kas keegi oskab kogemustest taksi kohta rääkida. jahipidamisest urus ja metsas.kui universaalne ta on?kas visadust jätkub.kui võrrelda skksa jahiterjeriga.

Taks on visa hingega koer küll,aga palju oleneb kasvatajast. Ajab mõni taks igat looma,kuigi vähem aega kui terjer või hagijas ja minu arust siin foorumis seda koera päris palju lahatud.Ise pooltan kindlasti lühikarvalist taksi, sest temaga muret veidi vähem, karv lühike ei võta metsas soppa ja talvel ka lund külge.

Jahisõbraks samuti lühikarvaline taks! metsa hakkasin viima 4 kuusaelt, kuid päris jahti sai 8 kuuselt. esimeseks tõsisemaks katsumiseks oli urg umbes 9 kuuselt. Lasin koeral (ise arvasin et tühja) rebasuru kõrval nuuskida, nagu lahti lasin oli august sees ja teisest otsast vana rebane välja. Sees toimetas teine üks 3 tundi ja siis tõi välja 3 rebasekutsikat, kusjuures ühelegi viga tegemata . Need pojakesed (mustad) olid nii väikesed, et need jätsime küll kasvama, kuid see selleks... Oma kogemuste põhjal julgen öelda, et ON universaalne koer. Ajab kõiki loomasid kohe täiesti kindlalt, kuid miinuseks see, et ka kitsesid (vähemalt minu koer). Positiivne on see, et mugav igale poole kaasa võtta ja kurja loomuga on ta vaid oma kodu õues: Miinustest-metsas suuruluki jahis olles tuleks valmis olla paari tunniste kadumistega maapakku! Kui lumi on üle 20 cm võid seajahist ta küll koju jätta, kuna ``läbivus`` muutub märgatavalt raskeks ja samas on ta siis ``kerge saak`` haavata saanud sigadele (kogemus mitte eluohtliku haava näol olemas). Taks ei allu kunagi täielikult MITTE KELLEGI käskudele (rõhk sõnal täielikult ja see on puhtalt minu arvamus ja see mida ma nende kasvatamisest kuulnud olen). Ühesõnaga suhteliselt isepäine jahimees, kuid kindlasti tasub jändamist!
Ja veel niipalju, et tema koju jätmisega (näiteks lumerohkel perioodil) saab olema keeruline! Ma küll ei tea kust nad (jahikoerad üldse) seda aru saavad, aga kui sa lähed näiteks niisama välja või samade riietega jahti saab ta sellest 100% aru

Saialõikaja jutuga täiesti nõus,sa ütlesid küll selle koera kohta vist kõik ära, mis olla saab.Minul praegu juba viies taks pidada ja kõik peaaegu klapib.Siiski kahte ühesugust koera pole mina veel kohanud.

Naisele sai pikakarveline taks võetud (toakoeraks), võtsin ükskord soku jahti kaasa (autos istus kuniks passisin) lask polnud see mis vaja, panin koera peale ja mis sa hing ikka ihaldad 2 minuti jooksul oli teine üles leitud. Teinekord lasin vette kopra, taks seepeale vette ja teda välja tarima, läks aega mis tal läks aga kaldale ta looma tõi, peale seda on hakkanud ka parti veest välja tooma, proovisin rebase urus (töötas), nädalavahetusel lasin ka kobraste elupaika (4 looma käes), maapealt ja alt võtab ka kähra väga edukalt. Ajab siga ja põtra. Nagu eelpool mainisin on koer võetud toakoeraks ja pole saanud mingit väljaõpet, mistõttu väikesed vead ka tööstiilis, kuid need on tühised ning annab lihvida paremaks. Võin julgelt väita, et taks on parim jahikoer algajale jahimehele. Tema suurimaks prooblemiks on lühikesed jalad (sügavas lumes ei jõua liikuda), kuna meie talvetingimustes tuleb koju jätta.

Mina olen varem pidanud karmikarvalist linnukoera ja nüüd sai võetud karmikarvaline taks. Igatahes olen tema kui sõbraga väga rahul, kuid kuna koprajahil ei käi, siis ei ole väga jahile temaga veel jõudnudki, jänesejahti ju praegu väga pidada pole kuskil ja rebased-kährikud-mägrad ei ole kah veel erilist karva selga soetanud.

Jutt algajale jahimehele taksi sobimisest on küll õige, aga täiendaksin seda ühe väikese nüansiga: taks peaaegu kindlasti ei sobi pere või omaniku esimeseks koeraks. Küll see kutsikas oli algul pisike, aga ikkagi tahtis nii pähe istuda et vähe pole!. Nüüdseks muidugi asi juba peaaegu et korras, aga väikesed "tahteavaldused" ikka vahepeal ilmnevad.

BM

Pikakarvalise taksiga on talvel see häda, et karv läheb lund ja jääd täis,eriti kõhualt, ning teda metsas puhtaks saada on omaette jama ja koerapiin.Ise just sellepärast pikakarvalise ära andsingi kuigi oli ilus kuldne koer ja looma võttis.

