Mul on onu jahimees ja juba 5- aastaselt mäletan, kuidas ta jahilt tuli, kaks lastud tedrekukke kaasas. Teine onu on kalamees, see vedas mind viieselt Narva jõele koos paadis ööbimisega ja mööda metsi sai temaga ka üksjagu käia- õpetas mind korve tegema, marju ja seeni korjama jne. 17-aastaselt kutsus sõbra isa mind jahindusklubisse noorliikmeks, loomulikult läksin ja nii must jahimees sai. Püssi olin juba enne laskma õppinud. 12-aastaselt proovisime juba hokikepist tehtud vibudega sõpradega koos pardijahti pidada, ega eriti midagi välja ei tulnud.

Pool sunniviisiline algus on sellel asjal... Ühel udusel suvehommikul, nii umbes viieselt võttis isa mind seajahti kaasa. Siga tol korral küll ei õnnestunud näha, aga sokku küll. Et oli udu ja näha võis vaid kogusid, siis jäi aastateks mälestus läbi udu paistnud suurest hallist kogust, kes maa mütsudes ja jubedalt röökides nisupõllust metsa sööstis . See ja paljud hilisemad eredad mälupildid jahist, tabatud saagist ja võrratutest hetkedest lihtsalt looduse keskel on minu jahiusku pöördumise ajalooline tõde ja põhjus

Mina olen kolmat põlve jahimees ja teist põlve bioloog, nii et eriti kõvasti metsa poole. Ja kui kaugemaid sugulasi vaadata, siis nende seas on kah ikka kala- ja jahimehi olnud.

Kalamees olen olnud niikaua kui mäletan, see tähendab kuskil neljandast eluaastast. Ema isa oli Aegviidus kange jahimees ja kalamees Kangru Hans. Kui mina kaela kandma hakkasin, oli vana poolpime ja käis veel ainult kalal. Üks põlvkond jäi puhtalt vahele. Ei mingit pisikut, kuni 7 aastat tagasi augusti kuus Võistes, suvekodu kiviaial seistes ja kaldaäärset vaadates, mis kubises kõiksugu partidest, turgatas: Linnukoer mul on ( vene spaniel), koht jahipidamiseks kah on, ergo- tuleb jahimeheks hakata. Läksin talvel kursustele ja jahipileti sain 16. juunil 1999. vanust oli siis 47. Kui keskkonnateenistusest pikema koprajahi loa saab, siis peaks jahipäevi aastas kogunema saja lähedale - kaotatud aeg tuleb tasa teha. Õnnelikud on need mehed, kes on saanud alustada lapsepõlves- võta või see nepijaht, ehk kui Arno isaga.... oli nepijaht (kevadine) juba keelatud. Nagu ka põldpüüjaht seisva linnukoerata, jänesejaht koerata, tedrejahist rääkimata.

see mõte mul juba päris pisikesest peale.vanaonu,kes nyydseks läinud parematele jahimaadele,oli jahimees,vanaisa oli ornitoloog ja kalamees ,isa on jahimees ja kalamees....nyyd siis mina ka..

vanaisa oli jahimees ja praegu on onu, kelle käest minagi pisiku sain. isa küll jahimees ple aga suguvõsas neid metsa poole ikka leidub..