kunagi lugesin veneaja kirjandusest selge sõnaga, et kütiliinil on lubatud tulistada ajusse, olles enne veendunud sihtmärgis ja ajajate puudumises ning liini taha, kuid kategooriliselt on keelatud tulistada piki kütiliini. Nüüd räägitakse paljudes kohtades, et üldse ei tohi lasta ajusse, siis jääb üle ainult loomale p..sse lasta. Sellest pikiliini laskmise keelust saan aru küll, väikese nurga all võib kuul suunda muuta, rikošett, liinil võib tabada mingit kaugemat metsaga varjatud meest, kuna liin pole ju sirge jne.
Tavaliselt ei näe kõrvalseisjat ka punase vesti korral, sest sirge joone peal pole keegi, laskekoht tuleb otsida ikka vastavalt oludele, et näeks lasta puude vahelt. Ikka lähed liinile annad naabritele märku oma asukohast ja pärast astud paar sammu, et saaks lasta ja ei näe kedagi.

Kahjuks juhtub küll, et ajujahil viibides ei ole kütist järgmine punase vesti kandja sugugi nähtav. Seepärast olen propageerinud punase mütsi kandmist, kuna üsna tihti teeb see küti paremini nähtavaks kui vest, sest mütsi kandev pea ulatub üle vabarna- ja nõgesevarte ning paistab kaugemale.

Punane/oranž müts annab ohutuses alati juurde, tõepoolest, kehva nähtavusega sihtidel ja veel lisaks ka AJAJATEL (enda tähelepanekul). Ajajat, kel punast või oranži värvi vest, ei näe tihedamas metsas põõsarinde vahel mõnikord veel niipea, aga neid, kel ere müts peas, märkad juba oluliselt kaugemalt - peanupukene liigub rohkem ja asub kõrgemal.

Mis aitab vest ja müts kui kütt paigal ei püsi,mehel aastaid varsti 70 aga poisikese kombed on.Eelmisel aastal oli juhus et korraga ragistab keegi metsas ja läbi optika uurides tundsin ära küti enda kõrvalt ja pärast on vabandusi taevani tal.Ei tea kas on tahtmine trofeed saada või mida aga ega keegi ei taha tema kõrval olla teades tema iseloomu.

Loen isiklikult punast peakatet olulisemaks kui vesti, kuigi nõutud on just viimane. Nii ajajajaist kui kütiliinil olijaist on reeglina esimesena märgatavad just need mehed, nagu Badmangi mainib. Praktikast- kuigi liinil koha sisse võttes antakse kõrvalolijale märku oma asukohast, juhtub tihti, et et esialgu valitud positsioon ei olnud parim. Jõudmata ära oodata, et sa tema asukohamuutuse märguannet näeksid, astub teeservast üldse ära üle kraavi või mida iganes. 1/3 juhtudest avastad, et meest ei ole mitte enam seal, kus ta alul oli. Müts kui kukehari on ikke nähtav!
Vastavalt aastaajale on mul neil nupukatteil, mil pole ärapööratavaid punavoodreid, nn "kassikrõpsudega" pealepandavad erkpunased lotud. Krõps ja küljes. Kui sügiseses põdrajahis noori abilisi juures, on igale midagi pähe anda.

Tahtmata pisendada nende võimalike ohuolukordade tekitajate vastutust poetaks siinkohal mokaotsast, et sellised juhtumused näitavad EELKÕIGE jahijuhataja nõrkust. Mitte tingimata üleüldist ebakompetentsust, vaid just nõrkust distsipliini hoidmisel. Puutun kokku erinevate jahtkondade tegevusega ja suhtumine jahiohutusse (mitte ainult positsioonide hoidmine - ka vestide värvus ja kulumisaste, relvade hoidmine lahtise lukuga jne jne) erinevad pahatihti nagu öö ja päev.

BM

No näed, vana sokk jõudis enne just ära öelda ,kui loo kirja sain

Baddman ütles:
Tahtmata pisendada nende võimalike ohuolukordade tekitajate vastutust poetaks siinkohal mokaotsast, et sellised juhtumused näitavad EELKÕIGE jahijuhataja nõrkust.
Jahijuhataja võib kõik ära öelda. Aga on vahel jäärapäid, või juba lapsikult mõtlevaid staazhikaid ja jahimehi, kes oma lühikesest püssist pole kunagi kedagi ka kogematta haavlitegagi üle puistanud. Sõjas käind mehed!!! ja ikkagi. Metsas olek nagu teeks nendega tasalülituse. Ja ikkagi, punane kukehari vaarikatest plingiks ära

Jahijuhataja ülesanded ei piirdu ainult jahi alguses sõnade peale lugemisega, vaid vajadusel ka ohutusnõuete ja/või jahijuhataja õiguspäraste korralduste vastu eksijate jahist kõrvaldamisega. Selleks ei pea ju KKI kohale kutsuma, oh ei, isegi mingeid hilisemaid jahiseltsi-siseseid sanktsioone ei pea järgnema. Auväärt taatidele on kindlasti piisavalt häbiväärne juba see, kui neid poolest päevast minema saata ning järgmisel korral oleks rikkumine ehk olemata. Vähemalt loota ju võiks

BM

No sektsioonisisene kliima on kõikjal erinev. Ja mehega, kes ajujahist vast ainult avapäeval klubilises mõttes osa võtab ja kelle kallal nagu jõriseda kah ei tahaks tuleb käituda nagu liikluseski, et matsu vältida, võtad kandva osa enda kanda, mis sest, et õigus täiesti sinu poolel. Too vana võis omal ajal sind ennast ki koolitada, aga ajad muutuvad. Mütsi annab kohustuslikuks teha

Kui enamasti ei näe järgmist meest liinil, siis ülejärgmist ei näe kindlasti, aga kuul võib läbi võsa üles leida. Seepärast ei tohiks kunagi piki liini lasta, vaid ainult ajju - loom tuleb tunduvalt eespool ajajaid, ja ajus on ees ju reeglina tihe mets, mida kuul pikka maad ei saa läbistada. Tagant laskmine on suht mõtetu liini ületanud looma soolikate segamine.

No näitadki oma asukohta liinil ja siis astud üle kraavi laskekohta, seepärast ei tohiks piki liini nii 30 kraadise nurga all lasta. Aga praktikast ... on enamikul juhtudel liinikohad teada nii paarimeetrise täpsusega - ikka et selle mehe sea või põdralaskmise või möödalaskmise koht

Sallivus on muidugi väga tervitatav omadus, peaasi, et see ei tuleks enda ja teiste ohutuse arvelt. See äratundmise piir võib teinekord küllaltki peenike olla, nõus

BM

ei tohi piki liini lasta ega soovita ka ajusse sisse lasta. Mõni vanem ja kavalam loom tuleb vahel koos ajumeestega välja.Ajust väljuvat looma on tegelikult kõige parem ja kindlam surmavalt tabada.

No üht- või teistpidi koorub siit välja ka lisaks vestile erinevused laskekoha valikul ajujahis (ei ole ise kagu pool ajujahti pidanud ). Nii suur, kui see me maa on, tundub et väike nõks on siin sees. Ma pidasin siin silmas Lõuna-Eestit ja muud siledamat maad. Küsiks, et kudas see on Teil tavapärane? Kas ikka kõrgemad positsioonid (välja arvatud kindlad ülejooksu kohad), kui mast just sedatüüpi maastikule satub?