Rääkige ometi mis moodi te seda kobrast jahite,kas lasete ainult siis kui veest välja tuleb Olen mitu aastat samas kohas jahti pidanud,samast positsioonilt palju kopraid lasknud ja ei saa küll aru ,et nad targemaks oleks muutunud.Minu arust on ta küll kaunis loll loom,ei teagi teist sellist, kes lausa tuleb püssitoru otsast sisse vaatama Ainuke "kuntst" peale kopra märkamist on -ole paigal ära rabele!
Lemmikjahist -Võtab ikka vere vemmeldama küll,kui pull hakkab peibutusele vastu ohkima ja aina läheneb ja ka hagija "laul"on muusika minu kõrvadele
Kivi kotti!

Kult!Tule kraavide pealt suurema vee äärde,mis juhuslikult voolab ja kohati üle 2m sügav,laiust ka 20-30m,kohati enamgi.Kevadise pereheitmise ajal on vähe segased aga tuleta oma noorust meelde!Kevadised hulkuvad noored isased ongi need kõige "lollimad".Vaata oma trofeed üle ja anna teada mitu medalilooma oled lasknud.

Just sellise suurema vee ääres ma jahil käingi(Pärnu -ja Prandi jõgi).Palju ma neid lasknud olen ei oska tõesti öelda,koljusi pole kogunud ,ainult üks on kapis ja sedagi pole mõõtnud.Kui suurusest /vanusest rääkida siis usun ,vähemalt pooled on olnud sinna 24-25 kg kanti,seega täiskasvanud loomad.Jah on meie maadelt tabatud ka üks 36kg -ne isend ,aga sellist pole keegi rohkem näinud.
Rääkides jahist:Olen neid jahtinud nii kummipaadist kui kaldalt ,rohkem siiski kaldalt.Kõige suurem probleem sellises sügavas /laias vees on looma kättesaamine peale lasku,seega tuleb valida momenti millal tulistada.Kui ikka paati pole siis pole mõtet teise kalda äärde lasta,muidugi saab ärakasutada ka jõe käänusid/voolu.See et kobras nüüd mingi eriliselt ettevaatlik loom oleks ma küll öelda ei saa.Tuleb leida lihtsalt ülesse koht kus kandis ta tegutseb ja lihtsalt passida .Kui kuskil näed ikka neid ujumas siis järgmisel õhtul on teda samal ajal samas kohas üsna tõenäoline kohata.Kõige lihtsam on asustatud kuhilpesa olemasolu korral ,olen läinud kohe trampides kuhila otsa (on kuulda kuidas loomad sealt välja lähevad) ja jäänud sinna passima .Seal vaikselt istudes on nende tegutsemist peagi kuulda ja võib üsna kindel olla, et mõni õhtu jooksul (vahel ka üsna ruttu)ennast poseerima tuleb,seega pole seal eriti ülekavaldada midagi.Muidugi oodata millal ta kuskil kaldale kavatseb tulla võibolla üsna lootusetu ,mina olen lasknud kaldalt vaid üksikud.
Kivi kotti!

lemmikuteks, põnevamaks on hiilimisjaht ja linnujaht. Meeldivad rohkem sellised jahid kus saab liikuda.

Vanasti oli lemmikjahiks kevadine nepijaht, nüüd on selleks jäänud põdraaju. Eriti peale jahti toimuv maksasöömine. Muidugi ka teised jahid panevad vere käima, kuid hane ja parti meie kandis lasta ei ole praktiliselt võimalik, kuna tingimused puuduvad.

Nepijaht oli lõbus. Hagijaga jaht jänestele on midagi erilist, kui koer ikka juba kilkab, siis kohe mõnus tunne keres. Laanepüüjaht peibutusvilega. Hea väljakutse on hanejaht, mõnikord ikka üle saja meetri roomamist.
2-4 mehega sea või põdrajaht laikaga.
Koprajaht kuidagi ei tõmba, ei tea, miks.
Tahaks ära proovida põldpüüjahi korralikult töötava linnukoera eest, samuti analoogse kurvitsajahi (metskurvits, tikutaja)- siiani neid sügisel lasknud otsijahi käigus reaktsiooni peale.
Raskeimaks lasketulemustelt hinnatakse laanepüüjahti otsijahina, aga on ka vahel õnnestunud.
Tore on ka suvine sokujaht.