Kui ma jahimeheks hakkasin ja õhtuti kodust ära olin hakkas naisega tüli tekkima. Leppisime kokku, et jahil käin nädala sees kaks õhtut ja nädalavahetusel ühe päeva. Kui õhtuti lähen varitsema ja midagi ei saa võtan öösel poissmehest sõbra peale ja läheme (põhiliselt talvel kuuvalgega) jäneseid kiusama. Peale jahiaja limiidi kehtestamist kodus on suhted paranenud naise ja ka lastega. Poiss vahel ikka ütleb, et täna võid minna jahile ilus ilm on.

Minul on naine sellega juba täiesti harjunud, et ma metsa lähen. Siis on ainult nina vindus, kui kodus mõni töö tahab pooleli jääda. Ma olen naist ka pidevalt kaasa kutsunud ning mõned korrad, kui ta seda ka teinud on enam virisenud ei ole. Paar kordas õnnestus naine isegi kalale kaasa meelitada. Nüüd kalale minnes nöögitakse, et enne kojutulekut ikka kulinaariast läbi käiks ja praekala kaasa ostaks. Jahi kohta on vahel ainult repliik olnud, et mis sa sellest verisest lihatükist koju tood (peale ühisjahti), poes liha küll. Samas varitsusest lastud nn. puhta looma liha sööb küll. Talvel ikka enamjaolt nädalas 4-5 õhtut metsas kolistada saab ja see on ikka väga meeldiv. Suvel lihtsalt kodus tööd rohkem vaja teha. Seetõttu kevadisest nepijahist ka kahju. Sellel jahil meeldis naisel kaasas käia. Tema korjas seeaeg metsas sinililli, kui mina neppi lasin. Värskes looduses viibimine ei ole veel kellegile kurja teinud.