Tegime siis Triinu ja Emmaga (Mosse ka loomulikult) tiiru Keeril. Eesmärgiks oli vaadata, et kuidas järvel asi kujuneb, ja roostikust otsimine sujub. Sõitsime jõge mööda nõks alla ja istusime koprakuhulale maha, (hommik oli varajane ja ootasime valgenemist). Koprakuhul oli valitud selleks, et hea ülevaate ümbrusest saada ja teadmatusest, et veetaseme tubli langus on kaldale veel passimiskohtasid tekitanud. No, üle lennu seisukohast oli see ka hea paik. Kopra kuhila otsas rahulik istumine on iga koera jaoks paras pähkel, loomulikult juhul kui koprad kodus on
erilist mürglit Emma seal ei teinud aga parajalt ärevuses oli ikka. See aga ei seganud siis jahti pidamast. Sai seal natuke prääksutatud ka, ja mingi moment lendaski paar parve üle. 1 pauk siis tõi 2 parti alla ja järgmine pauk ühe pardi alla (kes kukkus sulpsatades kurvi taha vette). Istusime seal veel mõni aeg ja Mosse läks asja uurima, ajades meile veel ühe rägapardi peale, see sai alla lastud ja kukkus kenasti nähtavasse kohta, Emma siis tõi selle suurima hea meelega ära. Edasi suundusime paadiga kurvi taha ja sealt maale. Tulemuseks oli see, et kõrge heina seest leidis ta 2 sinikaela (esimesena lastud) üles ja tõi need ka kohale, kui natukene juhendatud. Vette kukkunud part jäi kadunuks. Tont seda teab kuhu või kummale kaldale või allavoolu... või... 
Igatahes on koer tööle hakanud ja õpib kiiresti. Loomulikult on veel vaja nii mõnigi kord jahis käia, et tal endal saaks selgeks mida millal teha, enne kui koer katsetele saata. Aga järgmisel korral saab temaga juba katse jaoks nõutavaid ülesandeid proovida (eeldusel, et lastud saab 6 lindu
), aga muidu ka. Ja kui hakkama saab, siis võib julgelt saata pabereid vormistama Kindel on see, et üldse harjutamata (esimese koorra näitel) ei julgeks küll koera mingit paberit tegema saata.