Kahjuks või õnneks ei ole ühtegi metssiga noaga pistnud.Idee tuli lihtsalt Jahimehe ajakirjast kus saksa jäljekütt kasutas relva otsa kinnitatud tääki enesekaitseks.
Ja väljajätmiseks ei näe küll mingit põhjust kuna pole vahet millega pista.
Ise sellist jahti ei poolda.Võib olla kogemuste puudumise tõttu.

Palun veelkord noka avamise luba.
Et teema tõstatus Antil minu arusaamist mööda õigesti, konkreetsest situatsioonist, ja et näpunäiteid selliseks puhuks kirjandusest eriti ei leia, siis võiks veelkord lugeda üle Baddmanni 8 dets märked ja võimaluse korral nendelt veteranidelt kogemusi ammutada, kelle jalad-põlved metsas enam suurt käia ei võimalda.
Pikema staažiga koeramehed kipuvad vist vaikima, kuigi paljudel neist oleks vast mõndagi lisada
See lõik jahiepisoodidest võib olla täis üllatusi või osutuda ootamatusterohkemaks kui püssiga metsas kõndides.

Mind paneb imestama ühtlasi loomade altruism, mis metsas täiesti eksisteerib, ja millele ka Badmann viitab....(tsiteering:...ja tagatipuks ei ole ka välistatud, et mõni suurem siga otsustab peale joosta ning võib ka enda noa otsa kukkuda, koera torgata või lõigata või jumal teab mida. )
Kui põgenevas seakarjas ikka emis taevaitõusvat põrsakisa kuuleb, võib kohal ta ollagi
...ja hoidku looja selle eest (hullem kuldist!).
BH.

Jalad kannavad veel päris hästi, aga julgen sõna võtta, sest koeraga metsas käidud varsti 25 aastat. Selle aja jooksul on tegemist olnud ca 10 erineva vene-euroopa laikaga ja ükski nendest pole siga murdnud, ka siis kui loom on haavatud. Alati olen jahi lõpetanud lasuga ja olen jätkuvalt seda meelt, et noaga torkamine ongi üks peamisi põhjuseid, miks koer siga murdma hakkab.
Ulukile distantsilt pealehaukumine on koerale kindlasti tervislikum ja sellise koera eest võib mõne põdragi lasta!

viimaste nädalate näidete põhjal võin öelda, et meie kandi sead enam koeri nii hullult ei karda. kui koer nad ülesse leiab, siis jääb metsa keerutama ja kütiliinil tühjad pihud. ok, eile ajas koer ühe sea, kelle kallal tükk aega haukus, metsast välja(siga pani jõkke ja enne kui joosep kaldast alla sai, oli siga juba teisel pool. ujub ikka kuradima kiiresti). teised tulid metsast välja siis, kui kütiliin juba eest läinud
Aga täna. läksin jälgipidi metsa ja varstiks juba kuulsin oma koera haukumist. väga kaua ta seal ei haukunud, ehk 10 minutit. sead jäid tiirutama ja metsast välja ei tulnud. metsas oli ka teine mees oma koeraga ja temagi neid välja ei saanud. pärast hüppasin uuesti metsa tagasai ja leidsin üksiku suure sea jäljed ja varstiks ka magamiskoha. kuskil pool tundi hiljem hakkas koer haukuma. ümberringi tihe 5 meetri kõrgune võsa ja tuulemurd. liikuda sain vaid roomates. koer oli seal kallal üle 30 minuti. haukus nagu segane. leidsin nende madistamis kohast ka sea karvu, järelikul koer ikka naksas ka teda. lõpuks sai siis siga ikkagi jooksu. aga metsast välja ei tulnud. kuna olin ise juba täiesti läbi, siis tulin metsast ära ja jätsime sea rahule. kuigi koer oli seal üle poole tunni järgemööda kallal, ei tulnud ta välja. ja järgmisel nädalal istuvad need sead ikka samas tukas.
selle peale, et ise mööda jälgi koera asemel käia, võin öelda, et olen proovinud ka ise koera asemel jälge ajada, aga krt siiani ei ole sigadele järgi jõudnud. ja kui peaksin kunagi jõudma, siis kahtlen, kas haukumisega toime tuleksin

Siis oled vähe käinud,ise olen iga aasta sigu näinud,haukuda pole ka vaja,mul nagu on selle jaoks püss mis jahi lõpetab!

metsas vähe tõesti käidud, koeraga viimased kaks talve. eks sigu näeb ikka metsas, aga tavaliselt mitte nii palju, et lasta saaks. üldiselt vilksavad korra läbi. aga jutu mõte oli selles, et meie puhul koeraga jaht seda ei tähenda, et sead kuuks ajaks ära kaoksid. minu jaoks sea jaht koerteta ei ole seajaht.