Et kuna august läheneb, siis sai ühe tuttavaga pardi teemal jututatud. Ja ta siis meenutas, et käis pardijahis... sellised Lõuna-Eesti kuplite vahel asuvate lompide peal vaatamas. Ja ühel istuski part peal... (no, seal oli igast heina ja võsa ka). Aga jama selles, et no, et saa parti lendu. Loopis siis kaigaste ja kividega, aga part lihtsalt ujub ringi. Lõpuks lasigi veest ära. Eks seda võib ka omamoodi põgenemiseks nimetada kui part ühe põõsa tagant teise taha hiilib.

Kuna kasvatan ise labradore ja käin nendega jahil, võin julgelt väita, et pardijahil eetikaga meie riigis küll midagi pistmist pole. kui peale pardijahi algust käia koeraga kohtades kus vähegi tihedamalt jahti peetakse ja lasta koeral vabalt otsida leiab ta pidevalt katkiste tiibade ja jalgadega parte kelle ilma ühegi pauguta ära toob. Haavatud part on väga harva vees , tavaliselt sätib ennast kaldale suurtaimede vahele ja ootab seal vaikselt oma lõppu. Vahel läheb jahiisugi ää. kuna lihtsalt ei taha enam pardi sugu vähendada. Räägin küll koerale, et ära neid linde mulle too- vii laskjaile.
Arenenud jahikultuuriga riikides on linnujaht märgaladelt ilma koerata pigem erandlik nähtus. Ma ei arvagi et meil üleöö midagi muutuks- see võtab vast aastakümneid, kuid sõrme päästikul vajutab igaüks ikka ise.
Linnujaht on üls ilusamaid, kuid vähem halvasti sihitud tina.

Tõesti, kui inimestel nii suur isu midagi lendavat lasta on siis Eestis on lasketiire ikkagi palju ja ka häid kus saab väga huvitavaid/raskeid sportingu radu teha. Suure kõmmutamiskire saab ju ka seal rahuldada.

Minu jaoks on jahieetika läbi aegade väga oluline olnud, aga peab ütlema, et üks asi on mind juba noorest jahimehest saadik häirinud - täiesti vastuvõetamatu tundub olevat kui lasta istuv part 30m pealt, kus ta lõpp oleks silmapilkne. Aga kui sama part lendu ajada ja talle 40 - 50m pealt tihti halvast positsioonist ja kehva lennunurga alt järele surada, nii et ta haavel või kaks kõhus kaugele surema lendab, siis on eetika seisukohalt nagu kõik korras - ega iga lasuga peagi part kukkuma, leitakse uus ja proovitakse jälle... Ma arvan et ei ole ühtegi jahimeest, kes võiks käe südamele panna ja väita, et on kõik oma lennust lastud pardid kätte saanud. Põhjenduseks tuuakse sellele et istuvat või ujuvat parti mitte lasta see, et tuleb anda mingi pääsemisvõimalus. No andke andeks, mis pääsemisvõimalusest me räägime kui distants 30 - 40m, püss korras, rauas ikka linnuhaavlid ja jahimees vähemalt niipalju kaine et püsti suudab seista... Mullegi meeldib ülekõige lennust lasta, on ikka hea tunne kui alla tuleb ja kätte saan - ja enamasti saangi kuna trennile on ikka meeletult pauke kulunud ja kulub ka edaspidi. Aga samas on äraläinute pärast nats sita maitse suus, kuna ennast ja püssi teades on selge, et eks ta kuskile koolema läks. Aga samas pole neist, keda vees või kaldal elu jooksul lasknud olen ükski ära läinud. Nii et kahe otsaga asi...

Uus hooaeg-start kogupauguga!
Ei saa aru, mis eetikast siin saab mulli ajada. Loomakaitsjadki vast ei võtaks sellises olukorras sõna-haavatud uluk tuleb surmata võimalikult kiiresti! Ja punkt. Teine asi on veepinnalt rikošeteerimine!
Lind vees, meres, üks tiib püsti, nagu purjelaud, ja lestagi liigutamata paneb mere poole...

väike põrsas kirjutas:
Tõesti, kui inimestel nii suur isu midagi lendavat lasta on siis Eestis on lasketiire ikkagi palju ja ka häid kus saab väga huvitavaid/raskeid sportingu radu teha. Suure kõmmutamiskire saab ju ka seal rahuldada. [/quote]

Naine ütles mehele, et mida sa kogu aeg kõõlud seal pubis ja kodus pole!? Ma toon sulle homme igat sorti õlut ja tantsin sulle ja teen kniksu ja...ole ometi kodus. Järgmine päe oligi mees kodus ja nautis, mida naine lubas. Siis aga tõusis äkki püsti, võttis kaabu ja ütles: ...aga suitsu ja suminat ikke põle ja läks...

