http://www.hot.ee/hellerkantri/5_-_Lolo.html


Huvitav kas nee koerad ongi ainult kelgukoerad, või on neid jahikoerana ka võimalik kasutada.

Olen näinud samasuguseid koeri ( ainult silmad olid helesinised) linna peal jeebi aknast välja lõõtsutamas, jeebi järgi võis küll arvata et see otse metsast või suuremast mudaaugust tulnud. Mõte hakkas kohe liikuma et kui jahikoerad siis oleks tõsine huvi nende vastu, olen neid koeri Rootsis näinud ja suht tored näevad välja.

Need helesiniste silmadega on Siberi husky-d.Väga populaarsed Itaalias ja Hispaanias.Ilusad ja sõbralikud ning väga tugevate jahiinstinktidega.Siberi husky pärineb, nagu nimigi ütleb, algselt Siberist. Sealt viidi koeri kunagi ammu edasi Alaskale ning tõug hakkas levima Ameerikas, kus see ka 1920. aastal ametlikult registreeriti.
Teda esmakordselt ja omapäi metsas kohata küll ei tahaks, nii äravahetamiseni sarnane on ta hundiga - tal on sorgus saba ja valvas pilk ning paksu karvaga sale, hundikoerale sarnane keha. Koera peremees teab öelda, et väikestele loomadele-lindudele on ta tõeline vaenlane, murdes nad kätte saades maha üheainsa hetkega. Inimest nähes jookseb aga husky talle sõbralikult vastu ning võib põsele musigi anda.

tuttaval Tromsö kandis põhjanorras on mõned sellised. pidid s**a iseloomuga olema, kurtis omanik. salakavalad. ei tea, ehk lihtsalt lasti koertel inimesest kord "üle kasvada" ja oligi iseloom rikutud.

kas husky või malamuut?

minu meelest olid helesiniste silmadega. husky'd seega.

Mul oli kunagi täpselt sama välimusega laika.Ilmselt kusagilt kaugest sugupuust lõi välja. Veidi tujukas oli ,muidu tugev ja väga sõbralik .

uus kift alaska malamuudi teemaline
kodukas http://www.zone.ee/alaskakelgukoerad

samast kennelist, mis üleval link oli antud.

silmavärv on varieeruv ja ei pruugi kõigil olla sinine...mõndadel on ka yks silm sinine ja teine pruun.

Minul alaska malamuut kodus ja vähemalt minu isendil on jahiinstinkt (õnneks) nõrk. Metsad ümberringi, aga temal püsib kenasti kodus. Ka metsas kolades hoiab end minu lähedusse ja naljalt omapead uitama ei lähe. Ainult ükskord kui värsketele põdrajälgedele sattusime, pani jälgi mööda ajama.
Siberi huskyga on hoopis teine lugu. Tema võtab jälje üles ja kaob ning ei tee peremehe sealjuures absoluutselt välja.
Mõlemad suht isepäised loomad. Tahavad pidevat tööd, et sõna kuulaks. Mõlemad ju kelgukoerteks aretatud, kes peavad tööd tehes ise otsustama, kustkaudu kõige parem ja ohutum vedada on.

Iga koera saab teha kuulekaks, kui karja pealik on peremees, lõpetab ta käskluse peale igasuguse tegevuse ja tuleb peremehe juurde. Ei aja kedagi taga, ei puudu ühtegi looma ega inimest ilma selleks peremehelt luba saamata. Esimese dobermanni võtsin 4,5 aastase, taheti magama panna, ründas pererahvast ja oli üldse jube tuus. Kui paari kuu pärast end. omanikud meid nägid, vahtisid nad mind ja koera kui fatamorgaanat, koer käis ilma rihmata kõrval ja kuuletus kõikidele käsklustele. ``MIS SA TEMAGA TEINUD OLED...?`` Miskit suurt ei teinudki, kui ta teist korda mulle kallale tuli, tagusin tema peal sellise ``noore kaika`` puruks. Peale seda ei jäänud see peni minust sammugi maha, hommikul ärgates oli esimene mida nägin, tema pea minu rinna peal, sekundipealt olid meelde tulnud nii üld- kui ka eridressuur. Ma olin temale pealik ja kõik. Võib tunduda kas julm või ebaõiglane aga muud moodi ei saanud eelmiste omanike praaki enam ümber teha. Nüüd on mul kolmas dobermann, ei söö ka kui ma ei luba, isegi ei haugu. Suhtub ümbritsevasse rahulikult, lase tal kasvõi automaati kõrva ääres. Küll võttis üks piiga nõuks mind ``nalja pärast`` raputada, seda naksas küll koheselt tagumikust, mis siis, et tundis teda juba aastaid. See koer saab 8 aastaseks. Kuigi ``head lapsed kasvavad vitsata``, on kohati kaigas ka õigel kohal, seda saab kutsikast peale koera õigesti kasvatades võib olla isegi vältida kui mitte teha kutsakesele igasuguseid järeleandmisi lihtsalt seepärast, et ta on ju ``nii väike veel``. Kutsika kasvatamine tõeliselt heaks koeraks algab sellest hetkest kui ta on teie oma. Ka koerale on see palju kergem, tema elu on hiljem huvitavam, teda saab igale poole kaasa võtta ja ta tajub, et teda inimesed huvi ja imetlusega vaatavad.