[quote="jorr"]Pikakarvalise taksiga on talvel see häda, et karv läheb lund ja jääd täis,eriti kõhualt, ning teda metsas puhtaks saada on omaette jama ja koerapiin.Ise just sellepärast pikakarvalise ära andsingi kuigi oli ilus kuldne koer ja looma võttis.[/quote]

Mul on mulje jäänud, et koer peaks olema peremehele ikka nagu parim sõber ja jahikaaslane, mitte nagu kulunud padrunivöö või vanad kummikud, et kui mingit nööki on, siis minema... Eriti veel "ilus kuldne koer, mis looma võtab". Ei saa sellest koerapidamisest ikkagi veel vist õigesti aru...

Olen praktiline jahimees ja lähtun vajadusest, mitte tunnetest.Taksi andsin teisele jahimehele, kes maal elab, ka koeral parem.Enam pole tal vaja pärast jahti autos lõdiseda ja karvade seest jäätükke kakkuda, niikaua kui koju jõudsime.Oleks ma enne koeravõtmist seda teadnud,poleks pikakarvalist võtnud.Sellepärast siingi teisi hoiatan, et oleksid veast teadlikud.Kui arvad et valesti talitasin,oma asi,kõik ei peagi ühtemoodi olema ja käituma, ega me pioneerid ole.

KOERA VÕTMINE ei ole nagu mobiiltelefoni ostmine mida saab ja tohib vajaduse korral tagasi viia või ära anda, kui ei meeldi, kuid ei tasuks jorri kah kohe maha tegema hakata... loomulikult ei olnud otsust tead mis kuldaväärt, kuid taks on väga kohanemisvõimeline koer ja kui ta saab jätkata oma elu mõtet jahi näol edasi (PAREMATES tingimustes) siis selles iseenesest ju midagi halba ei ole !

Ehhh.... eks igale oma. Minu mõtted käivad teist rada pidi.

Kellegile ei meeltinud minu käitumine pikkakarvalise taksiga ja arvan et ei peagi meeltima, igale oma.Tooksin ära enamlevinud moed mittesobivast jahikoerast vabanemiseks.
1.Koer viiakse metsa ja pauk.
2.koerale tehakse süst.
3.Koer viiakse kodust kaugele ja visatakse autost välja.
4.Jahikoer jäetakse koju lastele mänguasjaks.
Kõiki neid võimalusi kasutatakse praegu väga palju. Mina valisin võimaluse, kus koeral on kõik tingimused jahil käia ja ennast hästi tunda, kui ta teisele jahimehele andsin,kas mul kahju oli või mitte, on juba minu asi.Koer on elusolevus, mitte paar kummikuid või padrunivöö aga kui ta ei sobi, tuleb temast vabaneda.Elu on julm,kuigi praegu õpetatakse lastele,et metsas elavad mõmmid ja jänkud ning kui nüüd laps metsa sattudes avastab, et hoopis karud ja jänesed, kes üksteist söövad ja temalegi ohtlikud on kuigi tema tahtis neile ainult pai teha, on laps kindlasi nördinud.Loodan,et saite mu jorust aru aga kes tahab saab alati norida. Ka mina võin eksida, ühed patused me kõik.

Jah, Jorri jutus on tõsisem iva. Ja selline käitumisviis on ikka päris õige. Eriti kui sa tead, et koeral on mujal parem. Millalgi sureb koer niikuinii ära, ega siis elu seisma jää. Ja omaniku parima sõber on koer kindlasti, aga ka sõprade teed lähevad vahepeal lahku. Ja kui tekib uus koer, kes täidab tühimiku... nii, et antud situatsioonis a) koer sai endale paremad tegutsemistingimused b) jahimees sai endale uue sõbra, kes antud juhul vajadustele paremini vastab.

Ilmselt see "jutu mittemeeldimise" asi minu kapsaaeda. Jahh, nõus. Nõus sellega, et tõepoolest võib olla tuhat põhjust, et koera ja peremehe teed peavad lahku minema. Igasugu ettenägematuid asju ju juhtub ja nende ettenägematute asjade eest ei ole tõesti keegi kaitstud. See, et ma ülalpool kirjas oleva küsiva märkuse tegin, oli pigem tingitud sellest, et Jorri jutust jäi mulle mulje, et ta ei viitsinud pikakarvalise koera karvadest jäätükke välja saada vms. See oli ju ometi ette teada enne koera valikut juba ju, et pikkade karvade külge jääb igast jama, seda siis igal aastaajal. Ja seda mina isiklikult ei peaks kindlasti mitte piisavaks motiiviks, et koera ( ehk pere liiget) ära anda. Muud ei midagi. Ju ma olen siis liiga palju "vales" koerakasvatajate seltskonnas liikunud, et mul koerte pidamise osas sellised väärtushinnangud on tekkinud... Mis seal ikka, eks igaüks ju toimetab omamoodi.
Koera huvide eest seismine on muidugi üks tõesti tänuväärt tegu.

meie peres on olnud jahikoeri palju-taksid,hagijad,laikad.minu lemikud olid pikakarvaga taksid.ükskord juhtus õnetus kus mesilased tapsid 2 taksi korraga ja laika piinles kua,aga üle elas.pele seda jäime laikade peale.ajamisest niipalju et kui koerad on loodud koos ajama siis kiirus võetakse väiksema koera järgi.sõbral jäi ilus suur kult laskmata,sest taks oli täpselt sea kõrval ja laika oli sea taga.