Head UUT AASTAT!
kas on keegi täheldanud ,et pärast puhastamist kui raud seest pisut õline(ei pea silmas ,et ujub...vaid normaalselt) esimene pauk ei jookse päris õieti.... järgmised juba jooksevad nii nagu peab.... vintrauast jutt muidugi.... ????

Eks ta peabki niimodi olema. Väike kohus õli muudab ka kuuli lennusuunda.
Kui metsa või tiiru lähen siis tõmban ise vintraua kuivaks.

Mina eip usalda esimest lasku, peale õlitamist, puhastamist ka.
Kui tiirus lasta, siis peale raua kuivaks lükkamist näha nihe järgmistega ca. 1-2 cm, ilma kuivaks lükkamata võib nihe olla üle 10 cm ja ka teise lasu jaoks jääb pisike mõjuvõimalus alles.

no ma peale puhastamist lükkan alati nii kuivaks kui saan.... noh eks sinna midagi ikka jääb aga mitte niipalju ,et mõjutaks lasku...

Tere ja head uut teilegi! Näen, et teemat arutavad korralikud relvaomanikud kes alati relva peale laskmist või metsaskäiku ära puhastavad. Õige ta on, et võistlustele ei lähe ka keegi värskelt puhastatud relvaga aga see mida teie arutate on snaiperite kõnepruugis "külmlask" ja selle töö peal teavad mehed täpselt kuhu tabab külmlask ja kuhu ülejäänud. Kal.308win 12gr täismantelkuuliga 100 meetri pealt oli külmlask minu mäletamist järgi kuni 2cm alla aga jahil seda ei märka.

minu vint lajatab küll "külmalasu" 100m pealt ülesse!

Suurematel võistlustel on ikka kombeks puhtast rauast kaks-kolm lasku teha, ja alles siis täpsust üritada. Täpseid laske tuleb esimese kolme nn. määrimislasu peale relvast (torust) olenevalt kuskil 17-20, seejärel soovitatakse relvaraud uuesti puhtaks lükata. Taas kaks-kolm määrimislasku ja siis võistlusseeria. Igamees peab oma relva ja moona ise tundma, et eksitust poleks. Neid püsse, mis esimese paugu järgi tabamispunkti üldse ei muudaks pole peaaegu üldse või on väga vähe. Selleks, et saada mingi ülevaade oma püssist ja selles kasutatavast moonast teevad välismaa mehed nii (ka snaipirid): testivad oma püssis eri moona (sama kuulitüübi- ja kaaluga) ja seda, mis jookseb kõige paremini, ostavad suure partii (mitusada kuni mitu tuhat padrunit). Ostes pööratakse erilist tähelepanu sellele, et partiis padrunikarpidel olev seerianumber (lot number) oleks sama, sest ka sama tootja eri seeriad on erisugused, kuna püssirohi tuleb isegi suures vabrikus ja sama retsepti korral iga tegemisega suts omamoodi. Sedamoodi saab olla kindel, et sul on sama partii rohi, kestad ja kuulid, millel on ühesugused omadused. Loevad ka sellised pisisasjad, nagu partii laos/poes seismise aeg ja ladustamistemperatuur, õhuniiskus jms., seepärast tahetaksegi ühesuguse taustaga kraami. Ostetud padrunid kaalutakse tundliku kaalu abil üle ning sageli ka mõõdetakse üle, keskmistest näitajatest oluliselt eristuvad praagitakse määrimislaskudeks ja märgistatakse. Järele jääv on üsna konsistentne. Eesti seaduste puhul on selline protseduur raskendatud, sest relvaseadus ei luba tavalisel jahimehel kodus hoida vähegi olulisemat hulka vindipadruneid. Seda tuleks muuta. Muuseas käivad snaiprid oma niimoodi omandatud moona testimas iga ilmaga - väga kuuma, väga külma, vihma, lume, eri õhurõhkude ja niiskusega jms., et selle käitumisest võimalikult selget pilti saada. Vaadeldakse eelkõige just esimese külmlasu käitumist, siis järgmisi. Olen ise sama protseduuri proovinud, ja tulemustega väga rahul. Kurbnaljakaks teeb olukorra see, et laskja ise on suurema "kõikumise" allikas, kui niimoodi selekteeritud moon. Meie füüsiline seisund erineb ju päeviti, meil on häid ja halbu päevi jne. See kõik loeb. Täpsuse tagaajamisel lähtutakse muutuvate tegurite maksimaalsest välistamisest, ja lõppkokkuvõttes on sellisel jamamisel siiski mõtet - mida rohkem muutujaid välistatakse, seda parem.

Seda kõike on küll tore teada ,aga minu arust jahinduses,tava jahimehel selliseid rehkendusi küll nüüd tarvis ei lähe,kui juhtumisi keegi ei kavatse pikalt distantsilt hiiri küttima hakata Mis kasu on teadmisest,et moona erinevus võib anda eksimuse n,20mm,kui samas ise tõdeme et isegi hea laskja keha võib tulemust kordi rohkem mõjutada
Kivi kotti!