Jahhh. hea kuulda seda karude juttu. Kahju, et neid saarel pole. Oleks hea teda vabas looduses näha. Kuid on ka teine metsade iludus, hirv kui ikka trehvad teist siis ilus vaadata, eriti veel kui korraliku krooniga.

Mnjah. Niipalju on kõlakatest kuulda olnud,et see jahisektsioon olevat laiali saadetud ja maa teistele sektsioonodele jagatud:aga kes seda nüüd täpselt teab,kõik ju kõlakate tasemel!? Niipalju tahax siiski lisada,et eks see selle mehe poolt ja kaasaarvatu sektsioon oli ikka üks loll tegu küll!
Ei tea kas nad ei saanud seal omavahel vorsti või konservi tegemises kokkuleppele!? No juhtus, mis siis ega selle pärast ei pea kohe sedasi minema!? Aga noh, mida siin ikka targutada, polnud ju meie seal ja täpset situatsiooni ei tea?? Nii et...

No mehe poolt ikka täiesti mõtlematu tegu. Kui naiivne ikka olla saab, paarkümmend meest jahil ja siis mitte keegi ei tee piiksugi. See on nagu lootusetu olukord.
Igas normaalses seltsis oleks ikka asi vist ametlikuks aetud, kui üks mees arvab et nii võib lihtsalt teha. Ja kui jahimaa ka käest võetakse, siis ei olnud see kindlasti esimene rikkumine. Kui muidu korda ei saa loodud siis muud ju ei jäägi üle.

Olen Saaremaa mehega nõus. Ega nendel mandri meestel tegelt möistust pole eriti antud kah. Nad ju köik oma tagumiku hoidmise peal väljas!
Ja eks julgusest tunnistada tuleb ka puudus!!

Mul nendesse karudesse nii sõbralikku suhtumist pole. Karu on mind ikka neljal korral metsast oma territooriumilt välja püüdnud peletada ja isegi agressiivseks kippunud minema. Ei ole ta nii armas ott midagi. Mitu nepijahti selle tõttu poole peale jäänud ja kahel juhul pidanud sammhaaval taganema juba poolpimedas, karu 15 m peal metsas.
Samal ajal arvan, et mets ilma karudeta on võsa, nii et nad on loomulik osa metsast. Ilma nendeta ei teki õiget tunnetki.

Mul on ikka paar korda õnne olnud metsas karu näha,ilus loom.Meil on muidugi karusid ka üksjagu palju,mõned aastad tagasi olime karu jahis ja siis tuli viis looma vilja sisse maiustama.Ka üks eesti suurimaid karusid on meie maadelt lastud,karu oli nii suur,et üks mees ei julgend lastagi.

Arvan sama mis OZZ,kuigi ise ka mandrimees.Olen nende kõrvalt seltsist, kes karu lasid. Jahimaad eivõetud kellegilt ära ja selts ise ka elab edasi, karujahimehed ainult löödi välja. Need olid ju peamiselt vene mehed ja kui karu ja vene mees kokku saavad, on karu ikka kaotaja pool.Soovitaks vaadata filmi"Vene jahi eripära" seal see probleem ilusti lahentatud.
Usu silmi mitte kõrvu.

Jorri jutul iva sees, vene meestel ja karudel on kuidagi kehvad suhted. Neid karulaskmise juhtumeid on veelgi olnud, ka pärast seda eelmainitud Puhja (?) asja kust tartumeestel närvid vastu ei pidanud. Ida-Virus oli analoogne teema, samuti oli Harjumaal eelmisel aastal juhus, kus slaavi päritolu härra otsustas "enesekaitseks" tulistada põgenevat ca 1,5a otti... Natuke halenaljakas-närviajav oli seda 2 meetrist täiselujõus ja heas füüsilises vormis meest kuulda seletamas, kuidas ta oli sunnitud end oma Antonio Zoli kombiga kaitsma pärast seda kui karujõmm oli 10m kauguselt üle suure kraavi "endal hirmust silmad punnis ja pask lahti" otsustanud eemale pageda.... Kusjuures loomale ta eluohtlikult pihta ei saanudki...

Kahju, et mõned lähevad pettuse peale välja. Kui teinekord karu aga tegelikult peaks ründama, katsu siis selgeks teha, et ikka nii oligi, enne pead endale laskma käpaga äiata vist. Hädakaitse seisukohalt ei tõesta ka midagi ära, karu ju sulle püssiga kallale ei tulnud, tuleb siis ka rusikaga vastu minna. Ja kui suur on see distants, kui kaugelt siis ründavat karu tohiks lasta- aga äkki ei ründagi päriselt ja teeb vaid petterünnaku (ka seda on esinenud). Pandagu siis reeglid paika- mitme meetri pealt, karu peaks nagu sinu poole jooksma ka. Aga sinu ees seisev karu, näiteks 7 m kaugusel ja tuleb aeglaselt peale, kas taganeda või võib ka tulistada (selge dilemma- ründehoo pealt on raske ajudesse tabada, ilmselt ei jõua reageeridagi, jääb ju vaid ennetamise võimalus, s.t. lasta ikkagi seisvat karu kui oled kindel, et kohe-kohe ründab). Meestel närvikava ka erinev, kes kui palju kannatab oodata.
Ise pole mitmel korral 15-20 m pealt aeglaselt lähenevat, kuid agressiivselt meelestatud karu rünnanud, olen taganenud, karu on järgnenud, kuid vahemaa suureneb tasapisi. Aeglast taganemist selg ees seoses suurkiskjatega soovitab ka J. Corbett. Ootamatul väga lähedasel kokkupõrkel aga võib karu rünnata. Ükskord kevadel peatati aeglaselt lähenev karu alles püssipaukudega õhku. Ja ka siis ta ei taganenud vaid seisis ja läks raevu täis- mehed said siiski minema.
Nii, et mehed, palun ärge minge pettuse peale välja, mõnda meest siis enam ei usuta kui asi läheb tõsiseks.

Vt. vidoet, milline neist ründab, milline mitte...

nii kõrvalkommentaariks, minul vist niipalju närvi poleks rünnakut oodates viivitada...

http://clashradio.com/DVD/sullivan-video/

Julmad mehed

Mees teab mida ta teeb! Igaljuhul tuleb talle au anda!? Ma arvan, et kui meie metsades oleks samamoodi selliseid üldises mõistes flegmaatilisi loomi siis miks mitte ka nii küttida!? Kui seda saab küttimiseks lugeda?