Muidugi peaks pihta ja kohe jalge ette maha...(nagu neppigi) aga...
Siseveekogudel ja jaht merel on nõks erinevad.

Üks asi on mind veel juba ammu hämmastanud - igal aastal leian mõne oma lastud sinikaela naha alt haavleid, ammu ära paranenud ja ilmselt eelmise aasta omad. Aga kummaline asja juures on see, et vahest harva on need nr. 5, aga enamasti just nr. 1!!!??? Näib et sellega lastakse neid palju, kas tõesti on sel mingi kaval mõte? Ise pole proovinud. Ja kuidas selline jäme haavel üldse ainult naha alla on saanud - kas tõesti on sajakonna meetri pealt kärtsutatud või liigub haavel haava paranedes mööda kanalit tagasi naha alla ja kui nahk vahepeal ära paranenud siis jääbki sinna? Kui teiselt poolt lastud oleks, siis vast ellu poleks jäänd...

Kas oled need linnud lasknud mere ääres ? Siis tõenäoline jah, et just niimoodi ongi juhtunud. Võrreldes teiste mereäärsete peamiste jahipartidega tundub sinikael ju "hiiglama suur" ja teda "on vaja" suuremate haavlitega lasta. Pikk distants, see tuleb juba niisama jahihasardist kaasa. Mõni üksik haavel tabab, kuid lindu alla ei võta. Minu meelest võib haavel vabalt ka teisele poolele välja joosta, teada on ju, et ka kuuliga looma kaela lastes kaugeltki mitte igakord kohapeal ei kuku ega surma saa. Ja kuna haavel ka eriti ei deformeeru, kuigi kaotab kiiresti energiat, siis ongi tulemus käes...

Muidugi, oleneb ajast: kes teab, kust maalt see konkreetne sinikael üldse siiamaile on saabunud. Võibolla mõnest vähemarenenud riigist, kus erineva suurusega haavleid eriti saada ei ole ja kus haavlipadruneid ise laadides ka rohtu veidikene kokku hoitakse.


BM

Kaliiber:

[quote="kaliiber"]Üks asi on mind veel juba ammu hämmastanud - igal aastal leian mõne oma lastud sinikaela naha alt haavleid, ammu ära paranenud ja ilmselt eelmise aasta omad. Aga kummaline asja juures on see, et vahest harva on need nr. 5, aga enamasti just nr. 1!!!??? Näib et sellega lastakse neid palju, kas tõesti on sel mingi kaval mõte?

90-ndate alguses, vist 92 a lõpul tuli baikali moonaga üllatust! Ma ei saand mitu kuud pihta, miks sõralised-sulelised edasi kureerisid.
Vanem kolleeg, endine jääger, küsis et kas ma padruni otsa olen lahti teinud!? Sa sunnik! Ega tootmine siis seisma jäänd. Kui üks kest otsa sai läks ükskõik mis markeeringuga mängu.
"Põdramajast" ostetud AAA-d ja muid pole pärislõpuni siiamaani ära lastud, isegi rikkalikule aastavahetuse kärtsutamistele. Kõike oli! Isegi kuulipaugul olid nepihaavlid sees ja vastupidi. Karpide kaupa sai üle kontrollitud, mis milleks.
6,7mm-sed jooksid kobinal saapanina peale maha, sest umbes viiendik paukudest ei põlenud rohi täielikult äragi!
Ka selles võib püant olla! Ega kõik Otsassoni soovituse järgi siis telliskive moosiriiulile varuks ostnud.
Siiamaani mõnel mehel mere äärde minnes mugulakotiga hea üle õla visata. odavalt saadud, kahju ka põle.

Ostsin omal ca 4 a tagasi siledaraudse vana jahimehe käest, siis sain ka kaasa 1 korralik kilekotitäis moona Muud taga teha ei söenda kui uut aastat vasta võtta. Olen ka pisut laiali kakkunud neid ja tõesti, kunagi ei või teada mis seal tegelt sees on.

tegelt sa lubasid selle moona kunagi mulle !
kannatab vähe kätt harjutada kindlasti:P

Ok, otsisin kokku niipalju kui leidsin ja saabuval nädalavahetusel võid kätte saada.
PS. Mina pole süüdi kui su püss laiali lendab