See mu üks unistusi. Ise suur tuvi fänn... aga asja juures on iroonia see, et ma pole veel ühtegi kätte saanud
Sel aastal saan KINDLASTI mõne.
Eelmise aasta kogemustest. Tuvi on selline kaval lind, et kui sind ära näeb, siis on ikka sellist laperdamist õhus, et anna olla, ei saagi sihikule. Kõige parem on passida mõne puu all kus nad sageli maanudvad. Jama selles, et tihti ei pane ise tähelegi, et tuvi puu otsa maandus, ja alles siis märkad kui ta minema lendab. Aga nii olevat teda kõige parem jahtida. Siis, viljakoristusaegadel kogunevad parved põldudele. Ise olen näinud ca 50 lindu korraga, aga siis ei saanud jahti. Ja nädala pärast oli seal neid liikvel mingi 10-15 tk, ja suht ära hirmutatud juba (teisedki jahivad seda lindu). Aga siis oleks saanud lasta küll (laskmispraktikat oli siis liiga vähe ja ei kasutanud võimalusi ära). Eks ma kirjutan siis midagi veel kui kogemusi lisandub.
No, ma siis läksin teiselt poolt sitapatareid uuesti neile ligi hiilima (neid, kes olid otsustanud eemal puude otsas platsi võtta), nägin ainult suurt jänest... 10 sammu ja vaikse sörgiga lippas ees (kus nad jahiajal on?), ja põgenevaid vareseid oli ka. Aga samal ajal avastas Kakuke eemal, põllus, tuviparve. Juurde oli hiilide peaaegu ideaalne, ees niidetud heinamaad, sinna 200 m kanti, siis metsatukk ja võsariba, pikki seda traataed, mis eraldas heinamaad viljapõllust (ja seda veel varjestas kõrge hein. No, hakkasin siis ühelt poolt hiilima, kaaslasteks eemalt talust lähenev rotveiler ja mingi pudelihari (kes kogu aeg lõugas ja rotveilerile õhinat andis edasi liikumiseks, nii et peremehe kutsele see hästi alluda ei tahtnud), õnneks külge ikka ei tulnud ja ka tuvid ei teinud neist välja. Kakuke läks siis teiselt poolt vastu, et ajab nad mulle peale. Sain siis tuvidele üsna ligi, sest imelikul kombel hodisid nad sinna heinamaa poolsesse serva. Tegin 2 pauku... ja ei midagi. Ise ka imestasid... päris suur parv oli, ja esimese paugu ikka sihtisin ka, teine läks juba selliselt, et suund oli paigas 