kapsad jälle ühte potti pistetud! Nendel, kes "metssigade asurkonna üle mõistuse suureks kasvatasid" ja keskkonnakaitsjatel (jutumärkides või ilma) pole küll midagi ühist. Metsas sigala pidajad ja "hambad ristis" huntide kaitsjad ikka täiesti erinevatest (et mitte öelda vastandlikest (kahjuks)) huvigruppidest.