"kaika" andmise meetodit kasutavad ka koera dresseerijad. perekonna tuttaval oli dogi, kes läks ka ühel hetkel käest ära. otsustas, et nüüd on tema peremees. kuigi koera oli korralikult koolitatud. dresseerija soovitas anda korralik keretäis. ja sellest piisas. peale seda tuli koerale uuesti meelde, et tema pole peremees

Väike vahemärkus:
Põhjamaised kelgukoerad alaska malamuut, samojeedi koer ja siberi husky ei kuulu Eestis jahipidamises kasutatavate koerte hulka, millest tulenevalt nad ei saa jahikoera passi.

Vaatasin just saadet Sõber Koer ja tänane tutvustatav koer oligi just Husky!
Koerakasvataja ütles selle tõu kohta, et üksinda teda pidada ei saa... pidavat kõik ära lõhkuma ... ütles pole võimalik! Tuleb alati kahe/mitme kaupa võtta, et karjakoer ja üksi hakkab peremehetsema!
Võibolla olen väga rumal, aga ise arvan et igat koera saab üksi pidada, kui õiget kasvatust rakendada! Aga no minu sõna elukutselise koerakasvataja oma vastu... no ehk ongi nii?

Vaata, Saialõikaja, asi selles, et on olemas koeri kes on nn. ``tsiviilkäibesse`` sattunud võrdlemisi hiljuti, seni vedasid nad tõesti kelku ja seda tehti karjas. Om olemas erakud nagu karjakoerad, valvekoerad jne. Nemad võivad olla üksinda kasvõi nädalaid, suurema osa ajast nad magavad, kasutavad oma energiat nii ökonoomselt kui võimalik. Kui vaja- on silm lahti ja tööle. Kelgukoerad olid veel vähem kui 100 aasta eest ikkagi karjaloomad, karjas kasvasid ja rakendis koos vedasid. Sellisel koeral hakkab üksi nii igav, et ta teeb enda aja sisustamiseks kõike võimalikku ja võimatut. Aga koerakasvataja jättis ühe väga tähtsa asja mainimata, äkki on Pedigree vms. palgal? Nimelt: seda saab söödakogusega reguleerida. Kui loom end ikka täis õgib siis selle energia ta peab ka ära kulutama. Talle tuleb võimalikult VÄHE süüa anda kui ta ei tee tööd. Kui käitume vastupidi siis saame noorelt jube koleerilise iseloomuga peni, vanast peast on ta aga rasvas ja laisk. Nagu hobusega, kui annaksin täkule täna ja veel paar päeva pool ämbrit kaeru oleks tulemuseks neljandal päeval AINULT tagajalgadel käiv ja mind mõrtsuka pilguga vahtiv ``rohusööja``. Talvel tal ju tegevust pole, milleks siis diiselmootorisse bensiini panna? Mu koer on 8 aastane aga näeb välja nagu paariaastane, kõik sellest, et ta ei ole üle söödetud, samas Eesti üks kõrgemaid ja nagu rahvas väidab ka ilusamaid dobermanne. Miks sellest seal koerasaates ei räägitud, ülesöötmisest ma mõtlen ikka.

Huskyde kohta "mina oma naisemõistusega" arvan, et üksinda elades on ta lihtsalt ehk kurb ja igatseb oma südames seltsilise järele - karjakoerad nagu nad on.. Loogiline vast?

Toitmise kohapealt.. igale elusolendile on oluline TÄISväärtuslik toit. Kalorite hulk peaks teoreetiliselt vastama siis kulutatavale hulgale - et siis töötav koer, kes viibib/elab ka väga külmade ilmadega väljas ( tihe karvkate!), veab kelku, käib intentiivselt jahil - peaks saama rammusamat toitu ja "sohvakas" vastavalt siis lahjemat - sel juhul toidust saadav energia ei ladestu rasvana või siis ei teki alatoitumust.

KOERA NÄLJUTADA selleks, et koer igavusest ja igatsusest pahandust ei teeks?? Nomaeitea ... kõlab nagu kartser vangilaagist... pigem ikka kasvatada ja õpetada ja tegeleda koeraga....

Erinevatel tõugudel on muidugi ka erinev söögiisu - tean, et on olemas tõuge, kellele kustumatu nälg on suisa tõutunnnuseks.. , samas võib olla nende koerte eluviis kaasajal passiivne ja seega oht rasvumiseks ka väga suur.

Loomulikult pole kõik üksühene ja iga elusolend ON unikaalne.