Probleem järgmine: Taheti vana siledaraudset arvele võtta, kuid sellel on numbrid raualt ja mõningal määral ka lukult maha pekstud. Tõenäoliselt loll küsimus, kuid kas politsei võtab ka siis arvele, kui suudavad sealt alt kuidagiviisi selle numbri ära lugeda? Kuidagi nad ju neid mahaviilitud numbreid tuvastavad, kuid kas on võimalik ka arvele võtta? Päris vanarauaks kah kahju.

Uudishimulikele taustinfoks: Vene ajal sai relvi palja jutuga arvelt maha, ning osad nupuvennad müüsid pärast uue ostmist vana relva sel viisil maha, ainult et enne peksti number maha, et ei saaks välja tulles leida algset omanikku.

Julgen väita, et 99 % tõenäolisusega ei saa sa sellist relva arvele. Pealegi kas konkreetne relv siis nii kvaliteetne on, et teist osta ei taha või lihtsalt ei raatsi? Pealegi usun, et see nn. numbrite tuvastamine läheb nii kalliks maksma, et selle raha eest saaksid paar vana törtsu või siis ühe uue.

Minulgi oli ühel püssil numbri tuvastamisega probleeme - aga siiski käidi läbi hunniks ametnikke (korraldati kohe ülevaatuse ajal) ja jõuti ühisele otsusele. Muidugi siis oli probleem lihtne ja uuriti vaid ühe numbri variatsioone - selleks aga käidi igaks juhuks läbi kogu relva ajalugu alates eelmise omaniku soetamisest. Mingil tingimusel sai seda numbrit lasta ka litsenseeritud relvameistril lasta üle lüüa, ise eip tohi. Aga siis peaks tõesti relval ka hea väärtus olema.

Kui relval puuduvad numbrid või on need sedavõrd vigased siis on võimalus see relv arvele võtta.
Esiteks peab vigaste numbrite korral olema omanik valmis selleks, et relvale tehakse ekspertiis relva numbrite tuvastamiseks. Hind kujuneb ca 2500.-krooni kanti,kuid sõltub paljudest asjaoludest ning eriti odavamaks ei lähe. (Kalliks teeb tehnoloogia ja materjalid.) Kui ekspert kinnitab õigete numbrite olemasolu saab lasta relvameistril see üle lüüa ja asi lahenenud.
Teine variant n juhul, kui relval numbrid puuduvad või on tõesti loetamatud. Ka siin tuleb tõenäoliselt teha ekspertiis numbrite tuvastamiseks varajatud kohtadest ja/või kuritegeliku kasutuse välistamiseks ning vajadusel tüübikinnitus konkreetsele relvale. Siin on ka omad nüansid, kuid huvilistel tasub konkreetse politseiasutusega kontakti võtta. Maksma võib minna veelgi rohkem.
Üks positiivne näide. Leidis üks mees oma isa kunagi Rudolf Passupilt tellitud relva. Relv oli korralikult pakitud ja üliheas seisus kuid ilma igasuguste numbriteta (sõjaajal ei juletud meistri nime ja numbreid panna). Koostöös ekspertidega tehti relvale tüübikinnitus, said sinna ka numbrid ning relv võeti õnnelikule mehele arvele. Loomulikult oli käsitööna valminud relv seda kulu väärt. Kuid kas see kulu on põhjendatud mõne kehvema isendiga võrreldes.